Suutsin ühtede oma lemmikkingade ninad koledal kombel ära kriimustada ja selleks, et enam nende pärast mitte põdeda, ostsin täna spontaanselt uued ja täiesti teistsugused. Need jäid mulle oma naljaka olekuga poes silma, olid mugavad ja ostsin ära.

See oli mu esimene ost Arsenali keskuses asuvast Bestbrands Outletist. Tegelikult midagi hullu ei juhtunud, aga ma lihtsalt pean sealset teenindust kirjeldama. Kes suurte kaubanduskeskuste kingapoodides ostelnud, see on ilmselt üldjoontes saanud väga viisakat teenindust. Ma ei ole kuninganna ega kuulsus, et poodi astudes erikohtlemist saaks, aga mu meelest ongi just jalanõupoodide teenindajad väga abivalmid. Olgu sul vaja endale või lapsele sadat erinevat saabast proovida, laost kümme korda õigeid numbreid paluda või misiganes, lõpuks pakub müüja sulle viisakalt veel nahahooldusvahendeid, õpetab ostetud jalanõusid puhastama ja hooldama ning ulatab naeratusega ostukoti.

Täna seal Bestbrands Outletis viisin ühe saapa leti peale, et teist proovimiseks juurde paluda. Leti taga olid naine ja mees, kes omavahel rääkisid. Kui lähenesin, eemaldus naisterahvas mehest ja tervitas mind. Palusin teist saabast. Lahkesti läks ta lattu, saabus peagi teise saapaga ning asetas selle mulle nina ette letile, siis pööras letitaguse meesterahva poole tagasi ja jätkas, nagu oleks vahepeal lihtsalt pausile vajutatud. Vaatan enda ees seda saabast – paberinutsakad ja papid turritavad välja. No ma ei tea, ALATI, võtab müüja ju paberinutsakad välja, kontrollib, kas saabas seest tühi ja vajadusel tõmbab luku vms ja veel proovimiseks lahti. Hakkasin siis ise neid paberinutsakaid müüjate ees letil välja tirima. Nagu kiuste olid need kuidagi eriti tugevalt varvasteni sisse pressitud ja mul oli tükk tegemist. Polegi hullu, ega ma kätetu pole ja saangi ise hakkama, aga natuke imelik oli.

Sain saapa vabastatud ja võtsin mõlemad, et peegli juurde minna ja proovida. Sobisid. Kõndisin tagasi leti juurde, kus nais- ja meesmüüja ikka samas asendis lobisesid. Asetasin jalanõud letile ja ütlesin rõõmsalt, et mulle sobivad need ja sooviksin osta.

“No sel juhul on mul nende karpi ka vaja!” ütles naismüüja ja jäi mulle ootavalt otsa vaatama. (Olgu öeldud, et mulle neid saapaid koos karbiga ei antud, karbid vedelevad neil saabaste väljapaneku juures).

Mina jäin jälle ohmooni näoga talle otsa vahtima. Ma PEAAEGU ütlesin talle: “Kui te olete selle poe müüja ja teil on karpi vaja, siis äkki te lõpetaksite selle kutiga lobisemise ja tooksite selle karbi”. Või siis: “Kuna ma seda karpi juba lähen tooma, äkki toon teile mõlemale kohvi ka. Piimaga või ilma?” 

Ma jõudsin oma peas mõelda nende kahe lause peale ja kaaluda, kas ja kumba peaks ütlema. Nii et see oli meil üks pikk otsa vaatamine. Poole peal pobisesin midagi sellist, et ahah, no kui on vaja, peaks tõesti selle karbi tooma, aga no nii totter tunne oli neid kahte müüjat sinna lobisema jätta ja ise karpi tuhnima minema. Sel hetkel sai vist müüja olukorrast aru ja tuli leti tagant välja. Läksin temaga kaasa ja tõime koos selle karbi ära. Korras!

Miks ma seda räägin? Põhjus pole selles, et tahaks end kuidagi välja elada (pole midagi elada, see oli imelik olukord, aga isiklikult minu jaoks tühiasi), vaid see, et puutun iga päev kokku ettevõtete juhtide, turundusinimeste ja disaineritega, kes võivad anda endast 300%, et mingit brändi tuntuks ja atraktiivseks teha, kuid samal ajal on (piltlikult öeldes) neil kuskil leti taga kaks tegelast, kes kogu eelnevale tööle ja vee peale tõmbavad.