Appi, kas sa tead, mis mul just juhtus???
Sõbranna saatis natuke aega tagasi messengeris mulle armsast kleidikesest pildi ja kirjutas juurde: “Ostan kleiti!” Ärge küsige, miks osad inimesed lampi sellist infot jagavad. Ma ei olnud eelnevalt temalt küsinud, et mis teed. Aga tõepoolest, ka mina teen vahel nii. Näiteks olen kellegagi rääkinud millestki (issand, kui anonüümne!) ja siis – põmm – näen nähtust/asja, millest just räägitud, ning – klõps – foto. Ja saadan asjaosalisele. Või ostan megahäid marju (siis kui see marjahooaeg algab, sest praegu juba postitatakse ammuilma seeni :D), vaaritan nendest endale diameetriga 1 m vaagna, kallan vahuveini pokaali, kobin katuseterrassile ja – klõps – foto! Jagan seda inimesega, kellega mul on parasjagu tunne seda jagada. Meil on ka mõned grupivestlused, kus kõik vahel selliseid emotsioonikaid teevad. Need ei pea alati positiivse emotsiooniga pildid olema. Kui ka midagi p*rsse läheb, võib ka vabalt foto teha ja saata. Reegleid pole 😀
See võib tunduda inimestele, kes igapäevaselt läbi ekraani ei suhtle, jube veider. See võib tunduda lapsik ka neile, kes igapäevaselt ekraanis suhtlevad. Aga kuna ma neile fotosid ei saada, siis see väga mind ei puuduta. See totakas komme või harjumus või suhtlusviis tekib nende vahel, kes aegajalt samaga vastavad. Mitte nii, et laksin mingile sõbrale iga päev endast pilte – mina kohvitassiga, mina rannas, mina mäe tipus, mina tantsupeol – ja tüüp ei vasta mitte kunagi.
Ühesõnaga, mulle sedasi meeldib. Vanasti, ennemuistsel aal, kui polnud nutitelefone ja smsid olid kallid ning pilte ei tulnud isegi mõttesse saata, tuli kas helistada või kokku saada. Minu jaoks ei välista messengeris suhtlemine kokkusaamist, pigem on see peale kokkusaamise veel üks väga mõnus suhtlemise vorm. Mõtlen praegu, kellega ma igapäevaselt (no kohe päris igapäevaselt) messengeris suhtlen… 6-8 inimesega. Lisaks nipet-näpet, kui mingi teema on, siis ka teistega. Mul ei ole teavitused sees ja ma ei vahi paaniliselt oma telo, kas keegi kirjutanud on. Vastan siis, kui on aega, tööl vähem, õhtul rohkem. Tööl tuleb väikseid pause võtta, niisama kaob aeg käest, sest lihtsalt nii põnevad projektid on. Osad messengerijutud ongi sellised, et polegi väga vastust vaja. Pläkutamine, tähelepanekud, naljad, fotod… Sekka mõni asjalik küsimus või arutelu. Kuidas PÄRISELT läheb, seda ma oma tuttavatega tsätis üldiselt ei aruta, see on ikka kokku saamise jutt.
Tänu messengerile tunnen, et kõik mu head sõbrad on kogu aeg mu elus ja lähedal. Isegi õde, kes elab tegelikult kuskil Euroopa keskel (ma tegelikult tean, kus :D), ei tundu üldse võõras või kauge, kui paar korda aastas näeme. Temaga me peale kirjutamise ka helistame ja feisstaimime ning kõik see ei lase kuhugi ära kaduda.
Aga ma ei alustanud postitust üldse sellepärast, et kirjutada oodi messengerile…
Nii, sõbranna saatis mulle foto, et näe, ostab kleiti… Vahetasime paar fraasi ning 5 minuti pärast ta helistab mulle: “Appi, kas sa tead, mis mul JUST juhtus!” Arvestades tema hääletooni ja seda, et ta ostis just paar minutit tagasi poest kleiti, ei kujutanud ma ette ka, mis sai just juhtuda. Polnud nagu selline hääl, et appi, kui mark, rahakott jäi koju. Suva ju, see ei vääri küünlaid, ütled sorry ja ostad järgmine päev ära. (Kui järgmine päev on ikka tunne, et see on nii vajalik ost). Aga no see hääletoon oli selline, nagu ta oleks VÄHEMALT kohanud George Clooneyt umbes tema 10aasta taguses vanuses.
“Nohhhhh!!!!” imestasin ma.
K: “Saad aru, ma proovisin seal ühte kleiti eks… ja no see, mis sealt kleidist välja tuli…. See ei olnud Eesti ämblik!!!! See oli karvane suur ämblik, saad aru vä, kuskilt kaugelt, ma ei tea kust…. Hiinast? USAst?!”
Ma (olles täelik ÄMBLIKUFOOBIK!):
Terve mu kere kattus külmavärinaga. Okserefleks tungis peale. Ma olen selline, kes ALATI mõtleb 3 sammu ette kõik ohtlikud ja vähem ohtlikud asjad ette, aga SEDA, et pagana riidepoes kleiti proovides siblib mul kleidi sees ja minu keha vastas mingi SUUUUUUUR, PAKS, MUST ämblik….
Kui keegi küsiks mul, et Triin, tavai, mis on KÕIGE RÕVEDAM (just RÕVEDAM!) asi, mis elus sinuga juhtuda saab, siis… On see riidepoes armsat kleidikest proovides leida enda ja kleidi vahelt see elukas. Parem kõrvahark! Okei rõve, väga, aga elab edasi. Parem 3 herilast. Ok, valus, aga vähemalt ma ei pane riba. Parem madu! No kardaks surra, kui ta mürgine on, aga muidu täiesti suva. Parem rott! Võtaks koju kaasa! Aga ÄMBLIK. Ja veel mingi eriti suur ja välismaalane…
Sõbranna arvas, et see on raudselt nende riietega kaasa reisinud kuskilt Hiinast või USA’st, sest kogu see kleit oli ka veel ämblikuvõrku täis ja see jäi ta külge kuidagi ka kinni. Nii et hurraaa ja valleraaa – kõik Hiinast või kust iganes eksootilisest kohast kaupa tellima!
Võite üks kord arvata, millist kleiti ta EI ostnud. A mis pood see oli? Selline tore made in jumal-teab-kus butiik 😉
Mis on kõige rõvedam asi, mis teil juhtunud on?
Foto: pexels.com
Allegra
Vaat ei tea, mu tutvusringkond on küll üle Eesti, aga ilmselt ei ole riba panemine teemaks sattunud.
Allegra
Tuleb ilmselt edaspidi siis eelistada kaunist kodumaist… Aga huvitav on täheldada, et ümberringi nii palju araknofoobe liigub. Mul ei ole ämblike vastu absoluutselt mitte midagi. Ilmselt seet6ttu, et lapsena meeldis väga raamat “Charlotte koob võrku”. Närilisi see-eest jälestan viimase rakuni. Miki-hiir loe 😉
Veel – mul jäi silma ‘riba panema’ – see tähendab … oksendama?
Allegra
Miki-hiir ei loe st.
ebaparlikarp
Riba panema tähendab tõesti oksendama, kas see polegi üle-Eestiline väljend?
K
Issssand!!! Ma olen see inimene, kes on ükskord sõitvast autost peaaegu välja hüpanud, sest mu peal oli ämblik.
Mis pood see oli? Ma pean teadma, et ma sinna kunagi ei satuks.
ebaparlikarp
See on suht tundmatu pood, ma isegi ei teadnud seda, nii et vast pole nii tõenäoline, et sinna paljud satuvad. Kuigi KEEGI seal ju ikka käib 😀
Liis
Ämblikud on nunnud ja armsad. Kui maamajas, kus ämblikke leidub, koristan ja tolmu võtan, üritan neid ikka säästa, ei tapa ära. Ei sega nemad mind ja mina neid. Aga hiired – rotid – ei suuda neid pildilt ka vaadata, telekast näidatakse pööran pea ära. Üldjuhul väldin sellise inimese külastamist, kes kodus rotti peab näiteks. Võeh, kui räme ja õudne!
ebaparlikarp
Mulle sa siis külla tulla ei saakski 😀
K
Mõni aeg tagasi oli uudis, et võõramaised ämblikud on selle soojaga siia ka reisinud. Mulle tundub, et reisisid mu terassi peale, sest üks õhtu rippus seal selline SUUR ja ümmargune ämblik, millesarnast minu silmad polnud veel näinud. Kaalusin pikalt kodu müüki panna ja kolida kuskile, kus ei ole ämblike.
ebaparlikarp
Arktika või Antarktika siis? 😀 Kuigi seal ka raudselt on.
Aime
Mul küll ämblikufoobiat pole, aga kui kuskilt peaks ootamatult mõni suurem isend välja jooksma, siis vast ikka ehmatan.
Viimane kord oli kokkupuude ämblikutega selline, et mees ostis banaanid, tõi koju. Ma rahumeeli võtsin ühe kobarast, pesin puhtaks, koorisin lahti ja andsin poole meie pooleteise aastasele lapsele. Ise söön teist poolt ja vaatan, mis kuradi asi see seal teiste banaanide kobaras on. Tuli välja, et oli mingi selline hall kohev ämblikuvõrgust punutud PESA. Nagu selline kookon noh.. ja siis mul tulid meelde need juhtumid, kus need megamürgused lõuna-ameerika ämblikud banaanidega siia reisivad. Viisime kohe selle banaanikobara koos ämblikupesaga poodi, infoleti töötaja oli näost valge ja vabandas 1000×, et nemad ikka kontrollivad selliseid asju. Ega mul mingit pretensiooni polnudki, lihtsalt teavitamise mõttes..et äkki keegi ostab veel ja kukub neid ämblikukookoneid kakkuma vms. Nii et, tasub väljamaiseid puuvilju ostes natuke valvsam olema.
ebaparlikarp
Fui, ma hakkan nüüd banaane ostma ühekaupa 😀
Gerli
Paar päeva tagasi sõin laua taga õhtusööki ja peale lauast tõusmist läksin otse wc’sse, kus nägin peeglist, et mu juustes askeldab see pikkade koibadega ämblik. Vot see oli jube. Ja ma ikka mõtlen, et kui kaua ta mul pidi seal olema. Mees veel istus lauas minu vastas, me vestlesime oma vahel, aga tema ka ei märganud ämblikut. 😖
ebaparlikarp
Appi, RÄME!
Kati
Rahva tervise nimel (ja minu närvisüsteemi rahustuseks) tuleks kuidagi vihjata, mis poes see juhtus, sest muidu juhtub, et ma sammun igasse poodi kaasas liitrine putukatõrjevahendi pudel. Ämblikud on kohutavad, aga kardetavasti tuleks otsad anda kui riiete seest ilmuks välja selline karvane ja suur olend nagu neist osad välismaal on….
Meeli
Mind huvitab, kuidas see olukord seal poes lahenes? Kas ta viskas kleidi seljast, hakkar karjuma või kutsus poes teenindaja appi? Mis edasi sai 😀
ebaparlikarp
Kiljatas (kuigi ta ise ei karda ämblikke, aga see oli jõhker) ja viskas kleidi maha. Siis nägi, kuidas ämblik minema pani…
Madli
Oot, see ämblik jäi sinna poodi v? Mis pood see on, ma tean siis, et ma sinna ei lähe 🙂
Madli
Ma arvan, et ma oleks paljalt sealt prooviruumist välja jooksnud, päris ausalt kohe. Ja oma riietele poleks ma ka julgenud järele minna, sest äkki on see ämblik vahepeal nende sisse jõudnud pugeda.
ebaparlikarp
Sama! 😀
Pille
Päris rõve oli see, kui kunagi noorena öösel rattaga kodu poole sõitsin ja täpselt mu majanurgas, kus juba hoo maha olin võtnud, üks eriti-eriti-ERITI kaltsakas ja rääbakas ja sorakil naine vastu kõndis. Ta meenutas siiralt mingit sortsi või asja. Võehhh. Liikus nii vaikselt ja omaette, et ma jäin nagu vaatama, väntamine jäi ka hetkeks soiku. Ja täpselt siis, kui temani jõudsin, meie pilgud kohtusid, ta muigas oma nukitsamehe soengu vahelt, ja kordagi pilku minult keeramata pööras ta samal hetkel, kui temast möödusin, kannapealt ringi ja hakkas mulle järele kõndima. Mitte rutakalt, vaid täpselt nii hirmuäratavalt rahulikult nagu õudukates, tead küll – “mul on kirves ja ma saan su enivei kätte, poe kuhuiganes urgu tahad”. Ühesõnaga mul puudub sõnavara kirjeldamaks seda, kui kiiresti ma viimased sada meetrit koduukseni väntasin, ratta põõsa viskasin ja tuppa ust lukustama kihutasin. Võehhhhhhhh!! x 1000
Aga kui riietuskabiinis mingi putukas mu riiete sees roniks – olgu ta kuitahes pisike, aga eriti kui silmnähtavalt eksootiliste mõõtmetega -, röögiksin üle poe ja kappaksin suurest hirmust kasvõi pooles vinnas kleidiga tänavale. Häbi pole kaugeltki nii hirmus kui ihu ligi putukad 😀
A.
Oh fuu, ma oleks püksid täis lasknud suurest hirmust. Ja ma ei tee nalja. Kardan ämblikke üle kõige 😀
ebaparlikarp
Ma oleks oksendanud ja minestanud või minestanud ja oksesse lämbund 😀