Seoses mõndade muudatustega elus oli mul vaja osta oma elu esimene isiklik auto. Varem olen sõitnud tööautodega. Viimane sõideti mu kodu ees sodiks (postitus sellest on SIIN) – kaks autot tegid avarii ja üks neist lendas minu parkivale autole sisse ning täna sain teada, et see autoke läks mahakandmisele. Olete te suutnud auto sedasi mahakandmisele “sõita”, et istute ise kodus diivanil ja vaatate telekat?

Nipet-näpet toimus vahepeal veel ja otsustasin, et ostan endale auto. See oli täielik äkkotsus ja kuigi ma tegelikult olen suur planeerija ja kaalutleja, siis mul vahel käivad sellised “hood”, kus TAHAN. KOHE!

Vana auto oli ca 6-7 aastat vana Toyota Auris, millega olingi sõitnud kogu tema eluaja. Ma ei tea autodest sisuliselt palju, aga ma tean autode marke ja mudeleid (liikluses on palju aega autosid jälgida) ning ma tean, mis mulle välimuselt meeldiks. Suuri nõudmisi mul ei olnudki. Tingimused olid:

  • Paar aastat vana, et poleks röögatult kallis, aga oleks ikkagi nö uus.
  • Ca 10 000-12 000 eurot või natsa üle.
  • Oleks hea, kui sellise auto saaks mulle müüa väga hea sõbranna mees ja tema salong, see välistaks päris koti pähe tõmbamise.
  • Luukpära. Mulle lihtsalt üldse ei meeldi tavalised sedaanid.
  • Ei ole okseleajavalt kole.
  • Normaalne mootor.
  • Proovisõitu tehes tunduks kõik ok 😀

Rohkem nagu ei olnudki midagi. Ei seadnud ma endale eesmärgis automaatkasti või mingit teatud spetsiifilist sisustust. Mul lihtsalt ei ole selliseid nõudmisi ja iga paar aastat vana auto on igal juhul parem kui mu vana. Okei, võibolla Dacia mitte.

Googeldasin seda ja teist, aga mingit “see on SEE” tunnet ei tekkinud ning siis ma sain aru, et tegelikult ma ikkagi tahaks, et mu auto oleks ka COOL! Mitte lihtsalt mingi suvaline Peugeot. AGA, kui sa tahad, et su auto oleks ka COOL, siis… Siis see maksab paraku natukene rohkem!!! Kergitasin otsingutes hinnapiiri üles poole ja voilaa – seal ta oli. 2016.aasta Mazda 3! Luukpära. Vingelt natuke tige ja tuus esiosa nagu ma isegi 😀 Ma olen see, kes arvab, et autodel on näod ja mulle meeldivad ilusad näod. Mootor ka okei ja… seda müüski minu sõbranna mees! Ainuke jama oli see, et too auto oli täiega kallim. Ja nüüd on see koht, kus mul vist VEDAS! (vt eelmist postitust). Kuna tuttav müüs, siis sai ta teha mulle hinna, millega ma olin kohe nõus.

Proovisõit läks hästi – auto oli väga minu käe järgi, kõik oli väga loogiline ning oligi diil. Kahe päeva pärast oli mul auto maja ees. Teises kohas, mitte seal, kus eelmine sodiks sõideti. Sinna ei julge ma enam kunagi parkida, mis sest, et see on väliselt täiesti tavaline ja ohutu koht.

Hoopis teistmoodi tunne on OMA autoga sõita. Võttis alguses jala värisema. Ja seal on peal igasugu asju, mida ma alles hakkan katsetama ja proovima, mulle oli see alguses nagu kosmoselaev :D. Lahe tunne on! Autoomaniku tunne 🙂 Jeee!

Foto: pixabay.com