Jalutamine

Jalutamine

Sõbranna saadab õhtul sõnumi:

“Mis teed? Viisin lapse trenni, lähme jalutame niikaua kuskil, saame jutustada ka.”

Mina, lamades suure toa diivanil pool-unes:

“Ma vihkan jalutamist. Jutustada võib. Tule siia, istume ja jutustame!”

Sõbranna:

“Ma vihkan istumist!”

Ja nii me kokku ei saanudki.

Aga ausalt, ma ei tea, mis mul sellega on. Või mis teistel sellega on. Jalutamisega. Ma tõesti vihkan seda. Vihkan. Eriti rõveda külma või sombuse ilmaga. Mitte nii, et see mind seest sööks, sest õnneks jalutamine on vabatahtlik tegevus ja kui ma ei taha, siis ma ei jaluta ning ei pea sellele mõtlema. Räägitakse, et see puhastab mõtteid. Inimesed lähevad jalutama, et mõtteid mõlgutada. Mina mõlgutan mõtteid igapäevaselt autoroolis, sest seal pole küll mitte midagi muud teha.

Eesmärk peab olema. Kuskil Itaalias ägedal matkarajal matkata… Vabalt. Kuskil reisil vinges linnas mööda tänavaid konnata ja vahel kohvikusse sisse põigata… vabalt. Seda kõike ma teen. Aga lihtsalt jalutamine iseenesest ei saa olla eesmärk minu jaoks. Ohh, ma kujutan juba ette, et see kõik on nii ebapopulaarne mõtlemine ja suhtumine ja enesetunne, aga nii ma lihtsalt tunnen ja olen eluaeg tundnud.

Foto: pexels.com

12 thoughts on “Jalutamine

  1. Welcome to my life – suvel ma näiteks jalutan hea meelega Nõmme turule, sest siis on mul vähemalt SIHTPUNKT, aga niisama ringi tuiata.. Ma ei tea, miks nagu :D?

    1. Ma olen siin nüüd uuele Balti Jaama turule jalutanud, ka et oleks eesmärk, aga mul on selleks mingi 4 sammu. Rohkem ma ei viitsiks 😀

    1. Selle postituse kommentaarium on PRAEGUSEL hetkel küll väga friiki, kui te saate aru, mis ma mõtlen 😀

    2. Me oleme peaaegu sugulashinged, kui välja jätta need asjad, millest me ei nõustu. 😀 Ma võin nõrkemiseni jalutada, sihtkoht pole oluline, laske mul jalutada. Ma hoopis vihkan ühel kohal istumist, pole midagi igavamat. Rääkimata sellest, et kõht on punnis ja selg kõver ja rüht halb…

  2. Ma alguses mõtlesin, et ma olen täiesti vastupidine inimene, jalutamine on ju nii mõnus ja super tegevus + kehale ja meelele kasulik, aga siis sain aru, et mul on ju KOER, ma jalutan alati koos koeraga. Iial ei läheks üksi jalutama, mis ma seal üksi jalutan? Kuhu? Kuidas? Aga koeraga jalutan igapäevaselt umbes 6 km päevas ja see on kõige mõnusam aeg päeva jooksu. Jalutamas käin metsas, linnas küll ei jalutaks. 😀

    1. Mina õppisin ka tänu koerale jalutamist armastama, käisime ikka väga pikki matku maha. Pärast koera surma ei saanud aga sugugi enam jalgu alla, nii imelik tundus üksi ringi trampida. Nüüdseks olen vaikselt ära harjunud ja kõndimisest on taas saanud osa igapäevast, lausa füüsiliselt imelik on olla, kui pole veidi pead tuulutada ja keha liigutada saanud. Meeldib käia nii linnas kui looduses, igal pool on midagi vaadata ja avastada. Aga juttu ajada mulle jalutuskäigu ajal ei meeldi absoluutselt.

  3. Ma pean tunnistama, et ma ei ole enda jaoks seda sihtpunkti vajalikkust kunagi teadvustanud, aga vist on siiski ka mulle seda tarvis, sest näiteks reisil olles võin mina ka meeletuid kilomeetreid läbida, samas kui siin kodus olles… Kuidagi imelik on niisama minna. Kõndima. Kuhugi. Lihtsalt. Topakas. Ainuke, mis mind siiski morjendab, on söömine 🙂 Nii ma siis Kadriorust kõmbin (veider sõna, kui see must-valgel kirjutada…) vahel Piritale. Sööma. Siis on mul põhjus ja sihtpunkt ja üldse kõik, mida kõndimiseks vaja 🙂

  4. Tead, ma võtsin omale koera, et jalutamas käia. Ükskõik millise ilmaga ja tervis ka kohe parem. Ennem oli nii, et peale tööd koju diivani peale….nii masendav laiskus oli koguaeg peal. Ja huvitav on, et ma isegi ei vingu….suht rahul… 🙂

  5. Mullegi ei meeldi sihitult jalutada. Aga käia ja eriti kiirelt käia mulle küll meeldib. Sihiks võin võtta näiteks lambiposti paari kilomeetri kaugusel, mingi maja või lihtsalt ringi ümber pargi. See pole ainult trennikäimine, lihtsalt mõnus on kiiresti käia ja oma mõtteid mõelda.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *