Mõni päev tagasi kirjutasin sellest, kuidas osadel inimestel on kogu aeg kiire ja kuidas mul miskipärast on kogu aeg aega. Murca kommenteeris minu postituse alla mulle:

“Sul pole kiire, sest sul on hea töö ja palju raha.”

Tundsin, et see on liiga lihtsustatud väide, sest ega HEA töö ei tee end ISE ja raha mulle samuti ise ju korstnast sisse ei pressi.

Murca kirjutas seepeale mulle pikema kommentaari:

“Mhmh, sai natuke lihtsalt kirja, jah. Ma tahtsin öelda, et minuarust ei ole sinu tšill kiirustamata elu ainult sinu ilusa suhtumise tulem. Sul on meeletult vedanud tingimustega. Sul läheb hullult hästi, muidugi ei pea taolise õnnistatud elu juures palju rabelema. Näiteks see, et sa saad töölt tunnikese ära käia või võimaldada lapsele trenni, mille aega saab valida. Päris harukordselt soodne seis. Aga tähelepanek, et toidukraami saab koju tellida või koristada võib ju hoopis koduabiline on konkreetne ajaprobleemi pihta raha viskamine ja selle nõnda äralahendamine.”

Selle asemel, et hakata pika kommentaariga vastama, otsustasin seda hoopis uues postituses analüüsida ja vastuargumenteerida, sest ma lihtsalt ei suuda üldse nõustuda.

Millega mul siis vedanud on? Tegelikult kirjutasin ka selleteemalises postituses, et see ei ole ainult minu planeerimisoskuse tulemus. Aga vedanud on mul elus täpselt kahe asjaga:

  1. Sellega, et mul pole elus juhtunud kellegagi suuri õnnetusi (ma ei pea kedagi hooldama, mul ei ole sündinud puudega last, mu elukaaslane on õnneks terve, ma ise olen terve ja ka mu vanemad saavad endaga hetkel ise hakkama). Ptüi-ptüi-ptüi.
  2. Oma AJUGA!

Kas mul on vedanud sellega, et mul on “hea töö” ja “palju raha”? Kas keegi koputas kunagi ammu mu äbarikule uksele ja pakkus täiesti ootamatult head tööd, samal ajal, kui mina… ma ei tea… otsustasin, et näiteks põhikooliharidusest mulle piisab?! Ei! Ma õppisin koolis palju ja läksin heasse ülikooli õppima ala, mis tõenäoliselt (alati on muidugi risk!) toob kunagi rohkem sisse kui põhikooliharidus või turvamehena töötamine (suva näide).

Kas ülikoolis oli megalihtne? Hmm… Ei! Saksa keelega oli mul SUURI probleeme, et üldse see diplom kätte saada. Ma näen siiamaani horrorunenägusid saksa keele tundidest. Muud ained, nagu majandusmatemaatika jms ei olnud probleemiks, sest… nagu ma ütlesin – AJU! Sellega mul tõesti vedas. Samas oleks võinud rohkem vedada, sest – keeled!

Kas pärast ülikooli tuli koputas mulle keegi uksele ja pakkus neid Murca mainitud suurepäraseid tingimusi? Ei! Läksin juba ülikooli kõrvalt tööle ja pärast ülikooli pakuti mulle seal samas juba paremat kohta. Jah, mulle pakuti! Sest mul vedas? Ei! Sest ma nägin vaeva ja tõestasin ennast eelnevalt! Ja nii edasi! Ma ei viitsi nüüd tervet oma CV-d ja elulugu siia kirja panna. Ja ei taha ka. Aga saate vist mõttest aru. Keegi ei ole tulnud niisama midagi pakkuma. Olen ise riskinud, näinud iseendas potentsiaali, olnud alati selline “saan, kui tahan!” tüüp. On mul sellega vedanud, et ma SELLINE olen? Lapsepõlve teene? Ma kinnitan teile – mu lapsepõlv ei ole olnud mulle lihtne.

Ehk siis see raha, mida ma “ajaprobleemi peale viskan” tuleb mu enda rahakotist. Minu raha tuleb minu rahakotti minu töötegemisest ja panusest. Minu töö(d) olen ma endale ise konkursi käigus võidelnud ja tingimused on olnud minu enda läbirääkimiste küsimus. Nende tööde jaoks on mulle uksed avanud õppimine ja mu enesekindlus. Seega – milles mul on siis vedanud? Vastan: punkt 1 ja punkt 2.

Et ei jääks mulje, et vaid nende kahe punktiga inimesed saavad “ajaprobleemide pihta rahaga visata”, siis selgituseks, et ei, ainult nii see kindlasti ei ole. Kindlasti on inimesi, kes saavad päranduseks miljoneid või mis iganes. Ja kindlasti ei saa võtta ka nii, et neil, kes EI SAA “ajaprobleemide pihta rahaga visata”, justkui ei oleks aju!!! See pole nii! Meie hulgas on tohutult tarku inimesi (sada korda targemad ja ka tublimaid kui mina), kelle sissetulekud on väiksemad – õpetajad, meditsiiniõed, ajaloolased… Mina lihtsalt ei ole tahtnud endale neid ameteid. Äkki siis mul on sellega vedanud, et ma ei ole tahtnud teha neid asju ja olen nõus olnud tegelema müügi- ja tootmisettevõtetega, kus on enamjaolt tulemuspalgad? Paljud inimesed ei tahagi teha ju tööd, mida MINA teen… On mul vedanud, et ma olen tahtnud? Et siis jõuame jälle selle AJU juurde tagasi?

Lõpetuseks… Minu sõprusringkonnas on veel inimesi, kel käib koduabiline koristamas ja mõned teenivad rohkem kui mina. Ometi on neil IKKAGI kogu aeg kiire. Ega kiire olemine ei tähendagi ju alati seda negatiivset rabelemist. Kiire võib tähendada ka meeldivaid tegevusi – trenn, sugulane tuleb külla, igasugused üritused ja sõidud. Paljud võtavad lihtsalt rohkem ette. Rohkem kui mina. Mõnele meeldib see “kiire on koguaeg” tunne ja mõnele lihtsalt mitte. Ning raha on suhteline. Mõne jaoks olen ma ilmselgelt täielik rott 😀

Foto: pexels.com