Mis on elu mõte?

Mis on elu mõte?

Kirjutasin mõni aeg tagasi emotsionaalse postituse surmast (siin), nüüd kirjutan elust. Mida aeg edasi, seda järjekindlamalt olen ma aru saanud, et elul pole mitte mingisugust mõtet. Ma ei arva üldse nii, et elu-on-mõttetu-hüppan-end-tänavale-sodiks. Just vastupidi – ainuke ELU mõte ongi ELADA. Kesta. Ürgselt mõeldes ka järglasi saada, mis tegelikult tähendab ikkagi kesta. Et elu (inimkond) kestaks.

Nüüd oled sa elus! Sinu elu mõte on elada. KUIDAS sa seda teed, on juba sinu enda rida. Kunagi olid mul elus mingid eesmärgid. (Eesmärk ei ole kindlasti minu jaoks elu mõte). Nüüd hakkan järjest enam mõtlema (võibolla ka seepärast, et suurem osa neid eesmärke olen ma saavutanud), et enam üldse ei keskendu ma eesmärkidele, vaid oma eluviisile – sellele, KUIDAS ma elada tahan. Mitte sellele, MIDA ma kunagi saavutada tahan. 

Kuidas ma elada tahan?

  • Et ma tunneks turvalisust, enda ja lapse ja oma pere üle laiemalt.
  • Et mul oleks mugav.
  • Et ma tunnen, et mul on aega.
  • Et mul oleks naljakas.
  • Et ma tunneks, et mul on soe.
  • Et tunnen, et mu maitsemeeled on rahuldatud.
  • Et ma ei muretseks majandusliku seisu pärast.
  • Et mul oleks hea tunne magama minna ja hea uni.
  • Et ma tunneks oma päevas särtsu.
  • Et mul vaim oleks erutatud.
  • Et ma tunnen, et ma saan oma mõtteid kellegagi jagada ja et ma tunnen, et olen samamoodi kellelegi teisele vajalik.
  • Et ma tunneks armastust.
  • Et ma ei tunneks igavust.
  • Jne.

Need on kõik seotud tunnetega. Kõik see “unistan magistrikraadist” või “oleks mul vaba 50 tonni” on pask. Loomulikult saabki niipidi mõelda, et mul on vaja vaba 50 tonni või magistrikraadi selleks, et… Ja nüüd siis enamjaolt kõik need puktid, mis ma just kirja panin. Et oleks mugav elu jne. Aga mulle endale tundub, et TEISTPIDI mõeldes just praeguses eluetapis keskendun rohkem iseenda TUNNETELE ja elangi täpselt nii, nagu ma endale antud elu elada (veeta) tahan.

Ma ei usu, et kui kelleltki küsida, et kuidas sa elada tahad, siis ta vastab, et ta tahab maailmas kõige rohkem kannatada. Või vireleda. Või nutta. Või nälgida. Või haiget saada. (Võimalik, et on olemas ka selliseid inimesi, aga need on ilmselt siis masohhistid ja see on teine teema). Ikka tahad ju need 90 või 70 või kas või 40 aastat Maa peal (või laiemalt universumis) lihtsalt mõnusalt elada. See, mis kellegi jaoks seda mõnu tekitab, on jälle nende enda rida. Aga eesmärk end võimalikult palju elu lõpuni harida või võimalikult idüllilist pereelu elada või ulmerikkaks saada… See ei ole elu mõte, see on eluviis, mis on meie endi teha ja valida. Muidugi on asju, mida me mõjutada ei saa (rasked haigused jms), aga suures plaanis.

Eks see ole natuke ka vana hea mõistus versus tunded teema. Kumma järgi elada, kui nende vahel tekib konflikt? Ma toon näite iseenda elust. Kunagi elasin eesmärkide järgi – tahtsin saada iseseisvaks, normaalset haridust, vinget töökohta ja head sissetulekut. Ma sain kõik need asjad. Oma viimasel töökohal töötasin ma 8,5 aastat. Kui ma selle töökoha sain, olin ma aastaid selle üle VÄGA õnnelik. Mulle meeldis. Viimasel aastal aga tundsin, et ma ei ole tööl õnnelik. Mõistusega sain aru – mu töö oli jätkuvalt täitsa vinge, mu palk oli super, mul oli tööauto ja muud hüved… Kes ei tahaks enda vinget tööd ja head sissetulekut? Näidake mulle inimest, kes tahab teha sitta tööd sita palga eest. Aga vot õnnelik ma tööjuures enam ei olnud. Kui ma poleks lõpuks kuulda võtnud oma tundeid, töötaksin ikka veel vanas kohas, sest mõistus ütleb, et kuule, sul on siin ju kõik olemas. Kõik, mis sa tahtsid. Jah, kõik eesmärgid/asjad, mis ma tahtsin! Aga kui ma oleks mõelnud varem nii, et ma tahan tunda end elus hästi, siis töö osas sinna ma küll linnukest ei oleks saanud panna. Mul on nii hea meel, et ma hakkasin kuulama oma tundeid, sest need panid mind lõpuks asju muutma (räägime siis töövaldkonnast) ning praegu elan ma seda mulle süllekukkunud elu hoopis teise tundega – mu päev on särtsu täis, ma tunnen end turvaliselt, mul on hea uni, mul ei ole igav jne (vaata ülevalolevaid punkte, KUIDAS ma tahan oma elu elada). Loomulikult ei ela ma teist äärmust, miinimumpalgaga. Point on selles, et ka muudel kohtadel võivad kõik need hüved olla, pluss veel töö ise ka. On vaja vaid kuulata tundeid ja julge olla.

Kujutage ette näiteks langevarjuga hüppamist. Ma arvan, et ükskõik, kas see on teie elu unistus või kardate te seda meeletult, hetk enne hüppamist on teil ikkagi selline kirjeldamatu tunne, teadmine, et juhtub midagi sellist, mida te kunagi varem kogenud ei ole. Kui te aga istute kodus diivanil ja mõtlete sellele, kuidas te seal lennukis kohe hüppama hakkate, siis ükskõik kui hästi te pingutate, te ei tunne SEDA kirjeldamatut tunnet. Te kujutate ette, milline see tunne võiks olla, aga te ei tunne seda. Aga nüüd kujutage ette, et istute diivanil, te nagu ei mõtlegi millelegi, aga… teil tekib just see kirjeldamatu tunne (mis oleks teil hetk enne esimest korda lennukist hüppamist) ja… ja see ei kao!!! See tunne, mis on mõeldud ainult hetkeks, püsib teis ja püsib ja püsib ja püsib… Mis tunne võiks olla sellist tunnet tunda seal diivanil istudes? Mul on umbes midagi sellist olnud aastaid seoses surmaga. Seda ei ole võimalik seletada, aga ma püüdsin läbi tolle langevarjuhüppe. See pole lihtsalt mõte või tunne, et oi kui ebameeldiv võiks olla tulevikus surra. Vaid mul tuleb peale füüsiliselt, vaimselt ja reaalselt see kirjeldamatu tunne, mille paralleeli ma just tõin. Ma justkui tunnen kodus diivanil istudes omal nahal ja peas seda hetke enne surma, täpselt nii nagu langevarjuhüppaja enne hüppamist lennukis tunneb seda kirjeldamatut tunnet, mida ta aga niisama ette kujutada ei oskaks. Saate aru ka?

Ja kui ma sellist asja järjest intensiivsemalt olen tundma hakkasin ja selle asja lahti mõtestasin, siis… Vot siis on võimalik tõeliselt yolo olla, mitte lihtsalt maski kanda. Ja ma ei mõtle “You only live once” täpset tähendust, vaid selles mõttes, et suudan näha kuskilt kosmosest, distantsilt, seda meie planeet Maad ja mõelda inimeksistentsi üle ja päriselt on ka ongi suva. Elu kaotab igasuguse mõtte rabeleda ja saan keskenduda vaid sellele, et olla õnnelik.

“Õnn ei ole eesmärk, õnn on eluviis” (ma ei mäleta, kelle tsitaat).

Foto: pexels.com

 

 

 

 

 

 

 

12 thoughts on “Mis on elu mõte?

  1. Ma olen viimase kuu jooksul samuti hästi palju sellele mõtlema hakanud, kas see, mida ma teen, pakub mulle ka emotsionaalselt midagi … kas ma tahan oma surivoodil meenutada seda, kuidas ma täiega tööd tegin ja pappi kokku ajasin või midagi muud. Kas ma tahan lugeda surivoodil üle, mitu eriti kallist tehnikavidinat mul on või hoopis mälestusi?

    Ma ei oska kõike veel sõnastada, aga ma tunnen, et mu ellusuhtumises on toimumas muutused 🙂

    1. Ma pole kunagi asju kuhjanud või vidinaid tahtnud, puudub nagu igasugune huvi erinevaid elektroonikavidinaid kokku osta. Samas jah, mul on Mac ja I Phone, aga ikkagi kasutan oma arvuti pikka aega ja üldse huvita mingi uus mudel. Samas mulle tohutult meeldib mugavus, õnneks ka minimalism 😀 Ja nii ma ka ei taha, et töö täiega meeldib, aga saan tonn bruto, see pole ka elu. Kompromisse on vaja. Aga ega alati tähendagi vaimule midagi pakkuv töö alati tillukest palka.

      1. Mhmh, seda loomulikult, et elama peab ka ja ma näiteks tean ka inimesi, kes töötavadki varavalgest hilisööni, sest neile nii väga meeldib. Lihtsalt minule ei meeldi ja ma olengi otsustanud teha seda, mis mulle meeldib 🙂

  2. Kahe käega poolt ja nõus. Nagu ütles Churchill: “never stand if you can sit en never sit when you can lay down.” Ehk siis, kui Sul on võimalus määrida oma saiale moosi täna, siis tuleb seda teha ja nautida, mitte nutta taga eilset moosi või muretseda homse moosi pärast.

  3. Enamus inimesi ei juurdle surma ja suremise üle ega ümber. Unustatakse, et see elu siin mis meile antud on, on tegelikult kokkuvõttes üürike. Peab elama (eksisteerima) igasuguste reeglite ja ühiskonnanormide järgi. Paljud inimesed tegelevad igapäevaselt täiesti absurdsete ja mõtetute asjadega(probleemidega) nii oma peas kui ka füüsiliselt. See kõik on mõtetu. Ma arvan et inimene ongi siia ilma tulnud et kogeda emotsioone. Absoluutselt iga liigutus ja mõte mis me teeme ongi emotsioon ja sellele tulenevalt teeme me üht või teist asja läbi kogu elu 100% emotsiooniga.
    Surm ise pole valulik, sest siis a sel hetkel kogu teadval olek kaob igavaseks. Peale seda me ei tea oma eksistentsist enam mitte midagi, sest me ei eksisteeri enam siin ilmas. Inimesed, meie lähedased kulgevad ka pärast seda -meieta oma igapäeva elu edasi. Ma olen väga noorena olnud surmaeelses seisundis ja ma aegajalt mediteerin edasi seda tunnet, et kindlaks jääda endale et enne seda lõplikku kadumist me ei tunne midagi vaid algab erevalgus. Seda ma ei tea, kas see erevalgus (tunnelivalgus) jääb päriselt ka peale surma, või on see ainult surmaeelne. See sama nõid, keda sa surmapostituses kirjeldasid, ütles, et tema meelest on parem, olla sündimata üldse. Ma ka pole siiani aru saanud, mispärast me siia ilma oleme pidanud sündima, mingit mõtet, kui sellist ju tegelikult pole. Lihtsalt selleks, et mingi teatud aeg kulgeda teha asju ja siis kaduda jäädavalt. Olen palju mõelnud sellele, et see SUUR süsteem, kes meid kunagi siia planeedile on paika pannud, kas see kunagi avastatakse. Ja mismoodi on kõik täpselt sama koha peal 100 aasta pärast. Head emotsioonid on head, et neid saab tunda ja kogeda, aga see on ka kõik hea, mis me siin ilmas saame. Rohkem nagu polegi midagi.
    Sellega seoses tuleb mul meelde üks keskealine naine, keda ma läbi ja lõhki tean. Tema on veendumusel, et võidab see, kellel on surres rohkem mammonat. Ta on selles elus omale kokku krabanud üle 20 kinnisvara, ta kogub pankadesse raha. Ta ei kasuta ei üht eha teist. Korjab pudeleid et elus põsida, sööb odavat sitta ja igal pool kus tasuta antakse. Poodides ostab vaid allahinnatud tooteid, ja tema toidupoe arve pole kunagi üle 7 euro. Ta lihtsalt kogub, ja kogub, ja kogub. Ja see kogumine on temast teinud nii õela, kadeda, halva inimese. Sest ta vihkab kõiki neid inimesi, kes oskavad elu nautida ja häid emotsioone luua. See on muidugi äärmus. Aga ma lihtsalt tõin näite, et see naine ka sureb ära millalgi, kaob siit. Mille jaoks seda kõike teha, ise nautida ei oska. Jama ongi see, et miks lõpus peab agunii surema, miks teisiti ei saa. Selles mõttes ma sama meelt, et milleks seda elu mõtet üldse igal pool jahutakse. Polegi ju tegelikult mõtet. Ei ole ju

  4. Noh see near-death-experience on siiski suht teaduslikult seletatav (dmt tõus käbinäärmes, hapnik, dopamiin jne) et sellest nüüd mingit maagiat otsida ei tasu.

  5. Ma sattusin täiesti suvaliselt sellele postitusele. Ja no selline samastumine.
    Mul viimane paar aastat olnud see nn ‘meie eksisteerimine’ suureks mõttekohaks. Tegelt pikemalt küll. Ma olen oma 27-aasta jooksul palju surmaga kokku puutunud ja üritanud läbi selle endale selgeks teha, et elu kui selline on nii hirmutavalt üürike. Kohati on see küll selline vägisi surumine, et nüüd mõtle ja ürita arusaamale jõuda. Eesmärgiks pole mitte end ära hirmutada, vaid olla võimalikult realistlik ja õppida ümbritsevat rohkem hindama.
    Nüüd viimaks olen suutnud end sinnani viia, et vot, nüüd ma saangi aru, et ma reaalselt ühel päeval suren ja püüan koondada mõtted-tunded sinnamaani, et mida ma võimalusel enne seda tunda-mõelda võiksin.
    Nii oluline on elada õnnelikult ja justnimelt nii, et ma olen täna ja praegu õnnelik. Mitte, et, ah, küll tulevikus aega küll. Senikaua rabelen end tööl segaseks, nutan enne magamaminekut ja sõprade ette minekuks panen ühe oma võltsmaski ette.
    Mina võtsin nt aja täiesti maha ja kolisin välismaale. Ei teagi, kui kauaks, aga juba tunnen, kuidas see kõik annab nii palju juurde.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *