Loen ajakirjast:

Amy Schumer veenab filmis “Küll ma olen ilus!”, et ilu algab enesekindlusest. 

Mis kõlab tegelikult umbes nii, et ükskõik, kui kole sa välja näed, kui oled piisavalt enesekindel, siis sa elad selle üle.

Ma ei ole filmi näinud, aga ilmselt valiti sinna Amy Schumer (ja mitte Margot Robbie) põhjusega. See ilu ja enesekindluse väide pole midagi uut. Ainuke asi, et sa ei muuda tegelikult selle enesekindlusega kellegi teise vaateid elule ja ilule, vaid ainult iseenda maailma. Ja see ongi ju kõige olulisem?! Loomulikult võib seda mõtet mõista ka nii, et ilus inimene ei sära välja poole, kui ta pole enesekindel.

CA86E8B9-DE33-4F14-AFC8-2B79E8F9D2C4

Ükskõik, millal või kus ma olen vaadanud Amy Schumeri filme (mõnda olen näinud) või näinud teda vilksamini ekraanilt, olen ma mõelnud, et appi, see naine võib olla nii äge ja üles vuntsitud kui tahes, aga ta on ikka nii inetu. Jajaa, ei ole olemas koledaid naisi, on vaid hoolitsemata ja blaa blaa blaa. Nii palju, kui on inimesi, on maailmu, ning minu maailmas on olemas ka inetud naised. Nüüd on küsimus selles, et kuidas ma käitun ja suhtun. Kui ma SELLE pärast, et ma lihtsalt näen, et keegi ei ole ilus, teda näiteks väldin, siis ma lasen enda elu ja tema elu ja võibolla veel kellegi elu sellest välimusest mõjutada. Kui ma õpetaks oma lapsele, et on koledad tüdrukud ja ilusad tüdrukud, siis ma oleks lausidioot. Aga see, mida ma oma peas mõtlen ja mis sealt välja ei paista, ei ole kellegi teise asi kui mu enda. Kui ma võtan seda minu meelest inetut inimest kui lihtsalt visuaali ja kõik, siis ei tee ma kellelegi liiga. Kui just inimene mõtetelugeja ei ole. Ja võibolla oleks tal ka siis ükskõik mu arvamusest. Ta ei näe minu pähe, ma võin mõelda temaga rääkides ükskõik mida. Normaalne käitumine justkui näeb ette, et kui inimene sinuga räägib ja sulle tundub, et sa ei ole temaga nõus ja ta jutt ei lähe sulle peale, võid ju argumenteerides tema seisukohtadele vastu vaielda. Kui ta välimus sulle ei meeldi, siis oled vait. Nii lihtne ongi. Me kõik mõtleme igasuguseid “haigeid” asju, me kõik! Kes ütleb, millised mõtted on sobivamad kui teised?

See, kas me arvame, et keegi on ilus või inetu sõltub sajast asjast. Kindlasti ka sellest, kuidas me iseennast näeme ja alateadlikult võrdleme. Olen kuskilt kuulnud, et inimesed mõtlevad umbes nii, et need, kes on minust pikemad, on pikad inimesed, ja need, kes on lühemad, on lühikesed inimesed. Ilmselt ei kehti see päris 1,54m mehe või naise puhul, aga põhimõtteliselt ja enamjaolt küll. Kui ma iseenda peale mõtlen, siis tõesti – kui ma räägin mõne naisega, kes on minust pikem, siis on mu reaktsioon, et issand kui pikk ta on. Me võtame elu enda vaatepunktist ja kuidas teisiti me saakski.

Mingi paksude saade oli kunagi, kus osales igas osas keegi naine, kes arvas enda kehast halvasti. Noh, et on paks. Ega seal osalejate hulgas tõesti ühtegi megatrimmis fitnessnaist polnud, aga mingeid megatünne ka ei olnud. Seina äärde pandi ritta suvalised naised paksuse järjekorras alates peenest lõpetades väga ülekaalulisega ning saates osaleja pidi ennast sellesse ritta paigutama. Alati läks saatekülaline sinna kahe vahele, kuhu ta tegelikult ei kuulunud – liiga paksude vahele. Ehk et ta nägi iseennast hoopis paksemana, kui ta tegelikult on. See illustreerib hästi seda, et meil kõigil on oma nägemus iseendast, teistest, kõigest. Kui see naine oleks enesekindel ja läinud nö õigesse vahesse tolles rivis, ei muudaks see fakti – tema kaalunumbrit. Küll aga oleks tema enda maailm ja suhtumine erinev. Kui see naine oleks liiga enesekindel ja läinud LIIGA peenikeste vahele seisma, poleks see samuti fakti muutnud ja kaalunumber poleks sellest kukkunud. Teised näevad teda ikka oma vaatevinklist just sellisena nagu nad näevad. Küll aga oleks ilmselt tolle saatekülalise elu palju õnnelikum, kui ta suhtub oma kehasse hästi.

Ei ole iga enesekindel naine jaoks ilus. Ega ole iga ilus naine enesekindel. Jah, inimene võib terve elu arvata endast, et olen kole (mis on kurb!), kuigi suurem osa inimesi kinnitab talle vastupidist. Ning täiesti raskes ülekaalus naine võib arvata, et ta on väga ilus, olles tohutult enesekindel. Kui liialt suureks vaidluseks ilu osas läheb, võiba alati mõelda, et ilu pole tegelikult üldse olemaski. On vaid erinevate ühiskondade poolt loodud illusioon, mis muutub ajas ja ruumis ning millega inimeste maailmad põrkuvad.