Sul pole kiire, sest sul on hea töö ja palju raha

Sul pole kiire, sest sul on hea töö ja palju raha

Mõni päev tagasi kirjutasin sellest, kuidas osadel inimestel on kogu aeg kiire ja kuidas mul miskipärast on kogu aeg aega. Murca kommenteeris minu postituse alla mulle:

“Sul pole kiire, sest sul on hea töö ja palju raha.”

Tundsin, et see on liiga lihtsustatud väide, sest ega HEA töö ei tee end ISE ja raha mulle samuti ise ju korstnast sisse ei pressi.

Murca kirjutas seepeale mulle pikema kommentaari:

“Mhmh, sai natuke lihtsalt kirja, jah. Ma tahtsin öelda, et minuarust ei ole sinu tšill kiirustamata elu ainult sinu ilusa suhtumise tulem. Sul on meeletult vedanud tingimustega. Sul läheb hullult hästi, muidugi ei pea taolise õnnistatud elu juures palju rabelema. Näiteks see, et sa saad töölt tunnikese ära käia või võimaldada lapsele trenni, mille aega saab valida. Päris harukordselt soodne seis. Aga tähelepanek, et toidukraami saab koju tellida või koristada võib ju hoopis koduabiline on konkreetne ajaprobleemi pihta raha viskamine ja selle nõnda äralahendamine.”

Selle asemel, et hakata pika kommentaariga vastama, otsustasin seda hoopis uues postituses analüüsida ja vastuargumenteerida, sest ma lihtsalt ei suuda üldse nõustuda.

Millega mul siis vedanud on? Tegelikult kirjutasin ka selleteemalises postituses, et see ei ole ainult minu planeerimisoskuse tulemus. Aga vedanud on mul elus täpselt kahe asjaga:

  1. Sellega, et mul pole elus juhtunud kellegagi suuri õnnetusi (ma ei pea kedagi hooldama, mul ei ole sündinud puudega last, mu elukaaslane on õnneks terve, ma ise olen terve ja ka mu vanemad saavad endaga hetkel ise hakkama). Ptüi-ptüi-ptüi.
  2. Oma AJUGA!

Kas mul on vedanud sellega, et mul on “hea töö” ja “palju raha”? Kas keegi koputas kunagi ammu mu äbarikule uksele ja pakkus täiesti ootamatult head tööd, samal ajal, kui mina… ma ei tea… otsustasin, et näiteks põhikooliharidusest mulle piisab?! Ei! Ma õppisin koolis palju ja läksin heasse ülikooli õppima ala, mis tõenäoliselt (alati on muidugi risk!) toob kunagi rohkem sisse kui põhikooliharidus või turvamehena töötamine (suva näide).

Kas ülikoolis oli megalihtne? Hmm… Ei! Saksa keelega oli mul SUURI probleeme, et üldse see diplom kätte saada. Ma näen siiamaani horrorunenägusid saksa keele tundidest. Muud ained, nagu majandusmatemaatika jms ei olnud probleemiks, sest… nagu ma ütlesin – AJU! Sellega mul tõesti vedas. Samas oleks võinud rohkem vedada, sest – keeled!

Kas pärast ülikooli tuli koputas mulle keegi uksele ja pakkus neid Murca mainitud suurepäraseid tingimusi? Ei! Läksin juba ülikooli kõrvalt tööle ja pärast ülikooli pakuti mulle seal samas juba paremat kohta. Jah, mulle pakuti! Sest mul vedas? Ei! Sest ma nägin vaeva ja tõestasin ennast eelnevalt! Ja nii edasi! Ma ei viitsi nüüd tervet oma CV-d ja elulugu siia kirja panna. Ja ei taha ka. Aga saate vist mõttest aru. Keegi ei ole tulnud niisama midagi pakkuma. Olen ise riskinud, näinud iseendas potentsiaali, olnud alati selline “saan, kui tahan!” tüüp. On mul sellega vedanud, et ma SELLINE olen? Lapsepõlve teene? Ma kinnitan teile – mu lapsepõlv ei ole olnud mulle lihtne.

Ehk siis see raha, mida ma “ajaprobleemi peale viskan” tuleb mu enda rahakotist. Minu raha tuleb minu rahakotti minu töötegemisest ja panusest. Minu töö(d) olen ma endale ise konkursi käigus võidelnud ja tingimused on olnud minu enda läbirääkimiste küsimus. Nende tööde jaoks on mulle uksed avanud õppimine ja mu enesekindlus. Seega – milles mul on siis vedanud? Vastan: punkt 1 ja punkt 2.

Et ei jääks mulje, et vaid nende kahe punktiga inimesed saavad “ajaprobleemide pihta rahaga visata”, siis selgituseks, et ei, ainult nii see kindlasti ei ole. Kindlasti on inimesi, kes saavad päranduseks miljoneid või mis iganes. Ja kindlasti ei saa võtta ka nii, et neil, kes EI SAA “ajaprobleemide pihta rahaga visata”, justkui ei oleks aju!!! See pole nii! Meie hulgas on tohutult tarku inimesi (sada korda targemad ja ka tublimaid kui mina), kelle sissetulekud on väiksemad – õpetajad, meditsiiniõed, ajaloolased… Mina lihtsalt ei ole tahtnud endale neid ameteid. Äkki siis mul on sellega vedanud, et ma ei ole tahtnud teha neid asju ja olen nõus olnud tegelema müügi- ja tootmisettevõtetega, kus on enamjaolt tulemuspalgad? Paljud inimesed ei tahagi teha ju tööd, mida MINA teen… On mul vedanud, et ma olen tahtnud? Et siis jõuame jälle selle AJU juurde tagasi?

Lõpetuseks… Minu sõprusringkonnas on veel inimesi, kel käib koduabiline koristamas ja mõned teenivad rohkem kui mina. Ometi on neil IKKAGI kogu aeg kiire. Ega kiire olemine ei tähendagi ju alati seda negatiivset rabelemist. Kiire võib tähendada ka meeldivaid tegevusi – trenn, sugulane tuleb külla, igasugused üritused ja sõidud. Paljud võtavad lihtsalt rohkem ette. Rohkem kui mina. Mõnele meeldib see “kiire on koguaeg” tunne ja mõnele lihtsalt mitte. Ning raha on suhteline. Mõne jaoks olen ma ilmselgelt täielik rott 😀

Foto: pexels.com

 

53 thoughts on “Sul pole kiire, sest sul on hea töö ja palju raha

  1. Lausa prindiks selle välja ja paneks seinale…. mõnele. Küll natuke pikem kui hüüdlausetega “Tõuse ja sära” müüdavad prügipostrikesed aga ehk poeb mõnele ajusse paremini (pff, ajusse, kui on muidugi vedanud….) 😀

    Kaks lauset, mis mul ihukarvad püsti ajavad on “on vedanud” ja “nad on kadedad” – ja kui viibida mõnel koosviibimisel kus on vähemalt kolm naist (väldin, aga vahel juhtub), siis vähemalt ühega nendest keegi kellegi kohta laksab ka. Siis tahaks just sellise tiraadi välja lasta nagu sa praegu. Tean, prindin välja ja hoian käekotis paar eksemplari. Aitäh!

    1. kui viibida mõnel koosviibimisel kus on vähemalt kolm naist (väldin, aga vahel juhtub)

      Palun otsi Youtube’st video “I’m not like other girls” või googelda ja loe New Yorkersi artiklit. Väga häiriv ja tegelikult enesevihkajalik väljaütlemine sul!

      1. Vaatasin ka selle video ära. Äärmiselt hea video ja sellised “mina saan meestega paremini läbi” “erilised” naised peaks seda vaatama. Ma võiksin ka kirjutada terve romaani sellest kuidas ma tegelikult täiega erinen keskmisest naisest ja eriti teatud asjade puhul on mulle seda ka mehed öelnud ja nad on oma algatuslikult võrrelnud teiste naistega, aga ei ma ei materda maha naisi. Mu arvates on see nii nõme.

        Ma toon ühe näite mille üle on mul äärmiselt hea meel. Mul on üks sõber, mees, kes alguses kasutas kogu aeg oma jutus soostereotüüpe ja tõi välja, et naised sellised ja mehed sellised ja pla plaaa. Mingi hetk ma hakkasin aru saama, et ta enam vähemalt minuga suheldes ei kasutanud seda osutamist sugude suunas ja ma olen täiega nende vastu.

  2. Täpselt!!! On vedanud! Ma olen seda kuulnud päris mitu korda. Kuigi enda arvates võiks alati paremini minna ja ma tõesõna püüan, aga kellegi teise arvates on see lihtsalt juhuste kokkusattumus ja noh..puhas vedamine. Ise õpid, töötad..panustad rohkem ja selle eest saad ka rohkem..aga ei, ikka vana hea Bingo! Ma kohe ootan Murca kommentaari selle postituse alla :).

  3. Eelmisel kuul kirjutasin teksti “Kasutatud auto”. Tagasiside oli huvitav. Mõned arvasid, et minu väide valikuvabadustest on ülbus. Jutt oli küll ainult ühest mu paljudest lastest, kuid tundus, et see ärritab mõnda lugejat. Vastukommentaarides ei julgenud teistest lastest isegi iitsatada.

    Sa oled teinud valikuvabadustes õigeid otsuseid, Ebapärlikarp. Aga Murcaga olen siiski ka nõus – vedamist peab samuti olema. Lihtsalt ei tohi sellele lootma jääda ning seda ületähtsustada.

  4. Kusjuures, ma kui seda (esimest, lihtsustatut) kommentaari lugesin, tõlgendasin seda hoopis teistpidi, kui selle autor. Sul pole kiire, sest sa oled näinud varasemalt vaeva (noh, ilmselt nüüd näed ka, aga mitte nii palju kui nt ülikooli ajal tööl käies jne :D) , mille tagajärg on hea töö ja stabiilne/hea sissetulek, mistõttu sa ei pea rabelema, et ots-otsaga kokku tulla või pidevalt kalkuleerima, kuidas-mida teha. Vaid saadki vabamalt hingata, lubada endale eksootilisi puhkusi jne.

    Aga nõustun, et see kõik on su enda vaeva ja pingutuse tulem, mitte lampi vedamine või “õigel ajal õiges kohas olemine”.

  5. Ooh, terve päeva värskendasin su blogi ja kartsin juba, et olen mingi keelatud maa peale astunud, et mu kommentaari ei ilmu.

    Väga äge. Dialoog. Ma ei nori tüli, et sa teaks. Ja ma ei arva, et sulle kõik iseenesest kaela kukub. Ei öelnud ka nii ju.

    Ma tahaks ka vahel kirjutada pika jutu sellest, kui lihtne mu elu on võrreldes minu ümber vaevlevate kaeblejatega, sest ma teen nii õigeid valikuid. Aga siis ma hoian end tagasi, sest ma tunneksin end ülbena ja ma saan aru, et see pole ainult minu teadlike valikute küsimus.

    Igatahes nüüd tegin ühe seni tagasihoitud postituse ära. Pühendusega sinu esialgsele teemale ja selle lõimele.

    1. Hahaa, ei-ei, mis keelatud maa?! Sry, mul polnud aega Sulle siis vastata, kui ma kommentaari nägin, ja ei tahtnud seda vastamata ripakile ka jätta. Kui vastama hakkasin, siis tuli juba lausa postitus. Ma ka ei nori tüli kuidagi, loodan, et Sa päris seda ka mu postitusest välja ei lugenud.
      Aga ma olen Hundi Uluga ses mõttes nõus, mis ta siia kirjutas. Ma ei saa välistada, et kogu minu loos on olnud ka mingeid juhuseid, aga päris vedamise kaela ka ajada ei saa.

  6. Ma arvan, et sinu puhul on edu võti selles, et sul on aju ja isikuomadused, mis võimaldavad teha ühiskonnas hästi tasustatud tööd. Ideaalne kooslus! Minul on ainult aju, vastavaid isikuomadusi pole, aga eks tuleb olla õnnelik selle üle, mis on 🙂 See pole loomulikult etteheide, sest oleks ju päris hull inimest süüdistada tarkuses ja selles, et ta oma häid isikuomadusi ära kasutab.

    Aga. Kui palju on mu ümber inimesi, kellel on mõlemast puudu. Ma olen nii palju näinud inimesi, kellel võtab asjade omandamine kauem aega või kes lihtsalt ei saagi mingitest asjadest aru. Ka see pole mõeldud kriitikana nende pihta, et häähää, lollid, vaid nii lihtsalt on. Ma tean näiteks inimesi, kes ei kuule lihtsalt välteerinevusi ja ka selliseid, kes matemaatikale kuidagi pihta ei saa, sest neil lihtsalt puudub matemaatiline nägemine ning õpeta kuidas õpetad, selgeks ei õpeta. Sellepärast tulen olla rõõmus õppimisvõime ja tarkuse üle, sest need viivad elus päris ilusasti edasi.

    Veel. Ma hakkasin ka mõtlema, äkki olin oma esialgses postituses, kus kiire elutempo üle naersin, natuke üleolev. Tegelikult naersin ma pigem selle üle, kuidas inimesed ise loovad endale selle elutempo või räägivad, et õudselt kiire on, aga tegelikult istuvad päev läbi FBs ha foorumites. Ma ei läheks kunagi mõnele inimesele, kes on sunnitud pidama mitut töökohta või kes hooldab haiget lähedast, ütlema, et kuule, naudi elu, võta vabalt, mida sa kiirustad, imelik oled või.

    1. Selle viimase lause kohta – jaaa, muidugi!!!
      Ja ka mina mõtlesin pigem neid inimesi, kes vabatahtlikult võtavad koguaeg midagi ette.
      Välted ja see jutt – ka kõik õige!

  7. Kirjutan kahe käega alla. Mul on nii kõrini sellest, kui keegi tuleb ja ütleb, et mul on lihtsalt vedanud. Õnneks ei ole keegi seda enam pikalt öelnud, kuid kui tuleks, siis ma läheksin ikka väga puhevile. Jah, elus on olnud kokkusattumisi, mida võiks käsitleda mingi nurga alt õnnena, kuid mingil juhul ei saaks öelda, et mul on lihtsalt vedanud.
    Mu raamatud ei kirjuta end ise. Mina pean võtma aja, istuma laua taha, vaeva nägema ja vajadusel ka kirjapandud peatükid ära kustutama ning otsast alustama. Rääkimata sellest, et iga oma lugu tuleb kümneid kordi üle lugeda.
    Õpin kogu aeg edasi. Töötan nii palju kui vaja on, isegi kui momendil võib see tähendada mitmel kohal rabelemist ning teen valikuid, et elada sellist elu, nagu tahaksin. Ja kui keegi tuleb veel ütlema, et mul on lihtsalt vedanud, siis saadan ta sinu postitust lugema.

  8. Heakene küll, ma siis toon natuke teist nurka ka sisse.

    Absoluutselt olen nõus, et “vedamisel” on eduga kohati mitte midagi ühist. “Veab” enamasti neil, kes teevad palju tööd, õpivad hästi, heal juhul mõlemat korraga.

    ENT…. ja ma toon selle alati välja. See pole päris must-valge. On väga-väga tarku inimesi, kes teevad roppumoodi tööd, aga kelle sissetulekud on häbiväärsed. On väga tarku inimesi, kes teevad roppumoodi tööd, aga kes teatud isikuomaduste tõttu (näiteks tagasihoidlikkus või puuduv oskus end müüa) ei ole karjääriredelil edasi roninud. On neid, kes pole mõeldud nn corporate world stiilis olelusvõitluseks, vaid kes tahavad oma tööd teha hästi, aga nad paraku pole sellise keskkonna jaoks, kus mõnikord tuleb minna üle laipade.

    Teisalt tuleb ka meeles pidada, et nii nagu sina ja paljud teised on teinud palju tööd ja õppinud, on neid, kes on teinud sedasama…. aga lõpetanud nö. tühjade pihkudega. Arvamus on jah selline, et KÕIK kes teevad palju tööd ja õpivad hästi, saavad helge otsa peale. Tegelikkus ju nii ei ole – kõik ei saa ja ei hakkagi saama, ükskõik kui hea haridus või palju tööd nad ka ei tee.

    Veel: näiteks need noored, kes läksid majandussurutise ajal tööle saavad statistiliselt väiksemat palka (ülemaailmselt) kui need, kes tulid kas peale surutist või enne – kuigi töö maht ja ootused on samad. Juba ajalugu näitab, et rasketele aegadel tööle võetud inimesed saavad keskmiselt väiksemat palka, sest nad alustasid nö kehvematest oludest. Nii lihtsalt on.

    Ja paraku on edu aluseks mõnikord – nii halvalt kui see ka ei kõla – teised inimesed. Mõni inimene tõepoolest ei õpi hästi või ei tee palju tööd, aga ta teab õigeid inimesi, räägib end tööle sisse, teeb seda keskpäraselt (aga piisavalt, et mitte vallandatud saada) ja elu on lill. Päris paljudel on tegelikult ka lihtsalt õnne. Kunagi lugesin ühte sellist mõtteavaldust, et mingi % neist inimestest, kes väidavad, et nende edu on puhas töö ja higi ja pisarad, unustavad ära kogu selle toetuse, mida pakkus neile nende seljatagune, ja kogu õnne (luck) mida neil oli õnne kogeda. Sest mõnikord on nii, et inimene arvab tõepoolest, et TEMA on absoluutne tegija, aga tegelikult ei näe nad ka seda, et neil tõepoolest on olnud õnne.

    Isiklikult kahtlustan, et mõnikord need “tal on vedanud” või “nad on kadedad” inimesed näevad tegelikult seda külge, kuidas keegi teeb neist vähem tööd, omab vähem haridust, ent tal läheb elus paremini. Sest paraku on Eestis ka väga palju selliseid ettevõtjaid, kes on väga õnnelikud kui nende töötaja teeb aina enam tööd, aga palka või boonuseid nad sellel inimesel tõsta ei taha. Tallinnas ja Tartus saab tõesti ka tööd vahetada (mida peaks iga inimene tegema kui teda tööl ei tunnustata) kui ülemus kuidagi sind väärtustada ei taha, aga väiksemates kohtades (isegi Pärnus või Narvas, mis pole ju Eesti mõistes totaalsed väikelinnad) on see võimalus mõnikord keeruline – jutt läheb lahti, kust ja mis põhjustel sa lahkusid ja ongi asi ants – keegi sind tööle ei võta, sest “sa tahad rohkem kui me oleme valmis pakkuma”.

    Muus osas olen ma sinuga 100% nõus, aga ma lihtsalt leian, et sellel teemal on mitu tahku. Loomulikult – kui seda “veab” juttu räägib inimene, kes pole päevagi koolis käinud või veetis enamiku oma haridusteest jutuga “milleks mul seda vaja on?”, siis on teine teema – siis on puhas laiskus.

    1. Ma olen Sinu välja toodud tahkudega ka täiesti nõus, aga Murca ei kirjutanud üleüldiselt, vaid ta kirjutaski MULLE. Ja mina kirjutasin talle postituses vastu ISEENDAST. Mitte “paljudest”. Seega minu postitus ja sinu kommentaar ei ole ka kuidagi vastuolus. Sinu kommentaar lihtsalt laiendab teemat ja see on väga mõnus arutelu.

  9. Sul saab mitte kiire olla, sest sul on hästi. Selline mittekiire ei ole kättesaadav väga paljudele inimestele. Mitte selle pärast, et nad ei oskaks sinu moodi vabalt võtta. Vaid sest neil ei ole nii hästi. Osa su hästist on pigem juhtumisi. Palju inimesi, kellel oli ülikoolis raske ja rohkelt vaeva selja taga, on ikka kehvemas seisus ja peavad võrreldavalt kauni elu kuvamiseks rohkem rabelema. Näiteks oma puhkused 100 aastat ette planeerima (sest muidu ei saa üldse) või koristama ise.

    Ma ei mõista, miks vedamisele või õnnele osutamine inimesi nõnda palju häirib. Keegi pole ju öelnud, et õnne omav inimene ka tööd pole teinud. Või seda õnne mingil kosmilisel moel välja teeninud.
    ‘Sul veab’ ei tähenda, et ma sust vähem pean või lolliks või oma ametisse mittesobivaks. Kust see enesekaitse sisse lülitub, väga huvitav.

    Minu tolleõhtusele ajule tundus, et siin on mingi privileegipimedus. Ilusad rikkad Tallinna naised siiralt imestamas, miks inimesed oma elusid nii raskeks elavad. ‘ Aga miks nad siis kooki ei söö.’

    1. Tead, mina näen siin seda, et Sa oled minu esialgset postitust “kiire olemise” teemal absoluutselt valesti mõistnud (sest Sa lugesid seda mingist teisest ehk oma taustsüsteemist, mis on minu omast juhtumisi hästi erinev) ja siis kommenteerisid. Ning mina siis juba lugesin Sinu neid mõtteid ja hakkasin ka juba muust asjast kirjutama.
      Ma PÄRISELT ka ei pidanud silmas “Kiire” postituses (elu)raskustes vaevlevaid inimesi. Madlikese postitus, kust minu enda postitus alguses sai, pani mind mõtlema oma tutvusringkonna peale ja kirjutasin ju ka:
      “Või sõpradega, nii et kõik saaks tulla, mingit kohtumise aega kokku leppides selgub, et osadel on juba KAKS KUUD kõik nädalavahetused kinni ja planeeritud. Õhtuti on näiteks trenn, kool, laps, töö, sugulane tuleb külla vms.” Trenn – see on ju absoluutselt vabatahtlik ja üldiselt meeldiv tegevus (vähemalt neile, keda mina sellega silmas pidasin). Lapsega tegelemine on ju absoluutselt nauditav. Kool on ju äge – inimesel on ambitsioonid ja huvid ja eesmärgid (jällegi vähemalt neil, kes mul kirjutamise hetkel mõttes mõlkusid). Sugulane tuleb külla – see pole ju ka mingi suur eluraskus ja kohustus, ikka mõtlesin meeldivat ajaveetmist. Ehk siis pidasin silmas oma tuttavaid, kel ÕNNEKS nö ei lähe halvasti. Kirjutasin inimestest, kes vabatahtlikult võtavad palju asju ette. Nii nagu minu tuttavad, kellega ei õnnestu tihti oma graafikuid sünkida, et koos midagi teha, sest neil on juba nii palju tegevusi planeeritud, kuna neile meeldibki koguaeg kuskil käia ja midagi teha. Mina suhtun aga vaba aega teistmoodi, tahan logeleda ja vedeleda. Võibolla rääkisingi nendest “ilusatest rikkatest inimestest”, aga sel juhul ma rääkisingi NENDEST, mitte ei võrrelnud neid “koledate vaesete inimestega”.

      1. Aa ja selle kohta ka, et miks vedamisele või õnnele osutamine inimesi nõnda palju häirib. Ma ei tea, kas teisi häirib, aga olukorras, kus keegi mulle pimesi pakub, et sul on lihtsalt vedanud, siis sellele ma pean vastu argumenteerima. “Pimesi pakub” – sest Sa ju tegelikult ei tea mu elulugu. Kui Sa mind ja mu tegemisi väga hästi tunneks ja siis sama väidaks, siis ma lepiks sellega, sest see on siis sinu nägemus minu elust. Aga olukorras, kus sa pakud huupi, et “sul on vedanud”… Ma lihtsalt arvan, et ei saa niimoodi huupi pakkuda. Ega muud selle taga ei olegi.

    1. kusjuures ma ei jätaks ka annet õnne alt välja. ega keegi ei ole oma andeid kuidagi välja teeninud. ega tervist… ega head töövõimet… jms kaasasündinud asju.

  10. siin kohtuvad kaks mõtteviisi või suhtumist õnne või vedamisse. ühed peavad õnne ja vedamist väga tähtsaks – kui ebapärlikarbil poleks olnud õnne omada ajusid ja iseloomu, või murcal poleks selliseid füüsilisi eeldusi, lõppeks jutt sealsamas, ilma nendeta polekski ju midagi peale hakata.
    teised peavad õnne vähem tähtsaks – ka kogu maailma eeldustest on vähe, kui inimene ise ei tee valikut nendega midagi peale hakata.
    osalt saab sellega seostada skaalat ettemääratus-vaba tahe.

    1. Mul tuli Murca kommentaare ja postitust lugedes pähe märksõna “saatus”. Lihtsalt see kuidagi assotseerus. Justkui inimesed mõtleks nii, et ahah, mul pole neid eeldusi, okei, ma siis lepin sellega, see ongi mu saatus vms. Hästi üldiselt väljendades nagu.
      Aga oi, kui palju on ju ka lugusid, et “kõigest hoolimata jõudis ta sihile” või “saatust trotsides jõudis eesmärgini” või “hoolimata takistustes…” jne. Nii et jah…

    2. ” ka kogu maailma eeldustest on vähe, kui inimene ise ei tee valikut nendega midagi peale hakata.” – aga kui on kas kesised eeldused või nende rakendamisega joppab kehvasti, siis tähendabki kõva pealehakkamine seda, et on kole raske ja mh ka kole kiire – ja inimene, kellel see raske ja kiire on, ilmselt pahandaks õigustatult, kui keegi talle ütleks, et “a tee õigeid valikuid siis”, sest tema alternatiiv oleks just nimelt minna lasta, jätta peale hakkamata.

      1. ma elan siiski oma ideaalses maailmas, kus ka keskmiselt andetuna on piisavalt õigete valikute tegemisel võimalik saavutada mõistlikult mittekiire olek. visa töö õiges suunas võib sihile viia, isegi kui alguses on mingi aeg raske (nagu, ma olen kindel, ebapärlikarbilgi tegelikult). mina lihtsalt ei suuda kõike vedamisele taandada ja seeläbi end igasugusest vastutusest vabastada. vaba tahe ja valikud 4ever!

      2. no ma ei tea, ma jään ikka oma arvamuse juurde, et kõigil ei ole nii kerge kui mul; ja et mõnel on kohe nii palju raskem, et mul ei oleks mitte kunagi mitte mingit õigust tema valikute üle kobiseda.

        Sa räägid “õigetest valikutest”, aga üks elude ja vedamiste oluline vahe tulebki sisse selles kohas, kas üks-kaks vale valikut saavad saatuslikuks või mitte. Ma oletan, et see on seda tüüpi vedamine, mida on endal väga raske tähele panna, sest kui vale valik ei too kaasa suurt häda, siis ei tundugi ta nii valena.

        ja KÕIK teevad vahel valesid valikuid. lihtsalt inimesele, kes on ütleme sündinud maal ja mittetoetavasse perekonda, lähevad need kallimaks maksma. lapseeas tehtud valikutest alates.

        Ma ei väsi seda koomiksit linkimast, kuigi päris kõik ei ole USAst meile üle kantav.

        http://thewireless.co.nz/articles/the-pencilsword-on-a-plate

        NB, ega mu point ei ole see, et pingutamine oleks mõttetu. Mu point on see, et need, kellel läheb hästi, count your blessings. No ei usu lihtsalt, et kellelgi saab hästi minna nulli füüsilise ja vaimse eelduse ja välise toeta.

        1. võttes kasvõi ühe näitaja: kui IQ on juba üks standardhälve üle 100, siis on probleemilahendamine automaatselt KERGEM kui enamikul teistel inimestel. ja loomulikult tulevad niiviisi ceteris paribus ka paremad valikud. Kui on juba kaks standardhälvet, pole mõtet rääkidagi.

          et siis. keegi pole ära teeninud oma analüütilisi võimeid, musikaalsust, keelevõimet ega koordinatsiooni. ega head tervist. neid kõiki annab arendada, aga ainult oma isikliku laeni. kellegi teise oskusi kritiseerides ei pruugi teada, kas ta tegutseb juba oma isikliku lae tasemel või mitte – ta võib selle taseme, mis tundub kritiseerijale niivõrd alla arvestust, et see peab tema arust olema puhas laiskus, olla saavutanud suure vaevanägemisega, sellisega, millega kritiseerija ise oleks juba maailma kuningas.

          TLDR – ka heade valikute tegemise _võime_ on ise sülle kukkunud, kuigi _oskust_ saab olemasoleva võime piires arendada.

          pmst ma kunagi kirjutasin siin osalt ka sellest.

        2. ps: valede valikute suurem kaal rasketes oludes on nt üks põhjus, miks vaesus teeb rumalamaks – otsustusväsimus (guugeldage decision fatigue).

          1. ühesõnaga saab hea tahtmise korral kõige kohta öelda, et see tuleneb vedamisest, ja see mindset mulle isiklikult kahjuks ei sobi, seega jääme ilmselt eriarvamusele jah.
            ilmselgelt on mõnedel veel halvemini ja veel paremini kui minul, ma ei ole muud väitnudki. aga ma väidan, et vaid vedamine ei garanteeri midagi. minul näiteks vedas – esiteks ma üldse juba sündisin (mõelge, just mina kõikide nende spermatosoidide seast), siis eestisse, sain hariduse (esiteks mul oli võimeid ja teiseks võimalus), ja ohhohoo, kus seda võiks jätkata. aga miks ma ei ole rikas ja kuulus? sest ma ise tegin valesid valikuid. juhtus nii, noh. ei vedanud? ei,ise tegin. või on nii, et kui on hästi, siis on tänu vedamisele, ja kui halvasti, siis valede valikute tõttu?
            aga otsustusväsimus ei ole ju seotud mitte vaesusega, vaid otsuste hulgaga?

          2. NB, ma ei ütle, et kõik oleks vedamises kinni, ma ei ole uuemate teadussaavutustega nii kursiski, et determinismi kohta põhjapanevaid seisukohti võtta; oma elus suhtun ma vabasse tahtesse pascalliku loogikaga, et “kui vaba tahe on, siis on mul kasulikum uskuda, et on; kui teda ei ole, pole nagunii vahet, mis ma usun, nii et samahästi võin uskuda.”

            Ma ütlen kõigest, et me ei tea, kui palju millest sõltub, sest me ei pane isegi enda elus pooli asjaolusid tähele. Ega tea oma võimeid kuigi täpselt.

            Täpselt sel põhjusel tasub siis, kui mingi väärikas eesmärk tekib, pingutada ja proovida, sest me ei tea ka oma võimete piiri ega saa ära kasutada võib-olla tekkivaid vedamisi, kui ei proovi.

            Põhiline, mis ma ütlen, on see, et enne kui kellelegi halvemas seisus olijale vesi peale tõmmata, tasub mõelda, et äkki see, mida tema on saavutanud, ongi juba pingutuste ja võimaluste ärakasutamise vili.

            Ühesõnaga – vaba tahte usk on hea asi enda motiveerimiseks, halb asi teiste inimeste kritiseerimiseks stiilis “miks nad kooke ei söö”.

            *
            Vaesuse ja decision fatigue’i kohta – kitsikuses omandavad kaalu ja muutuvad tähtsateks Otsusteks asjad, mille üle jõukamalt ei pea üldse otsustama. nt “kas ma ostan täna mune või kohupiima” – kui raha jagub, ei pea selle asja peale üldse otsustamist raiskama, vaid võib osta mõlemat, kui raha vähe, peab kaaluma ja kalkuleerima, kummast hetkel rohkem kasu on.

            Sellest on jube palju kirjutatud, piisab kui panna decision fatigue koos “povertyga” guuglisse, aga nt:
            http://www.nytimes.com/2011/08/21/magazine/do-you-suffer-from-decision-fatigue.html

            ja siin ei ole küll otse seda fatigue’i väljendit kasutatud, aga samast asjast räägitakse ikka:
            https://thecorrespondent.com/4664/why-do-the-poor-make-such-poor-decisions

            Mul on selle talve jooksul peaaegu kõigilt klientidelt arvete laekumine hullult veninud (koos ootamatute kuludega) ja ma tajusin selle ka kohe omal nahal ära. Aint et ma tean, et see on ajutine, nii et see on rohkem nagu mäng ja see teadmine aitab tervet mõistust hoida.

          3. tglt ütles Kati ülal samad asjad väga asjalike näidetega ära, ma lingin tema kommentaari uuesti:
            http://ebaparlikarp.ee/?p=36887#comment-13719

            Mulle meeldis see, et tema opereeris statistiliste andmetega. Muidugi on indiviidi tasandil erandeid ja pingutada tasub kasvõi sellepärast, et krt teab, äkki mina olengi see õnnelik erand, kes ei jää statistikas näha. Aga üldised seaduspärad on ikkagi statistikast paremini näha.

          4. muus osas ma ei jõua praegu väga süveneda, aga ka jõukad inimesed teevad igapäevaselt otsuseid, mille kaal võib pikas perspektiivis suuremgi olla.

          5. Notsu arvab, et jõukatel ei ole probleeme ja muresid ning mitte kunagi keeruline või raske?

          6. ma pean silmas, et jõukana on üldse võimalik teha pika perspektiivi otsuseid, sest ei pea kogu aeg tulekahjusid kustutama.

            mul on ebaühtlane sissetulek, mul on hea võrrelda, mismoodi ma toimin rohke ja vähesema raha tingimustes.

            Ebapärlikarp, see viimane oli retooriline või naljaga küsimus, eks ole? sest ma ei näe, kust mu kommentaaridest sellist seisukohta võiks välja lugeda.

          7. enivei. kui mu ainus point, mida ma eri sõnastuses kordan, on count your blessings ja endast halvemas seisus olijaid ei tasu materdada, sest ei tea, kui palju nood tegelikult vaeva näevad, siis sellega olete te ju tegelikult nõus?

          8. ma võiksin selle ideega muidu nõustuda, kui see count your blessings ei kõlaks äravahetamiseni sarnaselt sellele, et edukad pole oma edu ära teeninud, sest absoluutselt kõike saab vedamisele taandada, nagu ka sealt koomiksist nähtus.
            ma hindan kõrgelt oma lotopiletiga saadut, aga samas ma olen käinud ka läbi tule, vee ja vasktorude, ja kõik, mis mul on, on lõppkokkuvõttes raske tööga välja teenitud. vastupidine väide on minu jaoks lihtsalt alandav ja mind-mu panust räigelt alahindav. (kus neid halvemas seisus olijaid üldse materdati? väide, et valikuid tehes on võimalik kuskile jõuda, on pigem positiivne hinnang inimeste võimetele)
            ja jõukad ei pea tulekahjusid kustutama? tõepoolest, nende tulekahjud ei ole seotud muna või piimaga, aga usu mind, karjääriredeli kõrgematel pulkadel (oletades, et jõukas inimene seal paikneb) on atmosfäär väga palju turbulentsem kui madalamatel. ainuüksi infohulk ja tempo on midagi sootuks muud. võidud on suuremad, aga panused ka.

  11. Hea teema! Mul ka rahaliselt hästi ja hea töö, terved kõik peres jne jne. Ja tellin toidu koju JA koristaja käib 2x kuus, aga ikka on ko-gu-aeg kiire. Oleme mehega mõlemad sellised suured rabelejad: kõik küllakutsed võtame vastu, igale üritusele tahame jõuda, lippame koguaeg kusagilt kiiresti läbi jne jne. Ise ka vahepeal ohkan ja kadestan neid Sinuga sarnaseid sõbrannasid, kes rahulikult diivanil teed joovad ja raamatut loevad. Aga samas kae niimoodi elada ei oska millegipärast. Eks see taandubki isikuomadustele ilmselt. Loodan, et see fomo läheb meil mehega varsti üle ja siis hakkame ka chillima 🙂

    1. A vot selliseid nagu teie ma mõtlesingi!!! Te täitsa hullud ju 😀 Mismõttes tahate igale üritusele jõuda?! 😀

  12. Mõtlesin tükk aega, kas algatuseks kommenteerida Murca ‘kehakaalu’ postituse all, või siin sinu juures, aga sina alustasid teemaga, nii et…

    Esiteks – ’kiire’ postitus meeldis mulle üliväga, samastusin. Hea hulk inimesi minugi tutvusringkonnast (rahakoti paksusest, vanusest, päritolust, haridusest, tervisest jne jne olenemata) topib vabatahtlikult oma päevad tegemisi täis ja on siis rahulolematud, et „aega ei ole“. Aega kui niisugust on meil tegelikult kõigil siiski ühepalju, küsimus on, milliseid valikuid me teeme. Prioriteedid.

    Teiseks – olen väga nõus nii sinu kui Myyuga, et kõik ei taandu vedamisele, lõviosa me elust kulgeb nii- või naamoodi tänu me oma valikutele, isegi kui ainus valik on halva ja veel halvema vahel. Kokkuvõtvalt – ‘kiire ‘ postitust lugesin sinuga täitsa ühel lainel olles, mitte Murca lainel.

    Aga selle järgnes sult „pole kiire, sest hea töö ja palju raha“ postitus, mis mind hoopis Murcaga ühele lainele viis, kuna sealt kumas ka minu jaoks läbi seda ‘rikkad/targad/ilusad Tallinna naised’. Mmmm… ma ütleks isegi, et sealt kumas VVNi läbi. NB!! Võrdlus pole kuidagi halvustavalt mõeldud ei VVNi ega sinu kohta, aga ma ei oska seda ridade vahelt vastu vaatavat, mind kui lugejat veidike ärritavat sajaprotsendilist enesekindlust paremini seletada =) Loodan, naised, et saate mu mõttest aru ja ei meenuta halvaga, te mõlema blogid on mu lugemislaual.

    Ühesõnaga, äärmiselt mõtlemapanev arutelu. Ahjaa, igaks juhuks lisan, et ise olen teadlikult valinud ’tagasihoidlikud rahalised vahendid, palju aega’ elustiili.

    1. Loe seda minu pikka kommentaari, mis ma siin Murcale vastasin, see peaks vähemalt minu meelest väga palju selle teema kohta seletama.

      1. Aa, tead mis veel. Huvitav on see, et kui mina kirjutasin oma “Kiire” postitust, siis ma ei mõelnud üldse, et mul sellepärast ei ole kiire, et faa-faa, ma olen endale kätte võidelnud mingid ulmehead tingimused ja viskan kõiki rahapatakatega oiemtuks. Ma just mõtlesingi seda, nagu Sa ka ise ütlesid, et on inimesi, kes ise topivad oma graafiku täis. Aga siis Murca kirjutas mulle ja sidus selle minu mitte kiire olemise selle “sul on elus vedanud” teemaga. Minu jaoks on need kaks täiesti erinevat teemat. Üks siis see, kuidas on inimesi, kes tahavad koguaeg midagi TEHA ja kuskil KÄIA. Teine teema on see, kui palju inimese edus mängivad rolli vedamine ja õnn ja juhused ja valikud ja otsused. Minu edu (ma ise tegelt ei mõtle üldse, et ma oleks mingi väga edukas, aga ega ma jah ei virele ka) pole mitte kuidagi seotud sellega, kas mul on kiire. Ja minu mitte kiire olek ei ole seotud sellega, et ma olen (mõne arvates siis) edukas.

        1. Pagan, ühte asja unustasin ikka kohe küsida ja nüüd tuleb mul endal mitu kommentaari jutti.
          tahtsin küsida, et kuidas Sa (või Murca või teised võivad ka vastata) seda vedamist näed? Milles täpselt mul siis vedanud on? Või võtate seda vedamise asja nagu mingit üleüldist juhuslikkust elus?
          Näiteks (suva näide), kui ma otsustan mingi hetk tööd vahetada ja hakkan uusi kohti uurima, siis näen väga huvitavat ja sobivat kuulutust ja kandideerin. Kutsutakse kohale. Läbin mitu vestlusvooru ja lõpuks tehaksegi mulle pakkumine, et tule tööle. Nii. Kas see oli juhuslik ja vedamine? Loomulikult oli juhus SEE, et just siis, kui mina tahtsin hakata uut tööd otsima, oligi täpselt selline kuulutus üleval, nagu mulle sobiks. Aga selliseid juhuseid ja kokkulangevusi on elus ikkagi kõigil. Või on mingi tõestatud tõenäosus, mis ütleb, et osadel on selliseid juhuseid nagu 100 korda rohkem kui teistel? Mina aga näen näiteks seda olukorda nii, et loomulikult on juhuseid, mida ei saa välistada, aga see, et ma kandideerisin, kirjutasin hea motivatsioonikirja, käisin mitu korda kohal vestlemas ja jätsin endast väga hea mulje jne jne, kuni tehtigi pakkumine, see ei ole ju vedamine. Osade jaoks siis on? Umbes, et vedas, et ma neile sobisin või?

          1. Pikalt pole hetkel mahti, aga esimene vedamine – kui mul nüüd õigesti meeles on – oli see, et sa sündisid nö intelligentide perre (mida üks haridustöötaja kahtlemata on). Juba see on see koht, kus sinul endal polnud asjaga mitte midagi pistmist, pime juhus, millest kõik algabki. Ehk et sul oli piisavalt soodne keskkond, millest tulenevalt ja mille pinnalt tulevikus “õigesti” valida. Mitte, et ise tehtud töö ja saavutused olulised oleks, absoluutselt, et on, väga olulised. Lihtsalt, paljudel lastel pole sellist keskkonda olnud (ja pole ka praegu), mille pinnalt üldse erinevate valikute olemasolugi teadvustada. Ja selles osas on sul tõesti vedanud.

          2. Olen sinuga nagu nõus ja kui ma kirjutasin, et mul on vedanud kahe asjaga ja üks oli AJU, siis põhimõtteliselt ma midagi sarnast mõtlesingi. Aga samas ma kasvasin sündisin ja kasvasin Kohtla-Järvel ja iga pisimagi tagasilöögi või probleemi puhul oleks võinud minust ka narkomaan saada. Ja probleeme mul oli kõvasti! Aga minust ei saanud narkomaani, sest – AJU!
            Mul on enda tuttavate hulgas inimesi, kes sündisid siis Sinu mõistes ebasoodsasse perre (oludesse), aga on selles välja võidelnud ja edukad. Samas me kõik teame et ka “rikaste ja ilusate” võsukesed võivad minna nö halvale teele või olla laisad ja pohhuistlikud.
            Nii et jah – nõus ja ei ole ka 😀

          3. See on väga kohane küsimus, et mida keegi ‘vedamise’ all mõtleb. Mind ennast kisub arutelude puhul kah alati semantikasse, kuna inimesed omistavad samale sõnale nii erinevaid tähendusi.

            Hmm, polegi nii lihtne vastata. Laiemas plaanis pean jah vedamise all silmas üleüldist juhuslikkust elus. Aga see juhuslikkus on, kui mõtlema hakata, lahutamatult nende paljuräägitud ‘valikutega’ põimunud. Sinu näitel: ühelt poolt võib öelda, et nägid juhuslikult nimetet töökuulutust, aga teisalt oli see sinu valik, teadlik või alateadlik, nimelt sellele saidile klikkida, kus kuulutus rippus.

            Ja siis on veel ajatelg, eksju. Jällegi, su töösaamise näitel: et kust selle konkreetse ametini viinud juhus/valik pihta hakkab. Klikist veebilehe? Sinu eelmise töökoha headest või halbadest kogemustest? Sellest, mida sa tol hommikul sõid? Millisesse peresse sa sündisid? Sinu vanemate kogemustest/tegemistest? Kui hoolega analüüsima hakata, läheb aju keema, umbes nagu Universumi lõpmatusele mõeldes =)

            Tõesti, kui ma nüüd selles võtmes vaatan, saab ju iga situatsiooni nii vedamise kui ka valikuna võtta. Sina ‘valisid’ kandideerimise, tasemel motivatsioonikirja, kohalkäimise. Sul ‘vedas’, et sinu kandidatuur tippu platseerus, et ei juhtunud kandideerima isik, kes tööandjale sinust rohkem oleks sobinud/meeldinud. NB! Ma ei taha öelda, et sinu tööalane edu pole su enda välja teenitud, et said koha, kuna paremaid polnud. Usun, et saad mu mõttekäigust aru. Arutelu on juba abstraktseks läinud, teemal valik vs. ‘vedamine’.

        2. Olen täiesti nõus, need on kaks erinevat teemat, ‘kiire’ ja ‘vedamine’. Aga teatud mõttes tore, et segunesid, muidu seda arutelu siin poleks =)

  13. Krt, kommentaari muuta vist ei saa, aga see lause peab loomulikult olema:
    Mitte, et ise tehtud töö ja saavutused olulised EI oleks, absoluutselt, et on, väga olulised.
    🙂

  14. Mul on vedanud sellega, et mul on terved lapsed. Vähemalt ühega neist oleks võinud ikka totaalselt halvasti minna. Sellisel juhul oleks ma üksikema, kes hooldab sügava puudega last ja mul ei oleks sellist elu, nagu mul praegu on.
    Kusjuures mina ei ole andekas. Ma olen andekaid inimesi näinud. Diplomi (arst) saamiseks tuli mu umbes viis korda rohkem tööd teha. Selleks, et ülikooli sisse saada tegin terve keskkooli aja tööd. Teadlikult. Ma ei usu, et see oli vedamine.
    Ma saan aru, miks ma nii leili lähen selle vedamise juttu peale. See pisendab minu tööd ja pingutusi.

  15. Järelikult on sul töövõime. Mina olen jälle näinud roppukanti andekaid inimesi, kellel EI OLE. Üldse – andekus on lihtsalt üks hea omadus paljude teiste seas. Igasugu hall of fame’d on andekaid, aga oma muude omaduste tõttu noorelt koolnud inimesi täis.

    1. Ja kuna mul on töövõime, siis mul on vedanud ja nüüd olen privileegipime? Loomulikult on mul selles mõttes töövõimega vedanud, et ma pole pime või kurt ja mul jalad liiguvad. Paljudega on juhtunud õnnetus või jäänud haigeks ja kaotanud oma töövõime, aga seda sa vist päris ei mõelnud.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *