Kiire
Lugesin täna Madlikese blogist: “Vahelepõikena pean mainima, et arutasin oma hea sõbraga eile, et ükskõik, millise eestlase käest ta käekäigu kohta küsida, vastab too, et kiire on, aega on vähe, tööd palju. Tihti järgneb ja eelneb ka paar ohet. Pea kunagi pole ma kuulnud, et elu on chill, aega nii palju, saab mõnusalt logeleda! Niemals!”
Olen isegi selliseid vastuseid kuulnud. Või sõpradega, nii et kõik saaks tulla, mingit kohtumise aega kokku leppides selgub, et osadel on juba KAKS KUUD kõik nädalavahetused kinni ja planeeritud. Õhtuti on näiteks trenn, kool, laps, töö, sugulane tuleb külla vms. Ma ei ütle, et mul pole kunagi trenni olnud või last või tööd või kooli või sugulane külas käinud, aga kui on midagi, mida mul pole juba ma arvan 3-5 aastat olnud, siis on see KIIRE. Mul on justkui kogu aeg aega. Teine asi on see, kas ma viitsin midagi teha või kuhugi minna.
Loomulikult ei saa ma suvalisel ajal kõike teha. Olen 8,5 aastat täiskohaga tööl käinud ja tööl on vahel kiirem, vahel väga kiire ja vahel täitsa rahulik aeg, arstilkäigud ja muud sellised vältimatud asjad on saadud alati ka töölt tunnike ära käia. Aga pärast tööpäeva lõppu… No mul ei ole igapäevaselt kiire. Mul ei saakski olla. Esiteks – ummikud! Aga mul ei ole helikopterit, et kuhugi kiirustada, nii ma tiksun Peetrist päris pikka maad Kalamajja ja kui mul oleks ka veel iga päev kuhugi kiire, siis ma ei peaks vist paari nädalatki vastu.
Kaks korda nädalas viin last trenni kella 7ks. Panin meelega sellise aja, sest kella 6ks ma ei jõuaks. Poole 7ks läheks mul kiireks. Vaata eelmist lõiku! Miks ma peaksin endaga seda tegema? Kell 7 on sobilik aeg. Jõuame süüa ja läheme jumala rahulikult. Õhtusöökidega meil mingit traditsiooni ei ole. Või õigemini on, aga selline, et kui teen, siis teen ja kui ei tee, siis ei tee. Lapsele muidugi teen alati midagi, ta ei söö enamjaolt neid asju, mida meie. Aga ma ei pea vaaritama tervele perele igapäevaselt õhtusööke. Toidukraami saab ka tellida, kui ei viitsi poodi minna. Tsill. Hommikul ka nagu pole kiire. Ärkan enne seitset, laps läheb kooli ja… mul on aega rahulikult kohvi juua ja sättida ja uudiseid vaadata. Üheksaks jõuan tööle.
Nädalavahetusel meeldib mulle kõige rohkem mitte midagi teha. Või siis teha, mida ma tahan. Ja üldiselt on see mitte millegi tegemine. Vahel käime perega väljas söömas, vahel sõbrannadega, vahel viin last sünnipäevale, vahel käime spaas, teatris, kinos, uisutamas või mida iganes. Suvel käime rohkem väljas. Mitte kuhugi ei kiirusta. Koristada vms ikka natuke on aegajalt vaja, aga selle nö tavalise koristamise ma lahendasin ammu koduabilise näol, sest terve vaba laupäev panna vetsu küürimise ja põrandate pesu jne peale, ajas mu täiesti stressi. Närvid on tähtsamad.
Loomulikult ei ole asi selles, nagu ma oleks mingi professionaalne planeerija, ma saan aru, et palju ongi juhuses kinni. Mul ei ole kolme väikest last või kedagi, keda peaksin igapäevaselt hooldama, või muid suuri probleeme, mis nõuaksid AEGA. Probleeme ikka on, aga mitte aeganõudvaid. Palju on ka minu isikus kinni, ma olen küllaltki eraklik tegelikult. Ei meeldi mulle suured peod ega kontserdid (vahel olen muidugi käinud), ei ole mul Facebookis ka 6000 “sõpra” ega mingeid üritusi, kuhu koguaeg kutsutaks. Olen ka küllaltki egostlik ja elangi nii, et teen, mida ise tahan või mida mu laps tahab.
Nii et, kui minult küsida, kuidas läheb, siis mina vastaks juba ca 5 aastat, et kiire on – koguaeg on vaja logeleda 🙂
PS: Ei osanudki teemakohast pilti valida ja panin hoopis Friskini, ta on ka suur logeleja.
Sv
Ma ei saa aru nendest inimestest, kes KOGU AEG kogu oma tööst vaba aega totaalselt täis planeerivad ja tõesti kuude kaupa ette. Mina olen rohkem selline spontaanne kuju, et järsku tunnen reede õhtul, et energiat on üle, tahaks mõne sõbrannaga kokku saada – no palun väga, poole aasta pärast reedel ongi vaba auk!
Mul olid ka töötajad, kes nõudsid graafikut järgmiseks kuuks juba eelmise kuu alguses – plaane oli vaja ju teha!!! Kui ma käisin graafikualusel tööl, saime graafiku 5 päeva enne kuu algust – huvitav, kuidas ma küll sellises infosulus, plaanitult elasin.
Mis puudutab siin kommentaari, et toidukraami tellimine on rikaste luksus, siis võib-olla ma sain valesti aru ja mõeldud on valmistoidu restorani delivery teenust, kuid mina lugesin välja, et tegu on poest toidukraami tellimisega ja see on tegelikult hoopis kokkuhoiu vahend, mitte laristamise. Mul on palju tuttavaid, kes on hakanud seda teenust kasutama, et toidukauba kulud kontrolli alla saada. Mugavus on ainult pluss 🙂
ebaparlikarp
Jah, ma mõtlesin näiteks e-Selverit vms. Kohale toomine ju tasuta ka, kui teatud summa tellid. Ei saanud ka aru, kuidas see üldse palgaga seotud on.
Mina lihtsalt naudin aega, kui mul ei ole kohustusi. Ilmselt teistel on selline nauding hoopis igav.
SimSung
Kui inimesel pole aega ei tähenda tavaliset seda, et tal pole füüsiliselt , vaid ta väärustab aega erinevalt, nagu eelistab rohkem tasustavat tööd, paremat seltskonda jne. Kui kellegi pole midagi olulist sulle anda, siis ise ju ka ignod, et sind rahule jäätaks.
ebaparlikarp
Ma rääkisin just sellest füüsilisest ajast, kus inimene tõesti on mingite tegevustega kinni.
Aga jah, teine asi on see, kui inimene ei viitsi ja luuletab midagi kokku.
murca
Sul pole kiire, sest sul on hea töö ja palju raha.
ebaparlikarp
See on nüüd küll veidi liiga lihtsustatud mõtlemine või väide. Justkui hea töö teeks end ise ja raha pressib ka ise korstnast sisse.
murca
Mhmh, sai natuke lihtsalt kirja, jah. Ma tahtsin öelda, et minuarust ei ole sinu tšill kiirustamata elu ainult sinu ilusa suhtumise tulem. Sul on meeletult vedanud tingimustega. Sul läheb hullult hästi, muidugi ei pea taolise õnnistatud elu juures palju rabelema.
Näiteks see, et sa saad töölt tunnikese ära käia või võimaldada lapsele trenni, mille aega saab valida. Päris harukordselt soodne seis.
Aga tähelepanek, et toidukraami saab koju tellida või koristada võib ju hoopis koduabiline on konkreetne ajaprobleemi pihta raha viskamine ja selle nõnda äralahendamine.
ebaparlikarp
Ma ei ole absoluutselt sellega nõus ja selle asemel, et hakata pikka kommentaari kirjutama, tegin ma hoopis vastuseks ühe postituse 🙂
Birx
Ja mina olen järgmine kaasanoogutaja. Mul ajab lihtsalt ihukarvad püsti kui ma kuulen jälle kusagil sõna “kiire” või “buzy” siis viimase reisi valguses. Küll see linn on buzy ja see inimene on buzy ja plaplaaaa. Ja siis ma olen mõelnud et huvitav mida ma peaks tegema et oleks ka päevast päeva kiire ja fakking millekski normaalseks aega ei jää. Mul on alati aega sõpradega kohtuda ja alati aega kõike teha ja jõuan ka ja nv vahel isegi logelen liiga palju et lausa mõte tuleb et peaks ikka midagi tegema 😂
Kuid ühte ma olen aru saanud, inimesed vinguvad alati ja leiavad selleks põhjuse.
Ja ma ei saa aru mida tähendab et mingi linn on buzy. Daah seal on inimesi rohkem ja no mis nad siis tegema peavad et jumala eest mingile uimasele see linn ei tunduks buzy 😊
Nell
Mina kipun ka olema see “aega ei ole, tööd on palju” tüüp. Aga täitsa mõnusa kulgemise põhjusel. Nimelt kui kõik tööd ja tegemised on ära rabeletud siis on aeg iseendale. Ei taha siis võõrustada ega kedagi külastada. Siis tahaks niisama kodus kulgeda, õues jalutada või raamatut lugeda. Ma olen üsna introvert ja igasugused sotsiaalsed kohustused on mulle pigem töö kui lõbu. Seega ongi päevad täis “kiiret”, et pärast saaks omaette naudelda.
L.
Minu arust see kiire-kiire ongi rohkem selline enese tähtsaks tegemise poos, “oi mul on nii palju kohustusi, ma olen nii rattas kogu aeg”. Hakkad aga vaatama, kuidas see inimene oma aega veedab ja enamasti on tegu lihtsalt mõttetu rööprähklemisega, mida tehes tõesti ei jää aega millegi korralikult tegemiseks.
Aga ma ei tohiks tegelikult sõna võtta, ma olen esiteks fenomenaalselt laisk ja teiseks patoloogiline asjade viimasele minutile jätja, nii et 90% ajast on mul aega küll ja 10% ma nutan ja kisun peast juukseid välja, sest kiire on 😀
G.
Kusjuures tihti räägitakse ju isegi hästi üldistavalt, et tänapäeva (linnainimese) elutempo on nii kiire, nii kiire… Samas enda ümber ma seda väga küll ei näe, pigem jääb silma (kohati häiriv) uimerdamine mistahes olukordades.
Ning sellele väidetavale (või näilisele) kiirustamisele vaatamata jääb inimestel siiski hämmastavalt palju aega sotsmeedia jm mitte eriti produktiivse jaoks.
ebaparlikarp
Vb ongi paljudel nii kiire, sest nad on koguaeg sotsiaalmeedias 😀
Marii
Tekkis huvi, et mis ala peal sa töötad ning kellena?
ebaparlikarp
Töötan müügijuhina trükitööstuses 🙂
Heli
100% nõus ja tundsin iseenda täiega ära 🙂 eriti ses lõigus, haha:
“Nii et, kui minult küsida, kuidas läheb, siis mina vastaks juba ca 5 aastat, et kiire on – koguaeg on vaja logeleda 🙂”. Ja kui mõni kord ongi kiire, a la, hakkan tööle hiljaks jääma vms, siis isegi see pingetunne tekitab juba vastikust, nii et ei suuda ega tahagi ette kujutada, mis tunne oleks pidevalt selle tundega elada. Et kiire on. 🙂
ebaparlikarp
Mul sama. Ikka tekib kiireid olukordi vahel, aga et kogu aeg sellises tempos elada… Mina ei viitsiks.
Madli
Minul ka pole kiire 🙂 St tööl on, sest mu töö iseloom on selline, aga kodus ja eriti nädalavahetustel olen ma hakanud teadlikult logelema. Meelega ei tee plaane. Mul tekkis ühe tuttavaga isegi väike konflikt seepärast, sest ta ei saanud aru, kuidas ma ei tee puhkuseks plaane, see on ju juba JUULIS. Et kuidas nii saab, tal on juba puhkus minutipealt täis planeeritud.
Aga tore teada, et leidub veel logelejaid 🙂