Mulle on läbi elu olnud sõltumatus väga oluline. Loomulikult ei saa olla üdini sõltumatu, sest – reeglid. Raha tuleb teenida, et osta süüa ja maksta ulualuse eest, ning kui sul on laps, siis sõltud suuresti ka temast ning laps sinust. Need on sellised asjad, mida muuta ei saa ja võtan iseenesestmõistetavalt. Seega sõltun lapsest ja töötegemisest, aga ma ei taha öelda, et sõltun kindlasti tööKOHAST. Nagu see aasta tõestas, siis töökohta saab vahetada ning kui leida töö, mida tõesti armastad, pole see sõltumine isegi mitte ebameeldiv.

Kui laps välja arvata, siis kõige hullem ongi sõltuda mingist inimesest (inimestest), sest sul on temalt midagi vaja, ilma milleta ei saa. Tegelikult ma arvan, et sõltumine on kohati enda otsus ja päris väljapääsmatuid olukordi ei ole, v.a väiksed erandid. Mulle on sõltumine/mittesõltumine olnud teismelisest saati hell teema ja täiskasvanuks saades olen teadlikult püüdnud rajada elu nii, et kellestki mitte sõltuda. Olla ise. Üks hullemaid asju mu meelest on see, kui oled sundolukorras, kus inimene, kellest sõltud, kasutab seda olukorda ära. Kuigi too inimene võib muidu olla ju hea ja tore, siis üldiselt on kõigil olla kombeks vahel ka üks suur M. Ja seda suure M-i situatsiooni ma kardaks, juba see mõte ahistaks mind.

Kirjutan sellest, kuna loen vahel ühte blogi (pole üldse oluline, millist, sest tegelikult ei räägigi ma konkreetsest inimesest, vaid selliseid olukordi on meie hulgas tuhandeid). Mis mind aga hämmastama ja küsima paneb, on see, et kas osad inimesed tõesti ei saa aru, et oma sõltumisest vabanedes muutuks oluliselt ka nende elukvaliteet. (Ja ma ei räägi siin suitsetamisest või alkoholist vaid just inimestevahelisest ja majanduslikust sõltumisest). Keegi ei saaks neile ette heita, et tee nii või tee naa, ning nad ei pea mängima kellegi teise pilli järgi. Võimalik, et paljusid selline sõltuvus ei häiri, aga kui häirib? Kui häirib väga? Kas siis ei peaks tegema kõik selleks, et püüda luua olukord, kus keegi ei saa sulle öelda ja ette heita, et sa teed valesti.

Sõltuvussuhtes on omad reeglid. Kui sa neid järgid ja need sulle sobivad, on kõik korras. Kui sa nende vastu mässad, siis… oleks ju targem teha kõik selleks, et olla iseseisev. Ei? Raiudes, et olen iseseisev ja laske mul olla, aga ise absoluutselt kellestki sõltuda, on ju absurd? Jaa, võimalik, et too teine pool ongi see suur M, aga miks üritada seda M-i ümber kasvatada ja õpetada, kui lihtsam oleks vabaneda?

Mõtlen näiteks ka nende naiste peale, kes tööl ei käi ja elavad oma elukaaslase sissetulekust. See ei ole etteheide, kui inimesed on rahul, on ju käik hästi, iga pere dünaamika on erinev. Kui suhted on korras, ongi kõik kena. Aga kui tekib tüli ja tülisid ju ikka tekib, siis kas pole alandav küsida igapäevaeluks raha või taluda manipuleerimist stiilis “ilma minuta sa ju hakkama ei saaks”? Või elades kellegi pinnal, kes sulle sõbramehe poolest seal elada lubab, ning iga arusaamatuse pärast alandlikult kummardama, sest kuhu sul ka minna oleks… Tegelikult vast oleks. Nagu ma kirjutasin, see on otsus ja teinekord ei saagi muudatusi teha paugust, vaid nõuab pikemaajalist tööd. Alustada mõtlemisest.

Kohati on mulle vastumeelne sõltuda ka näiteks toidust ja aastaajast. Või jõuludest. Või üritustest, kuhu PEAB mingil põhjusel minema. Või viisakusest. Siis ma tuletangi endale meelde, et tegelikult ma EI pea kuhugi minema ja olema selline või tollene. Suures plaanis on see mul õnnestunud isegi ilma suuremate süümepiinadeta. Aga sellel on omad väiksed miinused – mõned võivad näiteks arvata, et ma olen veidrik. Ma ei tea, kas see on neile miinus või minule, aga väga suurt tüli see mulle isiklikult ei tee.

Vastuolu on aga see, et kuigi ma enamjaolt tõrjun inimesi endast eemale, siis tegelikult ma üksi olla ei taha. Kuna ma aga tean, et niikuinii oleme me kõik maailmas üksi – st sünnime üksi ja sureme üksi, siis päris lõpuni minuga keegi niikuinii ei ole ega saagi olla. Sellega tõeliselt rahu tegemine on minu jaoks pidev protsess ja ma arvan, et kuigi ma tunnen, et olen faktiliselt justkui leppinud, siis emotsionaalselt ei anna see mulle rahu mitte kunagi.

Kas sõltute millestki/ kellestki (olgu see kas või suitsetamine, kellegi abistamine, sotsiaalmeedia, kohv vms) ja kas see häirib?

Foto: pexels.com