Mina olen see, kes töölt koju jõudes suht kohe riided “koduriiete” vastu vahetab. Muidugi ma tahan end kodus mugavalt tunda. Aga kas see tähendab automaatselt seda, et astun uksest välja ebamugavate riietega? Kas üks tähendab kohe teist? Äkää, naiivitarid! Mõelge veits. Toon mõned näited.

  1. Mulle näiteks meeldib käia kodus pehmest materjalist öösärgis. Jajah, paljudel on mingi vimm öösärkide vastu, sest öösärkidele on ju peale kirjutatud hoiatus: “Alates vanusest 70+”. Teki all pidavat olema öösärgiga rõve ja see pidavat rulluma üles ja mida kõike veel. No mulle näiteks tundub maksakaste rõve ja see rulluks mul ka üles, nii et kellele mis eksole. Peale selle meeldib mulle kodus käia ka lühikeste pükstega pidžaamas (või midagi sarnast) või mingis puuvillases pikas särk-kleidis. Praegu on mul seljas mingi mõnus ürp, see meenutab padjapüüri, millele tehtud pea- ja käeaugud. Minul on selles megamugav. Kodus! Aga nii kui ma selle sama rüüga tööl või linnas oleks, siis füüsiliselt mul ei oleks enam mugav. Meil ei ole tööjuures kehtestatud mingeid riietumisreegleid, aga tõesti – öösärgis ma seal end siiski päris oma elemendis ei tunneks.
  2. Kui ma koju jõuan, võtan ma käest kella ja kõrvast kõrvarõngad, sest ma ei tunne end kodus nendega mugavalt. Kui ma aga olen tööl või õues ilma käekella ja kõrvarõngasteta, tunnen end natuke ebamugavalt, veits alasti. Ehk et tööl, linnas, külas või kus iganes ja kodus on täitsa võimalik tunda erinevalt.
  3. Mul on päris palju musti rõivaid, aga on ka hulga valgeid. Näiteks valgeid pluuse ja särke. Iga hommik, kui ma panen oma puhta ja värske valge särgi, mõtlen naljatades, et täna ajan sinna raudselt peeti peale. Ma aga armastan oma valgeid särke ja kui olen ühega neist töölt koju jõudnud ja avastanud, et seal polegi peedilärakat peal, tahan ma kohe vahetada riided, enne kui hakkan kodus lapsele peekonit praadima või näiteks ketšupipudelit avama (need plahvatavad mul koguaeg). Mu riided on mulle armsad ja ma ei suhtu neisse nii, et kui mingi rõve plekk peal, mis välja ei lähe, siis suva, ostan uue. Alati ei saa samasugust. Mul on vahvaid kaltsukaleide, laheda pildiga särke, mille sarnast ma enam kuskilt ei saaks, ja üldse ei meeldi mulle viieeuroseid kaltse kokku osta, et saaks ühe korra käia ning kohe uusi peale tellida.
  4. Mul on kassid. Mulle meeldib oma kasse sülle võtta. Neile meeldib mulle sülle ronida. Kassidel on ka küüned, isegi kui need on lõigatud. Miks ma peaksin tahtma oma mustale särgile või kleidile valgeid kassikarvu? Sama ka muude värvidega. Miks ma peaks tahtma, et kass küünega mul kogemata kuskile augu rebiks? MIKS???? Aga ma ei taha olla kodus ka mingi iuh-auh-ma-ei-saa-sind-sülle-võtta-mul-on-riided-seljas-(ja küüned lakitud!). Ma tahan olla kodus mugavalt ja kaisutada oma kasse ja ma ei saaks seda olla, kui mul on riided, millest ma väga hoolin.
  5. Kodus on mul pea alati palavam kui tööl või autos, kus on ka konditsioneer. Loomulikult ma vahetan kodus riided ära. Ja talvel… Päriselt peaksin pikkade pükstega, millega olen terve päev tööl olnud, koju diivanile mugavalt prantsatama? Isegi, kui mul oleks kodus ka talvel külm, siis paneks ma loomulikult mingid mugavamad pikad suvepüksid vms. Aga tööl tunnen ma end väga mugavalt oma “tööpükstega”.
  6. On olnud päevi, kus ma higistan. Üldiselt seda ei juhtu, aga on olnud olukordi. Ja ma tulen koju, pesen ning panen midagi mõnusat selga. Jah, higine särk tõesti ei olnud mugav, samas, kui ma selle hommikul selga panin, siis ta ju oli. Leidke mulle särk, mis higisena oleks nauditav kanda.
  7. Kui ma läheks näiteks matkama, siis ma paneksin selga matkamiseks sobivad riided ja jalanõud. Aga andke andeks, kui ma tagasi koju tulen, siis ma tõesti vahetan kohe oma riided “mugavate koduriiete” vastu. See ei tähenda automaatselt, et ma matkasin ebamugavate riietega. Erinevaks olukorraks ja otstarbeks tunduvad mugavad erinevad riided – ujuma lähed ujumisriietega, sporti tegema spordiriietega, magama lähed magamisriietega (või alasti), tööl käid vastavalt sellele, kuidas ette nähtud või kuidas end tööl mugavalt tunned. Muidugi on võimalik, et mõni inimene ei käigi sellistes kohtades ja istub koguaeg kodus, siis võibolla tekib tõesti segadus, et misasjad on koduriided 😀
  8. Mulle meeldib koju tulles vahel ka voodis vedeleda, ma ei poe küll tekkide alla, aga teki peale ikka. Ei tea, kas asi on kasvatuses või mitte, aga kuskil kukla taga tuksub teadmine, et väliriietega voodis ei olda. Ega ma selles osas pedant ei ole, aga ühistranspordist vms tulles (kuigi kasutan seda väga harva) ma tõesti ei taha tulla voodisse pükstega, mis istusid just kuskil ühistranspordi istmel. Olen näinud mingit saadet, mis seal tekstiili sees peitub ning isegi, kui seal pole silmaga nähtavat s*tajunni, siis uskuge mind – see on lihtsalt nähtamatu. Aga ta on. Päevatekki mul ei ole ja ma ei kavatse seda ka kasutama hakata selleks, et saaksin nähtamatu sitaga koos olevate pükstega seal peal püherdada.
  9. Meik – põhimõtteliselt sama teema. Loomulikult on mul olnud elus mingeid kordi, kus olen kuidagi ilma meigita tööle sattunud. Kodus ma küll ei hõõru meiki maha, aga samas, kui ma hommikul ärkan ja tean, et ei kavatse tööle ega kuhugi minna, siis olen pigem meikimata, nii tõesti on mugavam. Aga jõulupeol, tööl, sõbrannadega välja minnes, fotoshoodil ma paraku tõesti tunnen end meigituna mugavamalt. Mu meik koosneb muidugi üldjuhul vaid ripsmetušist ja põsepunast, aga ikkagi. Kui ka mõni töölt koju tulles meigi maha peseks, et tähenda see, et ta tunneb end tööl meigituna olles ebamugavalt, nagu oleks mingi kanister pähe kinni löödud.

Võiksin nende punktidega jätkata, aga ilmselt olen juba esimese punkti juures oma mõtte edasi andnud. Ei tunne ennast üldse kuidagi imelikult, et ma nagu tont linnapeal ringi ei jõlgu, või linases öösärgis tööl ei käi. Mulle ei tundu see üldse kõige mugavam variant ning jätkan oma harjumust panna tööle selga ikka mugavad riided.

Foto: pixabay.com