Vaatasin mõned päevad tagasi uut filmi Sandra Bullockiga – “Bird Box” (2018). Juba tutvustusest sain aru, et see on täpselt selline žanr, nagu mulle meeldib. Nüüd päevi hiljem mõtlen ma ikka tagant järele selle filmi peale, tohutult läks südamesse. Kommenteerijad on võrrelnud “Bird Boxi” filmiga “A quiet place” (2018), ka minul assotseerus koheselt sama asi. Ainult, et “Bird Box” meeldis mulle palju rohkem.

Ei taha palju sisu ära jutustada, aga tegevus toimub olukorras, kus maailmas tekib mingit sorti epideemia, kus inimesed näevad õues viibides MIDAGI (mida, seda täpselt ei tea, ilmselt oma suurimaid hirme vms), mis paneb neid koheselt enesetappu tegema. Seega tapavad inimesed end lihtsalt sekundite jooksul ja korraga ära. Osadel õnnestub peituda siseruumidesse ja peagi saavad nad aru, et aknad tuleb katta ning õue saab minna vaid nii, et silmside on ees, st pimesi, nii et sa ei vaata.

Filmi esimene pool meenutab mulle natuke ka Stephen Kingi filmi “The Mist” (2007). Grupp inimesi, kuskil lõksus, ei saa aru, mis toimub… Filmi teeb aga eriti põnevaks asjaolu, et paralleelselt näidatakse epideemia algust ja samas ca 4 aastat hiljem toimuvat tegevust ning filmi arenedes hakkavad teatud asjad, mis vahepeal juhtunud on ja millest esialgu aru ei saa, tervikpildiks kokku minema.

Filmi teine pool, õigemini see 4 aastat hiljem jooksev tegevus on hoopis erinev sellest, mis alguses oli, ning seal on minu jaoks nii südantlõhestavat draamat. Eriti, mis puudutab lapsi. Tegemist pole mu arust üldse mingi horrorfilmiga, vaid väga põneva triller-draamaga, mis paneb teatud asjade üle mõtlema. Ka näiteks pimedana elamisele ja hakkama saamisele.

Ühesõnaga see on minu viimase aja põnevaim ja hingekriipima panev filmielamus, soovitan!