Ilu algab enesekindlusest?

Ilu algab enesekindlusest?

Loen ajakirjast:

Amy Schumer veenab filmis “Küll ma olen ilus!”, et ilu algab enesekindlusest. 

Mis kõlab tegelikult umbes nii, et ükskõik, kui kole sa välja näed, kui oled piisavalt enesekindel, siis sa elad selle üle.

Ma ei ole filmi näinud, aga ilmselt valiti sinna Amy Schumer (ja mitte Margot Robbie) põhjusega. See ilu ja enesekindluse väide pole midagi uut. Ainuke asi, et sa ei muuda tegelikult selle enesekindlusega kellegi teise vaateid elule ja ilule, vaid ainult iseenda maailma. Ja see ongi ju kõige olulisem?! Loomulikult võib seda mõtet mõista ka nii, et ilus inimene ei sära välja poole, kui ta pole enesekindel.

CA86E8B9-DE33-4F14-AFC8-2B79E8F9D2C4

Ükskõik, millal või kus ma olen vaadanud Amy Schumeri filme (mõnda olen näinud) või näinud teda vilksamini ekraanilt, olen ma mõelnud, et appi, see naine võib olla nii äge ja üles vuntsitud kui tahes, aga ta on ikka nii inetu. Jajaa, ei ole olemas koledaid naisi, on vaid hoolitsemata ja blaa blaa blaa. Nii palju, kui on inimesi, on maailmu, ning minu maailmas on olemas ka inetud naised. Nüüd on küsimus selles, et kuidas ma käitun ja suhtun. Kui ma SELLE pärast, et ma lihtsalt näen, et keegi ei ole ilus, teda näiteks väldin, siis ma lasen enda elu ja tema elu ja võibolla veel kellegi elu sellest välimusest mõjutada. Kui ma õpetaks oma lapsele, et on koledad tüdrukud ja ilusad tüdrukud, siis ma oleks lausidioot. Aga see, mida ma oma peas mõtlen ja mis sealt välja ei paista, ei ole kellegi teise asi kui mu enda. Kui ma võtan seda minu meelest inetut inimest kui lihtsalt visuaali ja kõik, siis ei tee ma kellelegi liiga. Kui just inimene mõtetelugeja ei ole. Ja võibolla oleks tal ka siis ükskõik mu arvamusest. Ta ei näe minu pähe, ma võin mõelda temaga rääkides ükskõik mida. Normaalne käitumine justkui näeb ette, et kui inimene sinuga räägib ja sulle tundub, et sa ei ole temaga nõus ja ta jutt ei lähe sulle peale, võid ju argumenteerides tema seisukohtadele vastu vaielda. Kui ta välimus sulle ei meeldi, siis oled vait. Nii lihtne ongi. Me kõik mõtleme igasuguseid “haigeid” asju, me kõik! Kes ütleb, millised mõtted on sobivamad kui teised?

See, kas me arvame, et keegi on ilus või inetu sõltub sajast asjast. Kindlasti ka sellest, kuidas me iseennast näeme ja alateadlikult võrdleme. Olen kuskilt kuulnud, et inimesed mõtlevad umbes nii, et need, kes on minust pikemad, on pikad inimesed, ja need, kes on lühemad, on lühikesed inimesed. Ilmselt ei kehti see päris 1,54m mehe või naise puhul, aga põhimõtteliselt ja enamjaolt küll. Kui ma iseenda peale mõtlen, siis tõesti – kui ma räägin mõne naisega, kes on minust pikem, siis on mu reaktsioon, et issand kui pikk ta on. Me võtame elu enda vaatepunktist ja kuidas teisiti me saakski.

Mingi paksude saade oli kunagi, kus osales igas osas keegi naine, kes arvas enda kehast halvasti. Noh, et on paks. Ega seal osalejate hulgas tõesti ühtegi megatrimmis fitnessnaist polnud, aga mingeid megatünne ka ei olnud. Seina äärde pandi ritta suvalised naised paksuse järjekorras alates peenest lõpetades väga ülekaalulisega ning saates osaleja pidi ennast sellesse ritta paigutama. Alati läks saatekülaline sinna kahe vahele, kuhu ta tegelikult ei kuulunud – liiga paksude vahele. Ehk et ta nägi iseennast hoopis paksemana, kui ta tegelikult on. See illustreerib hästi seda, et meil kõigil on oma nägemus iseendast, teistest, kõigest. Kui see naine oleks enesekindel ja läinud nö õigesse vahesse tolles rivis, ei muudaks see fakti – tema kaalunumbrit. Küll aga oleks tema enda maailm ja suhtumine erinev. Kui see naine oleks liiga enesekindel ja läinud LIIGA peenikeste vahele seisma, poleks see samuti fakti muutnud ja kaalunumber poleks sellest kukkunud. Teised näevad teda ikka oma vaatevinklist just sellisena nagu nad näevad. Küll aga oleks ilmselt tolle saatekülalise elu palju õnnelikum, kui ta suhtub oma kehasse hästi.

Ei ole iga enesekindel naine jaoks ilus. Ega ole iga ilus naine enesekindel. Jah, inimene võib terve elu arvata endast, et olen kole (mis on kurb!), kuigi suurem osa inimesi kinnitab talle vastupidist. Ning täiesti raskes ülekaalus naine võib arvata, et ta on väga ilus, olles tohutult enesekindel. Kui liialt suureks vaidluseks ilu osas läheb, võiba alati mõelda, et ilu pole tegelikult üldse olemaski. On vaid erinevate ühiskondade poolt loodud illusioon, mis muutub ajas ja ruumis ning millega inimeste maailmad põrkuvad.

 

13 thoughts on “Ilu algab enesekindlusest?

  1. Wow..lihtsalt wow! Ma tõesti ei arvanud siiani, et sa nii pealiskaudne oled… Ei tahagi vist lugeda seda blogi enam.

    1. Ma kirjutasin praegu pika postituse, kuidas inimesse ei tohiks välimuse (visuaali) järgi suhtuda ega lasta sel elu mõjutada ja sa saad sellest aru, et “ma arvustan igapäevaselt välimusi”? Kumb meist see pealiskaudne on?!
      Veelkord: me ei saa valida omi mõtteid, aga me saame valida, kas neid avaldada (kas kukkuda kedagi, eriti tema isiksust, välimuse põhjal arvustama) või mitte.

    2. Wow. Ma just lugesin ja mõtlesin, et just selliste neutraalselt arukate postituste pärast ma seda blogi lugemas käingi. Et vahelduseks pole siin seda üleolevat ilkumist ja “satiiri”, mis tavaliselt tuju ära rikuvad. Kui vaid enamik inimestest mõtleks ja käituks nii nagu Ebakas siin postituses kirjeldab, oleks maailm hoobilt parem paik.

      Välimust on arvustatud absoluutselt igal ajal ja tehakse seda seni kuni inimkond end unustusse arvustab. Aga arvustamisel ja arvustamisel on ka vahe sees ja seda Ebakas selle postitusega väga hästi ka näitas.

  2. Keeruline teema, kohati nõustun, et fakti selline mõtlemine ei muuda ja igaüks vaatab sind ikka enda vaatepunktist.

    Samas enesekindlus, endaga rahulolu ja nt lõbus olek annavad inimesele sellise sära, et nii mõnigi muu puudus jääb varju. Mul on üks tuttav naine, kes on silma järgi kindlasti ülekaaluline ja no kaugel modellikehast (mitte hullult paks aga no selline pehmeke), samas tal on kena sümmeetriline nägu, ilus naeratus, on väga meeldiva olekuga ja oskab väga väga stiilselt riietuda. Kui tema ruumi siseneb, siis automaatselt läheb pilk tema peale ja jään alati veidikeseks jõllitama, et issand kui ilus naine. Mõni teine seal kõrval on täitsa tavalise kena näoga ja modellikehaga aga sellise vingus olekuga, et no ei paista seda ilu kusagilt. Ebakindlus ei ole ka just eriti ahvatlev.

    1. Jah, seepärast ka foto on võib petlik olla. Ja inimene võibki särada ja olla äge. Amy on ju ka ekraanil elav ja särav, aga samas suudan ma ka sellest läbi näha.

  3. pigem on nii, et enesekindel inimene tegutseb ja teiste ilu kui pasiivne jääb tahaplaanile ja tähelepanu tõmbamise atripuudid ei tööta.

  4. Noh, ma ei tea, mida esimene kommentaator mõtles. Ma küll saan igati aru, mida Sa oma postitusega öelda tahad. Aga mu reaktsioon oli, et ma väga harva juurdlen selle üle, kas keegi on ilus või inetu, sest see, kas keegi on ilus või inetu, pole minu jaoks absoluutselt teema. Mõtlen näiteks oluliselt rohkem selle peale, kas keegi on siiras, sotsiaalselt vastutustundlik jne. Ja veel vähem mõtleks ma seda konkreetset naisterahvast vaadates, et inimene on inetu, sest tegemist on lihtsalt mingi …noh, inimesega.
    Ma loodan, et vastuseks ei tule mingit lauset stiilis “minu blogi, kirjutan, mis tahan, kui ei taha, ära loe”. Loen, sest milleks lugeda midagi, mida ma ise nagunii juba mõtlen.

    1. Miks ma peaks nii vastama?
      Olen sinuga nõus. Parandan vaid seda, et ka mina EI JUURDLE pidevalt, kas keegi on ilus või kole. Mõni inimene aga jääb kuidagi silma.

    2. Saara, sinu postitus on väga huvitav, sest mina isiklikult olen küll selline, kes inimeste puhul esimesena märkab nende välimust ja alles seejärel hakkab mõtlema, et äkki ta on väga tore inimene ja aitab kodutuid loomi vms. Paratamatult visuaal jääb esimesena silma ja olen eeldanud, et tänaval vastutulijad on analoogse mõttemalliga. Aga väga põnev on lugeda, et on ka selliseid, kes inimest nähes mõtlevad esimesena ta mõttemaailma peale, kas on sotsiaalselt vastutustundlik… Ma hästi küll ei kujuta ette, kuidas see mõttekäik igapäevaelus avaldub aga ju olen lihtsalt ise liialt visuaalile keskendunud inimene ja seetõttu ei oskagi sinusuguste mõttekäiku mõista. See oli igastahes valgustav, aitäh!

      1. Aga huvitav, mille järgi saab inimest NÄHES mõtiskleda, milline on tema mõttemaailm ja kas ta aitab kodutuid loomi? Või ongi nii, et mitte midagi ei assotseeru visuaali nähes ja peab jutustama hakkama, et aru saada. Ja mis saab sellest esmamulje-teooriast, et teatud sekundite jooksul tekib meil tuppa astuvast võõrast arvamus?

  5. 😅, no ma toon siis mõne näite. Käisin täna ühes sisustuspoes. Kliente oli vähe, aga seda poodi peetakse veidi kalliks (st. teoorias peaks müüjatel klientide jaoks rohkem aega olema). Kui poodi sisse läksin, siis müüja välimus mind üldse ei kõnetanud. Ma vaatasin, kas ta “registreeris”, et keegi sisenes, kui jah, siis kas reageeris ja kui jah, siis kuidas. Kui kassasse jõudsin, siis jälgisin tema suhtluslaadi. Aga see käis kõik alateadlikult. Ma ei tea, mis tal seljas oli ja milline soeng tal oli. Aga ma tean täpselt, kuidas ta klientidesse tol hetkel suhtus. Teenindus oli hea.
    Ja kui ma nüüd laiemalt mõtlen, siis vist on nii, et isegi, kui ma näen samu asju, mis nö. teie, siis need asjad ütlevad mulle midagi muud. Näiteks eile samas poes oli pensioniealine proua (ma ei ela Eestis). Proua oli hästi väljapeetud, kallid hoolitsetud kingad (seega nägin😅), toon-toonis hoolikalt valitud riided. Ja mu esimene mõte oli, et huvitav, kas ta mu töö juures oleks selline nõudlik ja ebameeldiv inimene või oleks ta just see, kellega oleks meeldiv ja huvitav vestelda ning asju ajada. Nii tahtsin, et ta oleks paar sõna öelnud, oleks kuulnud häält ja tooni. Ma isegi ei oska tagantjärgi öelda, mis tal täpselt seljas oli või milline soeng oli.
    Ja tuttavate puhul ma näen pigem seda, kas inimesel on täna hea tuju või on tal ehk mingi mure. Või nt. näen, et inimesel on nahaga probleeme, ta üritab seda meigiga varjata ja ma mõtlen, et kuidas ta sellega psühholoogiliselt toime tuleb, sest ikkagi noor inimene ja töötab kõigi silme all… Või mul on üks töökaaslane, kes meigib end täiesti silmatorkavalt oskamatult, mõeldes ise, et see on ok. Ja ma mõtlen, et ta on inimesena nii lahe ja heatahtlik, kas ta tõesti arvab, et peab end mingi veidra kihi alla varjama ja kui jah, siis miks jne … vot sellised mõtted umbes.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *