Teate, mis tunne on kõndida kaubanduskeskuses, kui järsku kõlab üle poe sinu kirjutatud raadioreklaam? Või näha linnapildis enda kirjutatud sõnumitega suuri 6x3m välimeediapindu? Või mis tunne on, kui tuntud hotell võtab omaks sinu kirjutatud uue slogani? Või imestada, kuidas sinu kirjutatud Facebooki mängu on jagatud ligi 1000 korda, ilma et sa oleksid kuidagigi mängu reeglites palunud postitust jagada? Või mis tunne on näha tööotsinguportaalis enda kirjutatud lõbusaid töökuulutusi? Kas teate, mis tunne on, kui pärast uue kampaania edukat presenteerimist, lööb loovjuht sulle ruska hea tiimitöö eest?

Osalt on see issand-kuidas-see-küll-kõik-järsku-juhtus-tunne ja teisalt issand-täpselt-nii-see-pidigi-minema-tunne. Ma tean nüüd, mis tähendab, kui töö on hobi ja hobi ongi töö. Ma tean, mis tähendab rõõmuga oodata igat tööpäeva ja ma tean, mis tunne see päris meeskonnatöö, ilma kelleta poleks see kõik võimalik. Paremat jõulukingitust on minu olukorras raske tahta ning uueks aastaks polegi nagu midagi rohkem soovida. Siiski, siiski… Inimhing on ju üks rahutu tegelane, sellega tuleb arvestada 😉

Lõpetuseks paiskan siia lihtsalt pilte, sest pean kaupsi poole liikuma hakkama, aga kes tahab, võib arvata ja pakkuda, mis on päise pildil kingikarbi sees 🙂

Täiesti tavaline meeskonnafoto. Poseerime agentuuri jõulupeol.

Siis, kui ma parasjagu peadpidi lumehanges ei olnud. #agentuurijõulupidu

Siis, kui ettevõtte omanik kimbu pulgakomme kingib. Lampi lilli tuua oleks vist imelik.

Musiga söömas 😀

Teise musiga söömas 😀

Mul on tegelikult püksid jalas. Emakas ei paista, kui kummardan.

Veits lebom päev

Nüüd olen selle aasta piltide limiidi 10x ületanud ja endal on ka imelik edev olla. Lähen häbenema. Varsti tagasi.