Lugesin juba varem Madli blogist postitust “Paralleeltallinn”, kus ta kirjutab oma ühtehoidvast ja armsaks saanud majast (oma kodust) ja sealsetest elanikest, aga toona polnud mul vist ei aega ega tahtmist ise midagi kirjutada. Täna lugesin tema uut postitust seoses oma kodust ära kolimisega ja tunne on, et mu enda tunded tahavad kirjaridadeks saada.

Madli kirjutas “Paralleeltallinna” postituses:

Mitte ühtegi õhtut ei möödu nii, et ei toimuks hoovis spontaanset majakogunemist. Kui ma avastan pühapäevahommikul, et keegi on öösel piima ära joonud (ja hommik ilma piimata on meie korteris hullem kui õudusunenägu), siis küsin ma lihtsalt meie majavestluses (jah, meil on messengeris oma vestlusgrupp kõikide majaelanikega), kes mind abist välja saab aidata ning kohe on piimakruus ukse taga. Mida iganes kellelgi vaja on – keegi ikka aitab, kellelgi ikka on. Ühised sünnipäevad, grilliõhtud, väljasõidud. Ühised mured ja rõõmud. Ühised õhtupoolikud, mis vahel poole ööni kestavad, sest katsu sa lapsi õigel ajal tuppa lüüa.

Ma ikka imestan, kui erinevad on inimesed. Rumal asi, mille peale üllatuda, aga siiski… Samal ajal, kui keegi kirjutab millestki endale nii omasest ja hubasest, siis teine (mina) tunnen, kuidas keegi paneks kirja mu ühte hullemat õudusunenägu.

Ma ei ole see tüüp, kes oma maja tahab. Selline tüüp, kellel see oma maja peaks olema meeletu suure aia ja müüriga ning naabrid võimalikult kaugel. Mulle meeldib väga korteris elada, ma olen täiesti korteriinimene, aga see ei tähenda seda, et ma oma naabritega semutseda ihkaks või veel vähem sõber olla. Ma parem lähen otsa saanud piima läbi paduvihma kilomeetri kaugusele ostma, kui et koputaks naabri uksele, et äkki ta laenaks törtsu.

Ma ütlen meie aias või sissekäigus vastutulevatele naabritele ja nende lastele tere, aga kui ma peaks jääma arutama mingit ühistu asja või nii sama small talkima, siis ma ilmselt kardaks nii hommikuti välja minna kui ka õhtul koju tulla. Ma elan kõige viimasel korrusel ja kui ma hommikul tööle lähen ja välisukse avan ning kuulen, et keegi all pool korrusel oma uksega kohmitseb, siis ma ootan, kuni ta lõpetab ja juba välja läheb (või sisse, juhul kui ta hoopis tuli) ning alles siis hakkan alla poole astuma, lootuses, et keegi teine samal ajal ei otsusta oma ukseaugust väljuda.

Ma saaksin ärevushäire, kui ma teaks, et on suur võimalus, et keegi mulle ukse taha vajuks ja midagi laenata tahaks. Ma ilmselt annaks selle ära. “Võta! Ära kunagi tagasi too, mul on endal neid asju 10 tükki veel!” ütleks ma ilmselt ja loodaks, et naaber ei arvaks, et on mulle nüüd teene võlgu.

Asi ei ole minu siinsetes naabrites, et ma justkui NENDEGA suhelda ei taha. Ma tahan lihtsalt oma kodus segamatult elada! Ma ei taha ühiseid rõõme ja muresid, ega grilliõhtuid või sünnipäevi. Ma tahan privaatsust. Mis on omamoodi veider, sest mind ei sega näiteks üldse see, kui naaber oma akendest mulle sisse vahiks. Mul pole kardinaidki, las vahivad. Aga ma ei taha peale selle mingit kokkupuudet. Vanas isiklikus korteris kunagi ammu elades oli kõige hullem asi ühistu koosolek, kus ma siiski olin sunnitud osalema. Siin, jumal tänatud, ma sellega tegelema ei pea.

Vot sellise puudega olen.

Kuidas teie naabritega läbi saate?

Päise pilt: pixabay.com.