Sõbranna saatis natuke aega tagasi messengeris mulle armsast kleidikesest pildi ja kirjutas juurde: “Ostan kleiti!” Ärge küsige, miks osad inimesed lampi sellist infot jagavad. Ma ei olnud eelnevalt temalt küsinud, et mis teed. Aga tõepoolest, ka mina teen vahel nii. Näiteks olen kellegagi rääkinud millestki (issand, kui anonüümne!) ja siis – põmm – näen nähtust/asja, millest just räägitud, ning – klõps – foto. Ja saadan asjaosalisele. Või ostan megahäid marju (siis kui see marjahooaeg algab, sest praegu juba postitatakse ammuilma seeni :D), vaaritan nendest endale diameetriga 1 m vaagna, kallan vahuveini pokaali, kobin katuseterrassile ja – klõps – foto! Jagan seda inimesega, kellega mul on parasjagu tunne seda jagada. Meil on ka mõned grupivestlused, kus kõik vahel selliseid emotsioonikaid teevad. Need ei pea alati positiivse emotsiooniga pildid olema. Kui ka midagi p*rsse läheb, võib ka vabalt foto teha ja saata. Reegleid pole 😀

See võib tunduda inimestele, kes igapäevaselt läbi ekraani ei suhtle, jube veider. See võib tunduda lapsik ka neile, kes igapäevaselt ekraanis suhtlevad. Aga kuna ma neile fotosid ei saada, siis see väga mind ei puuduta. See totakas komme või harjumus või suhtlusviis tekib nende vahel, kes aegajalt samaga vastavad. Mitte nii, et laksin mingile sõbrale iga päev endast pilte – mina kohvitassiga, mina rannas, mina mäe tipus, mina tantsupeol – ja tüüp ei vasta mitte kunagi.

Ühesõnaga, mulle sedasi meeldib. Vanasti, ennemuistsel aal, kui polnud nutitelefone ja smsid olid kallid ning pilte ei tulnud isegi mõttesse saata, tuli kas helistada või kokku saada. Minu jaoks ei välista messengeris suhtlemine kokkusaamist, pigem on see peale kokkusaamise veel üks väga mõnus suhtlemise vorm. Mõtlen praegu, kellega ma igapäevaselt (no kohe päris igapäevaselt) messengeris suhtlen… 6-8 inimesega. Lisaks nipet-näpet, kui mingi teema on, siis ka teistega. Mul ei ole teavitused sees ja ma ei vahi paaniliselt oma telo, kas keegi kirjutanud on. Vastan siis, kui on aega, tööl vähem, õhtul rohkem. Tööl tuleb väikseid pause võtta, niisama kaob aeg käest, sest lihtsalt nii põnevad projektid on. Osad messengerijutud ongi sellised, et polegi väga vastust vaja. Pläkutamine, tähelepanekud, naljad, fotod… Sekka mõni asjalik küsimus või arutelu. Kuidas PÄRISELT läheb, seda ma oma tuttavatega tsätis üldiselt ei aruta, see on ikka kokku saamise jutt.

Tänu messengerile tunnen, et kõik mu head sõbrad on kogu aeg mu elus ja lähedal. Isegi õde, kes elab tegelikult kuskil Euroopa keskel (ma tegelikult tean, kus :D), ei tundu üldse võõras või kauge, kui paar korda aastas näeme. Temaga me peale kirjutamise ka helistame ja feisstaimime ning kõik see ei lase kuhugi ära kaduda.

Aga ma ei alustanud postitust üldse sellepärast, et kirjutada oodi messengerile…

Nii, sõbranna saatis mulle foto, et näe, ostab kleiti… Vahetasime paar fraasi ning 5 minuti pärast ta helistab mulle: “Appi, kas sa tead, mis mul JUST juhtus!” Arvestades tema hääletooni ja seda, et ta ostis just paar minutit tagasi poest kleiti, ei kujutanud ma ette ka, mis sai just juhtuda. Polnud nagu selline hääl, et appi, kui mark, rahakott jäi koju. Suva ju, see ei vääri küünlaid, ütled sorry ja ostad järgmine päev ära. (Kui järgmine päev on ikka tunne, et see on nii vajalik ost). Aga no see hääletoon oli selline, nagu ta oleks VÄHEMALT kohanud George Clooneyt umbes tema 10aasta taguses vanuses.

“Nohhhhh!!!!” imestasin ma.

K: “Saad aru, ma proovisin seal ühte kleiti eks… ja no see, mis sealt kleidist välja tuli…. See ei olnud Eesti ämblik!!!! See oli karvane suur ämblik, saad aru vä, kuskilt kaugelt, ma ei tea kust…. Hiinast? USAst?!”

Ma (olles täelik ÄMBLIKUFOOBIK!):

RjeOl29

Terve mu kere kattus külmavärinaga. Okserefleks tungis peale. Ma olen selline, kes ALATI mõtleb 3 sammu ette kõik ohtlikud ja vähem ohtlikud asjad ette, aga SEDA, et pagana riidepoes kleiti proovides siblib mul kleidi sees ja minu keha vastas mingi SUUUUUUUR, PAKS, MUST ämblik….

RjeOl29

Kui keegi küsiks mul, et Triin, tavai, mis on KÕIGE RÕVEDAM (just RÕVEDAM!) asi, mis elus sinuga juhtuda saab, siis… On see riidepoes armsat kleidikest proovides leida enda ja kleidi vahelt see elukas. Parem kõrvahark! Okei rõve, väga, aga elab edasi. Parem 3 herilast. Ok, valus, aga vähemalt ma ei pane riba. Parem madu! No kardaks surra, kui ta mürgine on, aga muidu täiesti suva. Parem rott! Võtaks koju kaasa! Aga ÄMBLIK. Ja veel mingi eriti suur ja välismaalane…

Sõbranna arvas, et see on raudselt nende riietega kaasa reisinud kuskilt Hiinast või USA’st, sest kogu see kleit oli ka veel ämblikuvõrku täis ja see jäi ta külge kuidagi ka kinni. Nii et hurraaa ja valleraaa – kõik Hiinast või kust iganes eksootilisest kohast kaupa tellima!

Võite üks kord arvata, millist kleiti ta EI ostnud. A mis pood see oli? Selline tore made in jumal-teab-kus butiik 😉

Mis on kõige rõvedam asi, mis teil juhtunud on?

Foto: pexels.com