Võtsin alles nüüd arvuti välja, vajasin sellest ka ilmselt väikest puhkust siin Sri Lankal. Meie esimene peatuspaik oli Hikkaduwa. Hakkasime lihtsalt saare lääne poolelt ülevalt alla kulgema ning esimesed 2 ööd oli plaanis Hikkaduwa. Olin lugenud nii vastakaid arvamusi – kelle meelest üliilus sinise veega rand, kelle meelest räpane ja ülerahvastatud. Olin valmis hullemaks variandiks ja hoiatasin reisiklaaslaseid ette, et tegemist on hipikohaga, kus peaks kõigeks valmis olema.

Mõnusas konditsioneeriga buss-taksos sõitsime hommikul kohale ja meile avanes hotellirõdult selline vaate:

Piffid hakkasid kohe päkest võtma:

Vesi oli puhas ja selge, mingit prügi ei ujunud vastu ja ka hotelli/ranna ümbrus oli üllatavalt puhas. Alloleval pildil on meie hotell Dolphin. Seal keskel paistab meie kahe toa privaatrõdu. Paradiis.

Esimeseks kaheks ööks valisin meelega odava hotelli (kaks tuba ja kaks ööd – kõik kokku 200 dollarit), aga tuba oli suur, vaade fantastiline, rõdu hiiglaslik ja vesi seal all rahulik. Lihtsalt hulpisime 29kraadises ookeanis mitmeid kordi päevas ja ohkasime kui mõnus.

Ranna äärt uudistades jõudsime kaugemale, kus juba päris jõhkrad lained. Mina sinna ujuma ei julenudki minna.

Esimesel õhtul käisime pärast õhtusööki mingil rannapeol. Võtsime tuktuki, kuhu pressisime end neljakesi sisse. Juht veel hoiatas, et ma oma pool tagumikku ikka tuktuki sisse mahutaks, muidu võib liikluses sellest ilma jääda. Palusime viia meid kuhugi, kus on pidu. Väike sõit läbi ja astusime pimedast tänavast sisse maiteakuhu, läksime mingit vääääga kahtlast koridori jälle maiteakuhu ja jõudsime lõpuks välja… ilusasse randa, kus pimedas põlesid igal pool laternad ja tõrvikud. Liivale olid kaetud lauad, avatud baarid ja lebotoolid, muss mängis. Tantsuks meil seekord ei läinud. Rõhk sõnal seekord. Aga chillisime seal ikka mitu tundi.

Minu jaoks on reisimise juures väga oluline ka toiduelamus ja esimesel õhtul tellisime restoranis endale otsejoones krabid ette. Väga head krabid olid, kuigi tangidega pusimist oli omajagu. A mulle meeldibki niimoodi aeglaselt süüa, muidu oleks 5 minutiga taldrik tühi. Ma olen kiirsööja, kui sööjatele peaks määratlema liike.

Minu nunnu Karin:

Kariniga on see hea lugu, et oleme mitu aastat ninapidi koos töötanud ja niisama ka sõbrannad olnud ning tunneme üksteise eripärasid väga hästi. Neid eripärasid on palju, aga meil on mingi kummaline vibe, mingi fundamentaalne tasand (või hing? vaim? mojo? Ma ei tea, mis) on nii sarnane, et lihtsalt funkame koos väga hästi, mis sest, et meil on täiesti erinevad hobid.

Sel esimesel ööl magasin ma oma kaela ära, jäin kuidagi sundasendis unne, konditsioneer jäi tööle ning hommikuks oli kael täiesti valus ja kange. Krooniline probleem juba. Hommikul jooksin apteeki, mis nägi välja nagu suvaline punker, kus laua peal otse oppe tehakse, tablette ise paberisse keeratakse, ning sain oma Ayurveda salvi, mis mulle sõbranna eelmine aasta Sri Lankalt kingituseks tõi. See salv on imeline leevendaja, aga selle kaelaga on see jama, et kui juba selle pekki keeran, siis ravin vähemalt nädal aega. Õnneks oli mul pipraplaaster ka juba ennetavalt kaasas.

Nüüd määrin end igapäevaselt salviga, mis lõhnab nagu vana hea Vietnami salv vene ajast, ning teised ei suuda seda “vanamutilõhna” taluda ja kiruvad, et penskariga reisile tulid. Karl muidugi on juba harjunud.

Vot nii. Aeg on meil siin Eesti omadest 3,5 tundi ees, kohanemisega keeruline ei ole, pigem jaksamegi õhtul kauem üleval olla, vastupidi oleks veidi nadi, kui tahaks pärast kella 21.00 ka kuskil veel ringi kolada.

Järgmine koht oli meil Unawatuna, kus juba veidi luksuslikum elamine/olemine, aga sellest kirjutan hiljem.

To be continued…