“On inimesi, kes ei hakka kaua aega “elama” ja võivad enne äragi surra. Nad söendavad “eluga” algust teha alles siis, kui on end varustanud kõige võimalikuganii oskuste kui ka varanduse mõttes. Nad peavad enne ära õppimakeeled, programmeerimise, autojuhtimise, võitluskunstid, laulmise, kulinaaria, tantsimise, koguma palju raha, ehitama maja, ostma aktsiaid, kindlustama end igapidi, looma turvapatju ette ja taha. /—-/ Nende ettevalmistused võtavad aega ning juhtub, et nad saavad pihta hakata üsna hilja, vahest viiekümneselt. Mõistagi jääb neile siis suhteliselt vähe aastaid, et oma ettevalmistuste vilju maitsta. Aga mis teha, teisiti nende eripära ei võimalda. Juhtub ka seda, et unistamine oli magusam kui viljad ise. /—-/ Selle tüübi vastandiks on nood, kes hakkavad kohe pihta, asuvad ronima ja seiklema, õppides elamist elu käigus ja vormides praktikas nõnda ka ennast. /—-/ Aga see ei tähenda, et nad ei unistaks. Oi, ja kuidas veel!”

Nii kirjutab Mihkel Mutt oma uues raamatus “Kõik on hästi. Mõtted II”. Esimese asjana tundsin ära iseennast gümnaasiumi ajal. Ma küll nautisin pea iga nädalavahetust sõpradega Rakvere kandis Pajustis, kui ema juures “külas” käisin, kuid tegelikult elasin 3 aastat ootuses, et kool ükskord lõppeks ning ma saaksin Tallinna. Ülikooli ja oma elu elama. Ülikooli võtsin ma juba kui protsessi elust, ei teinud plaani, et vot, kui nüüd ülikool läbi saab, siis hakkan alles karjääri tegema. Kulgesin täitsa suvaliselt, esimese töö sain ülikooli kõrvalt täitsa juhuslikult ja nii see läks. Isegi lapse sain nii, et polnud 5 aastat ette valmistanud, et kõigepealt ikka abielu ja oma maja, kass ja koer ja auto ja hästi palju raha kogutud. Loomulikult laps saada oli tol hetkel otsus ja kõige õigem otsus üldse. Kõik asjad juhtusid hiljem juba ise. Mitte ei sadanud taevast sülle, aga siiski ilma igasuguse “viisaastaku paanita”.

Mihkel Muti mõtteid lugedes tekkis kohe ka teine paralleel – et minu jaoks räägib ta neist inimestest, kelle peamised “vabandused” on:

“Käin praegu tööl ja teenin raha selleks, et 45selt jalad seinale lüüa ja mitte midagi teha.”

“Praegu ei ole õige aeg (ükskõik, milleks), aga ma töötan selle nimel.”

“Me elame väga kokkuhoidlikult ja kogume, ei kujutaks ettegi, et hakkaks laristama.” Kusjuures selle mõtte juures on oluline see, mida keegi raha laristamiseks nimetab. Inimesed mõistavad raha laristamist VÄGA erinevalt. Kelle jaoks on kinos käik raha laristamine, sest kodus saab ka filmi vaadata, või restoranis söömine, sest kodus saab ka süüa teha.” Muidugi saab. Aga ega kinos käimine ja restoranis einestamine ei tähenda seda, et kodus kunagi filmi ei vaataks või kodus iialgi ei kokkaks. See tähendab (vähemalt minu jaoks) valikuvabadust ja -võimalusi, seega rohkem erinevaid elamusi. Muidugi saaksin näiteks Tallinnas ühistranspordiga tasuta sõita, aga autoga lihtsalt ON mugavam elu, kui just tööle kõrvaltänavasse ei jaluta või trammiga nr 2 kolm peatust tööle ei sõida. Ja vahel on isegi Uberiga mugavam minna kui oma autoga, siis lähen Uberiga. Ja vahel on trammiga kesklinna lihtsam sõita, siis lähen trammiga. Isa juurde Toilasse võin sõita vabalt rongiga, mõnus ja ei väsi autoroolis ära. Aga mõnikord on jälle palju kompse või vaja last teise linnaotsa sünnipäevale viia või töölt tulles kolmes erinevas kohas käia, siis on auto parem variant. Valikuvõimalused!

“Enne lapse saamist võiks olla ikka oma maja ja suur aed.”

Kunagi ammu ütles üks minu tuttav: “Kasvatan oma lapse suureks (laps oli siis ma arvan ca 8aastane), kuni ta kooli lõpetab, ja vot siis hakkan ise elama.” Miks lapsega koos “ise alada” ei saa, on mulle arusaamatu.

Kõik see ei tähenda automaatselt vastupidist! Et hüppa pea ees kaljult tundmatusse vette, nagu homset poleks. See ei tähenda, et naised, rasestuge kõik pärast keska lõppu, kui vähegi võimalik. See ei tähenda, et elage palgast palgani ja ärge kõrvale midagi pange. See ei tähenda, et jooge baarides oma raha maha. See ei tähenda, et ei võiks pensioni peale mõelda. Loomulikult võivad olla eesmärgid, milleni püüelda, aga siiski võiks elu ka tänases nautida. Tänases elada. Kohal olla. Pole suurem asi Jesper Parve fänn, aga ka tema kirjutas oma raamatus “Minu kari” kohal olemisest. Mitte et sellest vaid Mutt ja Parve kirjutaks, aga lihtsalt just lugesin nende raamatuid.

“Aga mis teha, teisiti nende eripära ei võimalda,” ütleb Mutt. Ma arvan, et “kohe elama asudes” peab ilmselt olema piisavalt enesekindlust, et saad tulevikus hästi hakkama, misiganes juhtub. Kui juhtub.

Foto: pexels.com