Kelle poolt sina oled?

Kelle poolt sina oled?

Mulle meeldis üks “Edekabeli” sketš. See, kus Normann kehastas Märt Avandit ja küsis näosaatejuhina iseendalt ehk siis Hendrik Normannilt, et noh, teete Aretha Franklinit jah, pidite end selleks mustaks meikima… Lühidalt: Normann vastab, et ei saa end mustaks teha, et inimesed jälle solvuvad. Märt küsib siis, et okei, lähed teed Arethat valge inimesena. Normann vastab, et ei tea, kas saab üldse Arethat teha, ta ju välismaa artist ja äkki siis eestlased jälle solvuvad. Jne jne jne, kuni Normann ütles, et läheb lifti ja lavale iseendana ja ei tee mitte midagi, SEST SEE ON KÕIGE TURVALISEM VALIK!

Mul oli nagu nii “JAAA!” Okei, see puudutas ka rassisimi, aga samas ka laiemalt üleüldist solvumist. Täpselt see, kuhu meie ühiskond teel on, täpselt meie blogimaastik, täpselt see, mis mind täiega närvi ajab. Õigemini vahel närvi, vahel muigele, vahel kurvaks, vahel lausa vihaseks. Mulle ei meedi see sunnitud poliitkorrektsus, kuhu me suundume. Peale selle, et see on tohutult igav, on see ka võlts.

Katrin Pauts ütles täna hommikul Delfi veergudel hästi:

Samas jälgides oma Facebooki-sõprade reaktsioone, tulid vaimustusruiged peamiselt ajakirjanikelt ning elul ja uudistel kõvemini kätt pulsil hoidvalt kontingendilt. Tänapäeval olevat suurim probleem, et keegi ei saa enam naljast aru – elu on nii teravaks ja must-valgeks läinud ning tänu sotsiaalmeediale satuvad omavahel suhtlema inimesed, kes muidu kokku ei juhtuks. Ju siis n-ö lihtsam rahvas ei pruugigi ühiskonnakriitilisele satiirile enam pihta saada. Nagu ajakirjanikust kolleeg ka vihjas, on terasema nalja mõistjad hääbuv tõug.

Ma sügavalt mõistan ja aktsepteerin, et võib olla olemas inimesi, kellele satiir huumorina ei meeldi. Meeldivad lihtsalt teistsugused naljad ja see on täiesti okei. Aga see kõige peale solvumine? Kõige kohta äärmuslike järelduste tegemine? Ja ma ei pea silmas laus-sõimu, a la keegi on l*ts või pederast. Ei, see ei ole satiir. See ei ole tõesti huumor. See on laus-sõim.

Blogimaailmas tembeldatakse kõik mõnitamiseks – kõik vähegi satiiriline on mõnitamine, vihkamine, sallimatus, koolikiusamine. Selle definitsiooni järgi olid kõik aastavahetuseprogrammid Eesti telekanalites mõnitamine, vihkamine, sallimatus ja koolikiusamine. Peeter Oja, Mart Juure, Hendri Normanni ja mõned veel võiks kohe avalikult Vabakal oksa tõmmata või lasta rahval nad kividega surnuks peksta. Sest, mis muu see oli, kui RÄME MÕNITAMINE! Mõnitati ju kõike, mis aasta jooksul vähegi silma jäi. MIKS niimoodi aastavahetusel hinge s*ttuda? M I K S on vaja veel aasta lõpus inimeste tuju ära rikkuda? Palun ütle M I K S ? Ei mingit moraali- ja eetikatunnet! (See siin on minu ironiseerimine muidugi, igaks juhuks ütlen!)

Ma isiklikult arvan, et lähen peast lolliks, kui ma peaksin ülejäänud elu nägema ainult Kalle Sepa karvast rinda ja naerusuud, kaverdamas äraleierdatud nostalilisi palasid ja tehes võltsnaeratuse saatel rahvale klišeelikku poliitkorrektset “nalja”. See mõte ei käi isiklikult Kalle Sepa isiku kohta, kahtlemata on ta andekas tüüp, aga ta esindab minu jaoks kõike seda igavat, mida maailmal pakkuda on. Ja irooniline on, et ta teeb seda hästi. Mul on hea meel, et sellisele igavale süldile ja kabareele vastanduvad Märt Avandi ja Oti naljad, Oja, Juur, Kivirähk, Piusid, Jaak Prints… Kas või kohati Mihkel Raud, kes vahel ikka suudab veel terav olla. See ei tähenda, et mulle kõik nende naljad või seisukohad meeldiks, aga lihtsalt nemad esindavad minu jaoks seda teist poolt. Seda poolt, kelle võistkonnas MINA rahvaste palli mängida tahaks! Eks mõlemaid pooli ole vaja, muidu ei saakski palli mängida, aga Kalle Sepa võistkonnale teeksime nii ära, et nende sulgi, kübaraid ja rinnakarvu lendaks!

Ma luban, et nii kaua, kui see blogi siin eksisteerib, hoolitsen ma selle eest, et satiir ei kao, ja kõik, kes seda hindavad, on siia rohkem kui oodatud.

Foto: pexels.com

 

 

 

 

 

 

 

8 thoughts on “Kelle poolt sina oled?

  1. Ma olen nõus nii mõnegi punktiga, kuid ma arvan, et kõik need nimed päris üks tase ses osas ei ole. Tujurikkuja meeldis mulle alati väga. Seekord vaatasime Ärapanijat ning minu arust oli see mage. No polnud sellist head satiiri vms. Polnud isegi hea meelelahutus.

    Normanil võis olla häid nalju, aga teda ma lihtsalt väga vaadata ei suuda. Mõni lihtsalt ei ole päris see.

    1. Nagu ma ütlesin: “See ei tähenda, et mulle kõik nende naljad ja seisukohad meeldiks…” Nad lihtsalt esindavad seda “teist poolt”. Selles teises pooles saab ka olla paremaid ja halvemaid nalju. Muidugi.

    1. Aga sa oled ju minu armas Ljussakene siin blogis. Veidi skiso, veidi segaduses, veidi ülbe, veidi sõltuvuses minust ja sellest blogist… SINA muidugi ei leia! Sa oled ju minu Ljussa! Sa isegi ei tea, misasi on satiir. Harin sind natuke, see on isiku või ühiskonna pahede ja puuduste tauniv või paljastav väljanaermine. Seda olen ma siin algusest peale teinud ja seda teen ma ka edaspidi. Mõnikord tuleb paremini välja, mõnikord mitte nii hästi, aga alla ma ei anna 😉

    1. Jah, asjakohane märkus, et see on tõsine haigus. Aga mis sõna sa soovitaksid, kui ma arvan, et inimene on justkui skisofreenik. Või bipolaarne. Ma ei teagi. Midagi sellist. Kus ta ükspäev on “suurim sõber” ja teine päev on kõik selle unustanud ja paugutab täiega.
      Halvasti kukkus välja, et ütlesin mingi konkreetse meditsiinilise termini ja jälle nüüd keegi (sina) sellepärast solvus, aga jumala eest noh… Mingi probleem tal on. Jätame siis selle praegu diagnoosimata.

      1. Kui see Liisa on tegelikult seesama, kes mööda blogisid käib taidlemas (üks päev kiidab kaasa ja siis sõimab ja möliseb) – siis ta ongi päriselt skisofreenik, diagnoosiga ja puha.

        1. Olen seda kahtlustanud küll, tean, kellest räägid. A no samas ta ikka suht viisakaks siin jäänud, võrreldes…

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *