Kes tõesemalt minestab?
Ootasin eile õhtul und ja mõtted uitasid lapsepõlve, kui me õega väiksemad olime. Ma vist tean, miks sellised mõttelõngad. Minu laps on praegu 11 ja mul on olnud vahel mingites situatsioonides murdosa sekundiks tundesähvatus, nagu ta oleks minu õde 😀 Justkui deja vu, aga mitte ka päris. Ilmselt ta meenutab hetkeks minu õde (kes on minust 4 aastat noorem), kui tema umbes sellises vanuses oli, ning need pisikesed momendid kaevavad ajus ka muud välja.
Eile voodis tulid meelde mängud, mida me õega mängisime, kui veel koos elasime. Meil oli 5-toaline korter ja mõlemil oma tuba, aga kõik mängud käisid minu toas. Sest tema tuba oli pisike, kuhu mahtus vaid lastevoodi, kirjutuslaud ja võibolla veel midagi. Minu tuba oli suur, kahe aknaga, kuhu mahtus lai kušett, kirjutuslaud ja selle küljes olevad kapid-riiulid, riidekapp ning veel erinevaid riiuleid ja keset tuba oli kõvasti ruumi mängimiseks. Tundub aus eks!
Üks totramaid mänge, mida me tegime, oli see, et kes tõesemalt minestab. See nägi välja nii, et minu laia voodi peale ehitasime tekkidest ja patjadest trepi taolise moodustise. Üks meist pidi sinna otsa ronima ja kui positsioon sisse võetud, pidi hakkama hunniku otsast alla kõndima, midagi suvaliselt kujutletava sõbraga rääkima ja siis järsku minestama 😀 Teine vaatas pealt ja andis punkti kümnepallisüsteemis. Hindamine oli subjektiivne, aga pidi olema aus 😀 Punkt koosnes sellest, kui tõene oli n-ö maandumine, näiteks käsi ei tohtinud ette panna, sest mäng polnud ju kukkumisest! Aga ka sellest, kui tõeselt jutt minestamise hetkel pooleli jäi jms. Ja siis rollide vahetus.
Praegu mõtlen, et kust selline mängu idee üldse tuli. Äkki Mehhiko seebiseriaalidest, kus naistel polnud väga muud rolli, kui halada, nutta ja minestada. Päris elus vaevalt inimesi sedasi keset päeva murdu maha langeb, nagu meie seda “võimalikult tõeselt” tegime.
Üks lemmikmäng oli meil “Kõigest jõust”. Ma pigem arvan, et seda mängisime siis, kui mina olin 11 ja õde 7, aga täpselt ei mäleta ka. Meil oli üks plastmassist väike auto, aga piisavalt suur, et kuidagi sinna peale istuda ja ka jalatallad peale mahutada. Ma ei saagi aru, kuidas me mahtusime, sest see oli ikka väike mänguauto, mitte too auto, kuhu lapsed sisse saavad minna. Igatahes, auto otsa oli seotud nöör. Üks istus kössitades peale ja kui valmis oldi, siis teine tõmbas KÕIGEST JÕUST. Vastavalt sellele, kuidas istuja auto pealt pikali lendas, sai ka naerda. Ja siis… rollide vahetus.
Mäng, kus kohe kindlasti EI toimunud rollide vahetus oli “Töö”. Mängime tööd! See tähendas seda, et seadsime minu tuppa üles väikse kontori, kus meil oli oma mööblifirma, mis tootis ja müüs mööblit. Mina olin selle ettevõtte direktor ja mu õde sekretär 😀 Meil olid tehtud kataloogid, kuhu kleepisime erinevaid mööblipilte ajakirjadest, ja palju mingeid venekeelseid blankette ning kaustikuid ja vana lauatelefon. Ma olin boss ja mu õde vist võttis telefoni teel tellimusi vastu 😀
Loomulikult mängisime me kodus ka poodi, kohvikut, barbidega (okei, nende hulgas oli tegelikult Barbie, Sindy, mõned Petrad, Susie, Ken, Petra meesnukk jms), pabernukkudega ja mida kõike veel. Lisaks olid meil toauste külge kleebitud isetehtud postkastid, kuhu üksteisele kirju kirjutasime. Mingi hetk saime kellegi vana päris (mitte mängu oma) walkie-talkie, siis läks teistmoodi põnevaks.
Ühesõnaga, meil olid päris ägedad mängud ning kui me parasjagu ei kakelnud, siis saime täitsa hästi läbi. Ja minu 11-aastane laps tuletab mulle selliseid seikasid meelde, mis sest, et tema enam poodi jms ammu ei mängi. Tänapäeva lapsed teevad seda vist veel mingi 5-6aastaselt, aga hiljem tulevad pigem tahvlid ja muu interaktiivne.
See kõlas võibolla nagu vanamuti heietus, aga vähemalt tore heietus. Mis mängud teil väiksena olid?
Päise foto: pixabay.com
G.
Haha, ma olen isegi täiskasvanuna süüa tehes kokasaadet mänginud 😀
Õega on meil seitse aastat vahet, nii et väga palju koos ei mänginud, aga üks ühine asi oli ise tehtud nukumaja – selline pealt lahtine, kingakarpidest kokku kleebitud. Hoidsime seda voodi all ja aastate jooksul muudkui viimistlesime ja täiustasime. Kusjuures ma ei mäletagi, et seal eriti nukkudega oleks mänginud, aga kõik see ehitamine ja sisustamine oli omaette põnev. Enda tehtud monopolimäng oli ka, ajakirjadest välja lõigatud firmalogodega.
Üldse leiutasime palju ja piisas hästi vähesest. Maal oli meil palkmaja ja see ise juba pakkus igasuguseid võimalusi. Sugulasega oli üks lemmikmäng ronida mööda majaseinu, kõõluda mingite ronitaimedeväätide küljes ja huilata, sest… Tarzan ja Jane ju 😀 Ja üksinda meeldis mulle ühe palgiotsa juures hambaarsti mängida, puurisin oksaga ja parandasin auke väikeste kivide või liivast ja veest segatud täidisega.
ebaparlikarp
Jaa, see kingakarbi maja oli mul ka! Lisaks tegin vihikutesse ka kodusid.,üks lehekülg oli üks tuba.
See Su hambaarstimäng 😀 😀
EmmEmm
4a noorema vennaga ma ei mäleta, et oleks midagi mänginud. Siiamaani on me suhted jahedad kui seda selleks saab nimetada. Aga mul oli parim sõbranna…
Sõbrannaga meile meeldis süüa teha. Kuna ema oli mul tihti tööl, siis jäi söögitegemine üsna varases eas juba minu teha. Leppisime emaga varem kokku mida teen, tema varus asjad ja siis jõukohaselt toimetasin. Aga sõbrannaga tegime nagu kokasaadet – rääkisime mida teeme, miks me teeme jms. Peale kooli kohe jooksuga meile võtteplatsile 😀 Mäletan olin nii pettunud kui ta mõnikord ei saanud või viitsinud tulla.
Piknikul meeldis käia. Ükskõik mis kellelgi kodus oli, kasvõi õun, ja muudkui läksime 😀
Nõida mängisime. Liivakastis olid tehtud rajad ja lõksud ja keegi oli nõid kes teisi taga ajas.
Tukikas- mõnes piirkonnas Ukakas. Meil oli tuki-tuki mina prii. Ja Kasti. Ja KinderSurprise mänguasju-neid jõehobusid- viisme liivakasti ja ehtiasime neile kodud jms.
Ja suvisel ajal joonistasime üksteise varjusid tee peale ja varjudele riided, soengud jms selga
Ja sellist kontorimängu ka. Ühes trepikojas oli meil kontor üles seatud (jep, kahe korruse vahelisele alale :D), kõige nõutum amet oli see kui sai telefonile vastata või päris trükimasinaga tööd teha 😀
Nii tore oli väikeses alevikus kasvada tegelikult (:
ebaparlikarp
Ebaaus, sa võtsid õuemängud ka kampa 😀 OK, nali! Meil oli ka tukikas, lisaks luurekas jms, peaks nendest eraldi postituse tegema. Kontor trepikojas, hahaa 😀
Marit
Minu tänapäeva lapsed, kes on 7 ja 9 viimast kuud mängivad igasugu imelikke mänge, mida “tänapäeva lapsed” selles vanuses enam ei mängi – poodi, kodu, kohvikut, mudakohvikut jne.
Enda lapsepõlvest nagu ei mäletagi eriti peale kodu mängimise ja keksu.
Neiu K
Minul oli endast 2 aastat noorema onupojaga üks populaarne mäng see, et me võtsime tühjad paberilehed ja hakkasime kirjutama asju, mida me üksikule saarele võtaksime kui saaks ükskõik kui palju asju võtta.
Õues sai mängitud koos poiste klassikalisi luurekaid, mädamuna jne. Tüdrukutega omavahel mängisime ka keksu, poodi (puulehed rahaks ja müüsime lillekimpe jne), siis kodu (tegime õues mulla peale tubade piirid), siis vedasime kelguga talvel üksteist ringi nii, et kelgul istujatel olid silmad kinni ja kohale jõudes pidid nad arvama, kus nad on. Lisaks olid populaarsed näidendid ehk jagasime end gruppideks ja tegime lavastusi, mida hiljem teistele esitasime (ka vanematele). Eks mänge oli veel, aga need tulid esimesena meelde. Me mängisime enamuse ajast õues, ehitasime onne jms.
ebaparlikarp
Ma olin ka palju õues, aga praegu tulid just tubased asjad meelde. Vahvad mängud kõik, mõne peale ei tulekski ise, näiteks see esimene, paberi peal.