Kaks ööd Hikkaduwas ja suundusime alla lõuna poole Unawatunasse. Seal oli mul võetud kallim ja luksuslikum koht (ca 100 dollarit/öö üks tuba), mitte otse rannas ja veidi vaiksemas tänavas. Võtsime taksobussi ja ca 2 tunni pärast olime kohal. Hotellis Aurora avanes meile väravast pisike roheline oaas.

Tegime Kariniga basseinis kiire supluse ja nii, kui välja tulime, oli teenindaja-poiss kõpsti kohal meile rätikuid ulatamas.

Täielik relaxing centre.

Toad olid Sri Lanka kohta väga uhked, eriti kift oli vannituba/WC, mis asus õues, aga mitte kuskil nurga taga välikäimlas, vaid ikka otse meie magamistoast ja privaatne.

Suur magamistuba ja terrass, vaatega basseinile ja väiksesse rohelisse aeda.

Parim vannitoakogemus elus, seal oli tõesti ülimõnus pesus käia.

Unawatuna rand oli suur ja äge, aga meil ei tekkinud selle rannaga sellist sidet nagu eelmisega. Ei teagi, miks. Lihtsalt ei tekkinud ja kõik. Õhtuks muutus rannaala romantiliseks – kõik restoranid (ja neid oli palju!) ajasid oma lauad toolid veepiirini välja, laternad laudadel põlema ja muusika mängis. Väga ilus ja palju head süüa.

Meie hotell õhtul:

Öösel võis samuti basseinis ujuda. Igaks juhuks küsisime luba, sest kõikides suuremates hotellides, kus käinud olen, on basseinide juures sildid väljas, et ujumine sellest kellast selle kellani. Siin ei olnud mingeid silte ja põhimõtteliselt öeldi, et selleks see bassein siin ju ongi – et ujuda. Millal aga soovid.

Ma ei kujuta, arvestades viimaseid aastaid, üldse ette, et tahaks mingis suures hotellikompleksis hiiglaslikul territooriumil puhata, veel vähem nädal või kaks järjest. Kõik viimaste aastate reisid on olnud sellised intiimsemates ööbimiskohtades, kus teenindatakse just meid ja tunne on, et oled hoitud ja oodatud. Keegi ei lärma, on privaatsus ja kui veab, siis oledki oma seltskonnaga ainukesena seal jämmimas, justkui olekski kõik meie päralt. Suurema osa ajast käime muidugi ringi ja peesitame/ujume rannas, aga enne õhtusööki on meil tavaliselt hotellis selline vaikne aeg, kus puhata päevast ja vedeleda.

Leia pildilt väike sisalik 🙂

Hikkaduwast jäi mul üks kilpkonnapilt blogisse panemata. Teen selle võla tasa. Sellised volaskid ujusid seal ringi, eks neid toiduga meelitatakse, et turiste püüda, kuid samas on nad vabalt ja võivad iga kell minema ujuda. Katsuda neid ei tohi ja selles mõttes on okei, et neid ei käperdata. Aga päris hirmus oli seal lainetuses nende kõrval seista – kes tahaks sellise latakaga släppi saada?

Üks selline kilpkonn tuli Unawatuna rannas õhtul restorani toolide ette liiva sisse ka, aga inimesed hirmutasid vist teda ning ta loivad ookeani tagasi.