Peep Vain räägib oma uusimas raamatus “Keset elu”, et inimese vaimne heaolu sõltub muude asjade hulgas sellest, mitu protsenti paneb ta mõttes oma tegevusest lahtrisse “tahan teha” ja mitu lahtrisse “pean tegema”. Seda analüüsi võib teha nii isikliku kui ka tööelu, aga ka terve elu kontekstis. Ei ole tema teooria, aga põgusalt peatub sellel. Oma iva selles ju on, aga mu meelest ei ole asi nii mustvalge. Võtame näiteks mulle aktuaalse teema – hambaimplantaadid. Kas ma TAHAN minna keset tööpäeva hambaarsti juurde, et lasta enda lõualuusse puurida titaanist kruvid? Kas ma TAHAN pikutada hambaarstitoolil, kui mulle neid kruvisid lõualuusse keeratakse? Kas ma TAHAN pärast seda hambakliiniku kassas maksta 1550 eurose arve? Neile kolmele küsimusele vastan ma konkreetselt EI. Kas ma aga tahan endale neid hambaid suhu? JAH! JAH! JAH! Seega, ma ikkagi PEAN tegema vahepeal midagi, et jõuda tulemuseni, mida ma TAHAN. Kuhu lahtrisse sellised tegevused liigituvad? “Tahan teha” või “pean tegema”?

Vain ise kirjutab, et ta ongi sellele teooriale liitnud ühe olulise aspekti, nimelt valikud. Ta saab valida, kas ta teeb midagi või ei. Mitte ei ole sunnitud midagi tegema. Pikka aega sunnitud olekus elades pidi inimene muutuma tigedaks, tapma oma vaimu ning võtma üle ohvrimentaliteedi. Laias laastus on see tõsi, kuigi kindlasti on erandeid.

Eks see kõik üks mõttemäng ole, aga kuna mõtetel on meie üle jõud, siis miks mitte asjaga kaasa minna. Mul oli valik, kas lasta tõmmata välja oma kaks valesti ravitud hammast, panna nende asemel implantaadid ning maksta selle eest roppu raha, või mitte midagi teha. Ma tegin ise valiku uute hammaste kasuks. Vist on tervislikum mõelda valikute võtmes, selmet kiruda neid hambaarstil käike. Võibolla see valikute sisse toomine on pilli lõhki ajamine, sest suures plaanis saame ju aru, mis on “tahan teha” versus “pean tegema” point. Kui Sul tekib elus (hulga) rohkem neid asju, mida sa PEAD tegema, mitte neid, mida TAHAD teha, on tasakaal kadunud. Tean seda omast käest ja eks kirjutangi siinkohal pigem endast.

Ma võtsin ohjad enda kätte täpselt aasta tagasi, veebruaris 2018, kui otsustasin pärast 8,5 aastat ühes-samas ettevõttes töötamist sealt ära minna. Põhimõtteliselt just selle sama asja pärast, et “pean tegema” lahter ajas üle ääre ning “tahan teha” lahtris haigutas mulle vastu tühjus. Taipasin, et kui suur osa asjadest on igapäevaselt tolles “pean tegema” lahtris, siis isegi need asjad, mida ma tavaliselt tahtsin teha, kolisid ümber teise – ma ei tundnud neist enam sellist naudingut. Viimasel poolel aastal olengi teinud vaid neid asju, mida ma tegelikult ka tahan teha. Pluss siis see valikute teema – ma valin selle, et viin lapse õhtul trenni. Olen ka teinud valiku, et täna ei vii, ja oleme hoopis kodus. Kui ma olen valinud minna mingil kuupäeval arstile, aga näen ette, et läheb liiga kiireks või on mõni muu põhjus, miks see mulle ei sobi, siis valin uue kuupäeva. Ja nii edasi.

Eelmise aasta detsembris oli meil agentuuris jõulude ajal 10 päeva kollektiivpuhkus ja mis ma otsustasin? Ma olen 35 aastat (teadlikult natuke vähem) inimkonna loodud jõulutrallis osalenud, siia-sinna suguvõsa läbi sõitnud, aga vot seekord, see ÜKS aasta 35aasta jooksul, valin iseenda. Sest ma tahan nii. Punkt! See ei tähenda, et me mitte midagi ei teinud. Tegin lihtsalt seda, mida mina just sel hetkel tahtsin teha. Kui ma ei taha elada kalendritähtpäevade järgi, siis ma ei pea seda tegema. Sorry, jõulud, mul on oma elu ka! Seekord te lihtsalt ei inspireerinud ega motiveerinud mind piisavalt.

Aastaga olen jõudnud olukorda, kus “pean tegema” lahter on peaaegu tühi ja “tahan teha” lahter pirakalt raske. Kui võtan vaatluse alla ainult oma töö, siis ongi nüüd olukord vastupidine. Praeguse töö juures ei ole mul seal “pean tegema” lahtris hetkel mitte midagi. Mitte midagi! 100/0 “tahan teha” lahtri kasuks! Aga sellel on omad ohud. Näiteks:

Mul päris selline olukord ei ole, aga oht on ju ikka. Aga see on juba teine teema.

Kuidas teil on? 100/0? 80/20? 50/50? Fifty/sixty?

PS: Päisesse panin ühe suvalise pildi, mis suvel sõbranna-töökaaslasega Laulasmaa soojal õhtul rannas tegin. Selles pildis on tasakaal ja hea emotsioon, sest suveõhtu oli täpselt nii soe, nagu üks suveõhtu olema peaks.