Eile õhtul magama jäädes tundsin, et ma olen sellest koroonaolukorrast nii väsinud. Loetlesin peas mitmeid punkte, mis jubedat tüdimust tekitavad. Täna ärkasin, voodi ja tekk olid mõnusad, linnukesed laulsid lahtise akna taga, päike paistis, peika tegi kohvi ja võikusid meile ning laps hüüdis rõõmsalt teisest toast midagi tervituseks. Hommik on õhtust alati targem 🙂

Siiski ei saa ma eitada, et näiteks mu juuksed on juba närakaks kasvanud. Tahaks kirjutada, et “mu juuksed ajavad mind närvi”, samas nad ei aja mind ju NÄRVI, ma ei ole korralikult piiramata juuste pärast iga päev NÄRVIS. See on nagu väljend “ajavad närvi”, aga ma ei julgegi seda kirjutada, sest kes otsib, see leiab ja imestab, kuidas mingid lihtlabased juuksed saavad kedagi närvi ajada.

Aga pisiasjad ju loevad? Kui inimesed suudavad rõõmu tunda hommikusest linnulaulust ja koorest kohvi peal, siis miks sarnased pisiasjad, nagu katkised juukseotsad, ei või vastupidiselt mõjuda. Miks väikeste murede peale öeldakse tihti “Ahh, on sul ka probleemid,” aga pisikeste rõõmude tundmist tunnustatakse kiitvalt.

Tahaks jälle selline olla nagu vasakul pildil. Vaatasin, et juuksurisalong, kus ma tavaliselt käin, teenindab praegu saalis korraga vaid ühte inimest. Kaalun minna.

Praegu mõtlen, et “ahh, on sul ka probleemid” ja “linnapreili mured” mis iganes kontekstis tuleb üle keele vist siis, kui a) inimene ei viitsi sind kuulata ja teda ei huvita lihtsalt su jutt, b) tal on endal midagi väga pekkis, c) ta on elus teinud valiku olla kibestunud terve ülejäänud elu ja tal pole plaanigi uuesti sellest välja tulla, d) ta on elanud vahepeal kuskil kolmandas maailmas ja ei suuda elada ilma võrdlemata, e) vaatab sulle ülevalt alla. Pean tunnistama, et elu jooksul seda kahte esimest on mul kindlasti olnud, kas eraldi või kombineeritult. Aga see oli lihtsalt väike mõttearendus ja kõrvalepõige, mis mul praegu tekkis, tegelikult tahtsin kirjutada neist asjust, mis mind praegusel ajal “närvi ajab”.

Tahaks, et laps jälle normaalselt koolis saaks käia, sotsiaalne olla (mitte ainult sotsiaalmeedias), sõpradega kohtuda.

Tahaks ise uuesti sotsiaalne olla (mitte ainult sotsiaalmeedias). Tahaks sõpradega kohvikusse või niisama külla. Tahaks peikaga restoranis süüa ja veini juua.

Tahaks kammida netis lennupiletite hindu ja planeerida järgmist reisi.

Samas on sellel kõigel ka palju plusse. Tunned, mis elus tegelikult väärtuslik on. Mitte et enne ei teadnud, aga nüüd kuidagi TUNNED ka.

Hommikul saab kaua magada ja pärast ärkamist veel voodis mõnuleda. Üldse mulle väga meeldib kodune olla ja eriti koos kaaslasega. Aa ja iga päev saab lõunat magada, see on mu lemmik!

Nüüd on mul aega lugeda ja kirjutada. Filme vaatasin ennegi, aga miskipärast viimasel ajal valisin raamatu asemel filme. Nüüd on nii palju Netflixi vaadatud, et kätte satub ka rohkem raamatuid.

Kodu on rohkem korras 🙂 Kapid ka.

Süüa teen ise tihemini.

Raha kulub vähem.

Nii et ei saa öelda, et kõik selle koroonaga seoses halvasti oleks, päris palju mõnusaid asju on ka, kuigi nii on väga vale öelda, arvestades, et paljud inimesed siiski ka surevad ja kannatavad. Aga noh, elu.