Me ei sünnita last, vaid INIMESE – elusolendi, kes nabanöörist ja hiljem kujuteldavast nabanöörist lahti haagib ning kõigi maailma rõõmude ja muredega hakkama peab saama. Kunagi ka surema. Osad neist, kes lapsi ei soovi, toovad välja põhjuseid (minu meelest täitsa levinud argumendid): “maailm on pekkis” ja “ei taha, et minu laps peaks hakkama kunagi maailmas toidu ja joogi pärast võitlema” (hiljuti just “Radaris” sama väide). Samas ei ole ma kunagi kuulnud, et keegi põhjendaks, et ei taha lapsi, sest – äkki see tulevane inimene jääb vähki ja sureb kohutavas agoonias; äkki ta kaotab armastuse ja läheb peast segi; äkki ta satub liiklusavariisse ja jääb kaelast allapoole halvatuks; äkki ta põeb terve elu depressiooni ja on õnnetu; äkki saab temast pätt; äkki narkar; joodik… Need juhtumid on justkui loomulik elu osa, midagi, mida saab ise juhtida. Aga terroriste, sõdu, näljahädasid ja Trumpi – mitte!

See mainitud põhjendus tundub mulle lihtsalt kummaline argument ja polegi muud, kui üks väike tähelepanek. Et maailma, kus VÕIBOLLA 20aasta pärast peab järeltulija võitlema söögi ja joogi pärast, ei taheta last sünnitada… Ka selles argumendis on palju egoismi, sest ega sa ju oma sündimata järeltulijalt ei saa küsida, kas ta tahaks sündida. Äkki ta tahaks? Tahaks võtta selle riski ja kõige koleda juures, mis VÕIBOLLA juhtub, kogeda ka kõike head, mida elu pakub?

Me sünnitame endile küll imepisikese vääksuva sooja kaisupalli tissi otsa, emotsioonid on laes, hormoonid möllavad, emainstinkt, süda on armastust täis, imeilusad titeasjad ostukorvis ja varsti juba pakiautomaadis… Kuid juba peagi on see õrn ja abitu olevus inimene, kelle eest me kõike ära teha ei saa ning kellel on oma mõtted, tunded, soovid, kannatused, unistused. Muidugi mõtleme beebit imetades ka tuleviku peale ka. “Oi, ma sooviks juba, et mu tibu räägiks!” “Nii väga ootan, et ta kõndima hakkaks!” “Tahaks juba esimesi jõule PEREKONNANA!”, “Nii äge oleks koos perereisile minna, kui laps juba vanem!” Loomulikult tahame oma lapsele parimat, aga tahame ka läbi lapse või laste teostada oma isiklikke unistusi. Selles pole vist midagi halba, nii lihtsalt on.

“Ma tahan last!” on tavaline ja inimlik soov. “Ma tahan vähemalt kolme last” – täpselt sama normaalne. “MA. TAHAN.” Millest ma räägin? Sellest, et laste saamine on sama egoistlik kui laste mitte saamine ning kindlasti ei tohiks laste saajad hukka mõista neid, kes kas või puhtast egoismist (ja see pole mingi häbiasi!) ei soovi lapsi. Jajaa, iive ja rahvuse jätkamine. Näidake mulle inimesi, kes ütlevad, et tegelikult ma absoluutselt oma lapsi ei tahtnud ega taha, aga kuna Eesti iivet tuleb hoida positiivsena, siis tegin neid kohe 4 tükki. Kus need inimesed on, kes oma enda ego ja soovid maha suruvad ja riigi ning rahvuse heaolu nimel lapsi teevad ning neid vastu tahtmist korralikeks kodanikeks kasvatada üritavad, kes omakorda sedasama teeks? Pole selliseid. Äkki Martin Helme? Vaevalt eks! Niisamuti, nagu me otsustame lapsi saada, sest me tahame, nii võivad “need teised” lapsi mitte saada, sest NAD EI TAHA!

Eraldi teema on see, mida lapsi mitte soovivad inimesed põhjenduseks toovad. Ma ei väida, et kõik, kes räägivad, et nad EI SOOVI saada last ühiskonnakorralduse, Trumpi, sõdade, pekkis nutimaailma vms pärast, ajavad udu. Kõik kindlasti mitte. Need, kes Eestis elavad, nendes ma nii kindel ei ole. Aga see, kas ma olen kindel või mitte, ei oma tegelikult mitte mingit tähtsust, need on lihtsalt minu mõtisklused. Loomulikult ei tea keegi täpselt, mis juhtub maailmas 20-30 aasta pärast või mis juhtub Eestis 20-30 aasta pärast, aga kas osad inimesed näevad olukorda, elu ning maailma tõesti NII pessimistlikult, et päriselt ka ei julge saada last? Et nad sisimas tahaks, aga mõtlevad siiralt potentsiaalse elusolendi peale ja sellele, mida ta läbi hakkaks elama, ning siis toovad iseend ja oma soovid ohvriks ja loobuvad laste saamisest?

Mina võtaksin vastu sellise otsuse, kui ma elaksin sarnases stenaariumis nagu näiteks sarjas “The Walking Dead”, st maailm on laastatud, süüa pole, kuskil ei ole turvaline, elad pidevas hirmus, et kohe võib surma saada, öösel pole võimalik magadagi ning pead pidevalt põgenema. Pole võimalik vanaema õunapuu all võrkkiiges korraks silma looja lasta, sest sind võidakse ära süüa! Aga isegi sellise otsuse võtaksin ma vastu egoismist lähtuvalt – ma lihtsalt ei suudaks elada üle olukorda, kus sünnitan lapse ja siis kaotan ta – näen, kuidas elajad ta füüsiliselt ära söövad, ilma et ma suudaks teda kaitsta. Sellise valuga ma lihtsalt ei suudaks elada.

Loogika ütleb, et kui naine (näiteks “Radaris”) räägib, kuidas ta ei soovi järeltulijaid, sest ta ei taha sünnitada siia ilma inimest, kes tulevikus peab võitlema söögi ja joogi eest, et ellu jääda, siis järelikult näeb selline inimene (ja ma räägin hetkel vaid nendest, kes tõesti NII väidavad) maailma väga äärmuslikult, sarnaselt, nagu mina näen väljamõeldud maailma “The Walking Deadis”. Nüüd on paar varianti:

1) See inimene TÕESTI näebki praegust maailma nii mustades toonides, olles ise seejuures ilmselt mitte eriti lootusrikas ja õnnelik inimene, kuna peab ju ka ise samas maailmas elama.

2) Tal on ühiskondlik surve ajada jama, sest ta ei julge või ei taha tunnistada, et ta LIHTSALT EI TAHA! Puudugu emainstinkt, hirm kaotada iseseisvus või misiganes põhjus.

Aga nii kaua, kuni naised (ja ka mehed) ei julge ega taha nendest teemadest ausalt rääkida, seni ei muutu ka ühiskonna arvamus ja eelarvamus. Ometi mulle tundub, et ühiskonna arvamus on neile, kes on otsustanud last mitte saada, siiski oluline. Kindlasti on ka inimesi, kellel on täiesti ükskõik, aga üldises plaanis loodetakse ikka tolerantsust, mõistmist ja aktsepteerimist, mitte etteheiteid.

Mida üldse mõeldakse väite “Ma ei taha lapsi!” all? Mida sa siis ei taha? Last kui alaealist inimest? Teatud vanuses inimest, kelle eest peaks teatud aja vältel hoolitsema? Või järeltulijat üleüldiselt – et ei soovita tulevikus olla 55aastane, kellel on näiteks ca 30aastased järeltulijad ja nende endi pered, kes sulle äkki korra aastas ka külla tulevad? Ei soovita kaotada oma sõltumatust? Miks ütleb mõni inimene, kes on just väitnud, et ei soovi lapsi, sinna juurde: “Ei, ega ma lapsi ei vihka, muidu mulle lapsed meeldivad!”? LAPSED? Siis ikkagi need pisikesed inimesed, mitte täiskasvanud lapsed? Laps on kellegi laps ju nii nelja- kui ka 35-aastaselt. Võibolla, kui me rohkem räägiks, mis selle “ei soovi last” taga päriselt on, siis muutub ka üldsus tolerantsemaks ja mõistab, et inimesi on erinevaid ja last mitte tahta on ka täiesti okei. Inimese enda seisukohast, mitte riigi siis.

Teate mis, mu meelest on väga äge (jah, just äge!), et tänapäeval võib terve naine terve partneriga saada lapsi põhimõtteliselt 20 aastat järjest. Ma ei mõtle, et peaks iga aasta sünnitama, vaid seda, et meil on põhimõtteliselt võimalus saada lapsi 20aastaselt, aga ka 40aastaselt ning nende vanuste vahel. Midagi ei pea kohe ära otsustama ning selle 20 aastaga võib paljugi muutuda, mina ise pole küll päris selline, kes ma olin siis, kui olin lapse sündides. 10 aastaga jõuab inimene areneda ja olla hulga eneseteadlikum. Aga seda võin küll oma kogemusest väita, et nooremana on otsus last saada mu meelest palju lihtsam teha kui nüüd, kui oled vanem ja targem. Aga mitte selles mõttes, et nüüd teeks teisiti, vastupidi – äkki oleks kohe mitu tükki pidanud ära tegema 😀 Sest praegu otsustada, et vot nüüd tahaks üht last veel, on hulga keerulisem kui toona 🙂

Millal teie lapse saite (kui saite) ja kui suur on laste vanusevahe (kui üldse on mitu last)?

Ema ja laps 🙂

PS: Fotod pixabay.com

PS 2: Ma ei räägi oma postitusest inimestest, kes lapsi soovivad, aga mingil põhjusel (meditsiiniline või õige partneri puudumine vms) ei saa.