Lugesin täna Madlikese blogist: “Vahelepõikena pean mainima, et arutasin oma hea sõbraga eile, et ükskõik, millise eestlase käest ta käekäigu kohta küsida, vastab too, et kiire on, aega on vähe, tööd palju. Tihti järgneb ja eelneb ka paar ohet. Pea kunagi pole ma kuulnud, et elu on chill, aega nii palju, saab mõnusalt logeleda! Niemals!”

Olen isegi selliseid vastuseid kuulnud. Või sõpradega, nii et kõik saaks tulla, mingit kohtumise aega kokku leppides selgub, et osadel on juba KAKS KUUD kõik nädalavahetused kinni ja planeeritud. Õhtuti on näiteks trenn, kool, laps, töö, sugulane tuleb külla vms. Ma ei ütle, et mul pole kunagi trenni olnud või last või tööd või kooli või sugulane külas käinud, aga kui on midagi, mida mul pole juba ma arvan 3-5 aastat olnud, siis on see KIIRE. Mul on justkui kogu aeg aega. Teine asi on see, kas ma viitsin midagi teha või kuhugi minna.

Loomulikult ei saa ma suvalisel ajal kõike teha. Olen 8,5 aastat täiskohaga tööl käinud ja tööl on vahel kiirem, vahel väga kiire ja vahel täitsa rahulik aeg, arstilkäigud ja muud sellised vältimatud asjad on saadud alati ka töölt tunnike ära käia. Aga pärast tööpäeva lõppu… No mul ei ole igapäevaselt kiire. Mul ei saakski olla. Esiteks – ummikud! Aga mul ei ole helikopterit, et kuhugi kiirustada, nii ma tiksun Peetrist päris pikka maad Kalamajja ja kui mul oleks ka veel iga päev kuhugi kiire, siis ma ei peaks vist paari nädalatki vastu.

Kaks korda nädalas viin last trenni kella 7ks. Panin meelega sellise aja, sest kella 6ks ma ei jõuaks. Poole 7ks läheks mul kiireks. Vaata eelmist lõiku! Miks ma peaksin endaga seda tegema? Kell 7 on sobilik aeg. Jõuame süüa ja läheme jumala rahulikult. Õhtusöökidega meil mingit traditsiooni ei ole. Või õigemini on, aga selline, et kui teen, siis teen ja kui ei tee, siis ei tee. Lapsele muidugi teen alati midagi, ta ei söö enamjaolt neid asju, mida meie. Aga ma ei pea vaaritama tervele perele igapäevaselt õhtusööke. Toidukraami saab ka tellida, kui ei viitsi poodi minna. Tsill. Hommikul ka nagu pole kiire. Ärkan enne seitset, laps läheb kooli ja… mul on aega rahulikult kohvi juua ja sättida ja uudiseid vaadata. Üheksaks jõuan tööle.

Nädalavahetusel meeldib mulle kõige rohkem mitte midagi teha. Või siis teha, mida ma tahan. Ja üldiselt on see mitte millegi tegemine. Vahel käime perega väljas söömas, vahel sõbrannadega, vahel viin last sünnipäevale, vahel käime spaas, teatris, kinos, uisutamas või mida iganes. Suvel käime rohkem väljas. Mitte kuhugi ei kiirusta. Koristada vms ikka natuke on aegajalt vaja, aga selle nö tavalise koristamise ma lahendasin ammu koduabilise näol, sest terve vaba laupäev panna vetsu küürimise ja põrandate pesu jne peale, ajas mu täiesti stressi. Närvid on tähtsamad.

Loomulikult ei ole asi selles, nagu ma oleks mingi professionaalne planeerija, ma saan aru, et palju ongi juhuses kinni. Mul ei ole kolme väikest last või kedagi, keda peaksin igapäevaselt hooldama, või muid suuri probleeme, mis nõuaksid AEGA. Probleeme ikka on, aga mitte aeganõudvaid. Palju on ka minu isikus kinni, ma olen küllaltki eraklik tegelikult. Ei meeldi mulle suured peod ega kontserdid (vahel olen muidugi käinud), ei ole mul Facebookis ka 6000 “sõpra” ega mingeid üritusi, kuhu koguaeg kutsutaks. Olen ka küllaltki egostlik ja elangi nii, et teen, mida ise tahan või mida mu laps tahab.

Nii et, kui minult küsida, kuidas läheb, siis mina vastaks juba ca 5 aastat, et kiire on – koguaeg on vaja logeleda 🙂

PS: Ei osanudki teemakohast pilti valida ja panin hoopis Friskini, ta on ka suur logeleja.

362BEF3D-00B4-4314-8111-20A32DEF18FD