Tahan teha VS pean tegema
Peep Vain räägib oma uusimas raamatus “Keset elu”, et inimese vaimne heaolu sõltub muude asjade hulgas sellest, mitu protsenti paneb ta mõttes oma tegevusest lahtrisse “tahan teha” ja mitu lahtrisse “pean tegema”. Seda analüüsi võib teha nii isikliku kui ka tööelu, aga ka terve elu kontekstis. Ei ole tema teooria, aga põgusalt peatub sellel. Oma iva selles ju on, aga mu meelest ei ole asi nii mustvalge. Võtame näiteks mulle aktuaalse teema – hambaimplantaadid. Kas ma TAHAN minna keset tööpäeva hambaarsti juurde, et lasta enda lõualuusse puurida titaanist kruvid? Kas ma TAHAN pikutada hambaarstitoolil, kui mulle neid kruvisid lõualuusse keeratakse? Kas ma TAHAN pärast seda hambakliiniku kassas maksta 1550 eurose arve? Neile kolmele küsimusele vastan ma konkreetselt EI. Kas ma aga tahan endale neid hambaid suhu? JAH! JAH! JAH! Seega, ma ikkagi PEAN tegema vahepeal midagi, et jõuda tulemuseni, mida ma TAHAN. Kuhu lahtrisse sellised tegevused liigituvad? “Tahan teha” või “pean tegema”?
Vain ise kirjutab, et ta ongi sellele teooriale liitnud ühe olulise aspekti, nimelt valikud. Ta saab valida, kas ta teeb midagi või ei. Mitte ei ole sunnitud midagi tegema. Pikka aega sunnitud olekus elades pidi inimene muutuma tigedaks, tapma oma vaimu ning võtma üle ohvrimentaliteedi. Laias laastus on see tõsi, kuigi kindlasti on erandeid.
Eks see kõik üks mõttemäng ole, aga kuna mõtetel on meie üle jõud, siis miks mitte asjaga kaasa minna. Mul oli valik, kas lasta tõmmata välja oma kaks valesti ravitud hammast, panna nende asemel implantaadid ning maksta selle eest roppu raha, või mitte midagi teha. Ma tegin ise valiku uute hammaste kasuks. Vist on tervislikum mõelda valikute võtmes, selmet kiruda neid hambaarstil käike. Võibolla see valikute sisse toomine on pilli lõhki ajamine, sest suures plaanis saame ju aru, mis on “tahan teha” versus “pean tegema” point. Kui Sul tekib elus (hulga) rohkem neid asju, mida sa PEAD tegema, mitte neid, mida TAHAD teha, on tasakaal kadunud. Tean seda omast käest ja eks kirjutangi siinkohal pigem endast.
Ma võtsin ohjad enda kätte täpselt aasta tagasi, veebruaris 2018, kui otsustasin pärast 8,5 aastat ühes-samas ettevõttes töötamist sealt ära minna. Põhimõtteliselt just selle sama asja pärast, et “pean tegema” lahter ajas üle ääre ning “tahan teha” lahtris haigutas mulle vastu tühjus. Taipasin, et kui suur osa asjadest on igapäevaselt tolles “pean tegema” lahtris, siis isegi need asjad, mida ma tavaliselt tahtsin teha, kolisid ümber teise – ma ei tundnud neist enam sellist naudingut. Viimasel poolel aastal olengi teinud vaid neid asju, mida ma tegelikult ka tahan teha. Pluss siis see valikute teema – ma valin selle, et viin lapse õhtul trenni. Olen ka teinud valiku, et täna ei vii, ja oleme hoopis kodus. Kui ma olen valinud minna mingil kuupäeval arstile, aga näen ette, et läheb liiga kiireks või on mõni muu põhjus, miks see mulle ei sobi, siis valin uue kuupäeva. Ja nii edasi.
Eelmise aasta detsembris oli meil agentuuris jõulude ajal 10 päeva kollektiivpuhkus ja mis ma otsustasin? Ma olen 35 aastat (teadlikult natuke vähem) inimkonna loodud jõulutrallis osalenud, siia-sinna suguvõsa läbi sõitnud, aga vot seekord, see ÜKS aasta 35aasta jooksul, valin iseenda. Sest ma tahan nii. Punkt! See ei tähenda, et me mitte midagi ei teinud. Tegin lihtsalt seda, mida mina just sel hetkel tahtsin teha. Kui ma ei taha elada kalendritähtpäevade järgi, siis ma ei pea seda tegema. Sorry, jõulud, mul on oma elu ka! Seekord te lihtsalt ei inspireerinud ega motiveerinud mind piisavalt.
Aastaga olen jõudnud olukorda, kus “pean tegema” lahter on peaaegu tühi ja “tahan teha” lahter pirakalt raske. Kui võtan vaatluse alla ainult oma töö, siis ongi nüüd olukord vastupidine. Praeguse töö juures ei ole mul seal “pean tegema” lahtris hetkel mitte midagi. Mitte midagi! 100/0 “tahan teha” lahtri kasuks! Aga sellel on omad ohud. Näiteks:
Mul päris selline olukord ei ole, aga oht on ju ikka. Aga see on juba teine teema.
Kuidas teil on? 100/0? 80/20? 50/50? Fifty/sixty?
PS: Päisesse panin ühe suvalise pildi, mis suvel sõbranna-töökaaslasega Laulasmaa soojal õhtul rannas tegin. Selles pildis on tasakaal ja hea emotsioon, sest suveõhtu oli täpselt nii soe, nagu üks suveõhtu olema peaks.
Paula
Päris huvitav teema. Minu jaoks on veel kolmas kategooria. On vaja teha. Kui on peab, siis on siis on see kuidagi sundus ja potentsiaalselt ebameeldiv.
Kui on vaja, siis on vaja. Neutraalne. Osa elust. Nagu näiteks söögi tegemine ja koristamine. Ei ole just hullult nauditav, aga nagu otseselt ei pea, erinevalt näiteks tööle minemisest. Mulle meeldib minu töö, aga hommikul tõusta on ikkagi raske
Kaidi
Ma tahtsin ka siin osadele kommentaatotoritele, aga ka postitusele kommentaari kirjutada. Minu jaoks ei ole “ma pean” ja “ma tahan” ühe mündi kaks poolt. Nad pigem täiendavad või täiustavad teineteist. Kui üldpildis saabki öelda, et pean on kohustus ja tahan on vaba ning meeldiv võimalus, siis vahel ei ole ta mitte. Näiteks kui naine tahab sõita seitsmenda seeria bemmiga, aga seda võimaldab talle mees. Kas siis on see tahan, mõnus ja hea, kui selle saamiseks tuleb mehele olla kui aksessuaar, trofee…
Ja kui vaadata nii, kui ma tahan neid kahte hammast endale suhu saada, siis ma pean midagi tegema, sest iseenesest nad mulle enam suhu ei kasva. Antud juhul siis minema arstile ja maksma. Kui ma tahan või teen mingi muutuse, mis esialgu tundub kasvõi tibatilluke, siis ka see on oma eesmärgi poole liikumine, mis sest et väike. Muutus pole vaid see, kui kolida ühest korterist teise või ühelt töölt teisele. Muutus ja edasiminek on ka see, kui proovida olemas olevatest olukordadest, hetkest välja võtta asju, mida seal esialgu ei tundu olema. Tuleb olla kaval, kohal ja tuleb võtta aega mõtlemiseks. Öeldakse, et väikestest asjadest suudavad rõõmu saada/leida inimesed kellel on kõik väga hästi või just väga halvasti. Seega, miks muidu öeldakse, et muuda oma suhtumist asjadesse, inimestesse või muuda või õpi samas situatsioonis mõtlema pisut teisiti. Kasvõi pane tähele, kuidas sulle midagi öeldakse ja kas on märke, et see mida öeldakse pole tõsi. See on põnev maailm, kui märgata. Ehk siis, et asi ei muutuks hoomamatult ja mõttetult pikaks siin, siis oluline on iseendaga päriselt sõber olla. Ei piisa vaid sellest, kui endale korrutada, kõik on hästi. Kõik on hästi, hästi, kui tegelikult sisimas tunned/tead, et see on vale. Ja keegi ei suuda iseendaga elu lõpuni vastuolus olla. Ja tulebki lubada ja osata muutuda nii iseendal kui teistel. Nii saavutabki suurema ja parema elu.
ebaparlikarp
Ma leidsin pikka aega oma elus neid väikseid rõõme ja lugesin eelmise töö plusse (neid ikka oli, töötasugi näiteks), aga lõpuni ma end petta ei suutnud. Nii et jah… Nüüd lausa tahan tööle minna, sest see on vahva, arendav, loominguline ja pakub igatepidi rahuldust. Ja ega seepärast väiksed rõõmud ära kao, et on rohkem elus neid asju, mida teen rõõmuga.
Kaidi
Leiabki. Ja palk on mingi ajani väga adekvaatne põhjus. Endalgi olnud, niisamuti nagu julgust minna ka madalama palga peale. Kunagi ei tea, mis võimalusi see pea ees vette hüppamine annab. Minule andis uue valdkonna, mida olen nüüdseks 12 aastat teinud. Ja mis iganes muu põhjus, mis hoiab isiklikus plaanis kasvõi lühiajaliselt veepeal, on ok. Peaasi, et pea lahendusi genereerib 🙂
Lydia
Aga mina teen neid asju, mida on vaja teha. “Pean” ja “tahan” ei kuulu mu sonavarasse enam ammu.
d
Ma ei julgeks seda raamatut lugeda. See raamat on vist mõeldud neile, kelle “ma tahan” ja “valikuvõimalused” on alati nö. positiivsed valikud. Ilmselt tuleb sealt veelgi selgemalt nö. valus tõde pinnale.
Mõttetu on ilmselt vaielda, et alati on valikuvõimalused, vali vaid. Tegelikus elus ju ei ole.
Mul on tööl, eraelus, kõikjal valikuks ainult “ma pean”, “ma tahan” valikuvõimalust ma isegi ei näe.
Ma arvustasin just raamatut, mida ma ei ole lugenud, see on juba tase :).
ebaparlikarp
Seda raamatut ma ei soovitagi, seal lihtsalt mõned mõttevälgatused. Ega alati polegi valikuvõimalust või siis ongi valida vaid halva ja veel halvema vahel. Mu meelest point oli ikkagi see tahan vs pean tasakaal üleüldiselt.
Aga miks on Sul nii tööl, eraelus ja kõikjal “ma pean”?
Nell
Jõulutralle ja muid seltskondlikke üritusi kohustuse pärast ei väisa. Head inimesed said pühadeajal kõik külastatud aga meile endile sobivad graafikus ja mahus. Üritasin teha head ennast ümbritsevatele head, eeldades, et vastatakse samaga… iseenesestmõistetavalt nii ei juhtunud. Seega otsustasin, et esiplaanil on minu enda soovid. Ja kui minu enda soovid ja vajadused on rahuldatud siis on mul, mida ka ümbritsevatele edasi anda. Seega oma “pean” veeru olen üsna õhukeseks saanud ja mulle see sobib.