Mitu pistet on Chaneli ruudul?
Eveliis mainis oma blogis brändikultust ja mul tuli kohe meelde mõne aja tagune Eesti Ekspressi lugu “2560 eurot võltsitud Chaneli eest: tuntud Tallinna butiik tõmbas klientidele koti pähe”. Lühidalt oli nii, et Tallinnas on (või oli, ma ei tea) üks butiik, kus väidetavalt müüdi kalleid brändiasju. Võibolla oli ka mõni päris brändiasi, aga tõestati, et oli ka võltsingut. See selleks. Sellest poest tegi ostusid tihti üks haritud naisterahvas Helen, psühholoog/paarinõustaja. Mingi rikkur ei pidavat ta olema, aga tema nõrkus olid kallid käekotid ja neid oli ta elu jooksul soetanud nii mõnigi. Hinnad jäid 500 kuni 1200 euro vahele. Inimene teeb tööd, teenib ausalt oma isiklikku raha, las ta siis ostab, kui see tal meele rõõmsaks teeb eks. Igaühel on oma salajane pahe.
See sama naine nägi tolles butiigis poeomaniku mingit kuulsat Chaneli kotti ja tal tekkis hetkega tunne, et ta peab selle saama, muidu sureb. Poeomanik lubas koti soodsalt Moskvast tellida. Soodsalt, st 2500 eurot kott! Muidu maksab too Chaneli kott 3000-4000 eurot. Sellise võimaluse peale lülitub kotiihaleja aju välja ja ka tema sõbranna tahab sama kotti. Tehakse tellimused.
Kui Helen saab oma koti lõpuks kätte (ka sõbranna kott on esialgu tema käes, sest sõbranna on välismaal), siis märkab ta, et midagi on valesti, nahk pole nii luksuslik.
Naised püüavad Youtube’i videote järgi tuvastada, kas kotid on ikka originaalid. Loevad koos õmbluspistete arvu: originaal-Chanelil peab olema ühes ruudukeses kaheksa pistet. Helen loeb ja saab kaheksa… ja pool. Mõnes ruudus isegi üheksa. „Pekki! Ma ütlesin sõbrannale, et tead, me maksime just viis tonni mingisuguse rämpsu eest.“
Kindluse mõttes helistab Helen rätsepast sõbrannale ja uurib, kuidas veenduda, kas kott on võltsitud.
„Pane põlema,“ soovitab too.
Sünteetiline materjal pidavat andma nii spetsiifilist lõhna, et kohe on selge.
Aga Helen ei julge kotti põletada – äkki on ikkagi päris…
See butiigipidaja on tegelikult äärmiselt alatu ja lugedes tekkis vastik abitu tunne, et kas tõesti mitte keegi ei suuda kontrollida sellise jama müümist tuhandete eurode eest, aga selle koha peal artiklis, mis ma just välja tõin, ma naersin. Inimene on kindel, et sai võltsingu, aga samas ei julge seda põletades (äärmiselt totakas soovitus muidugi mu meelest) testida ka, sest ÄKKI IKKA ON PÄRIS 😀 Pagan, kui inimene ise ka ei saa ikkagi aru, on see päris või ei ole, kas on mitmeid tuhandeid väärt või on võltsing, siis MILLEKS TALLE ÜLDSE NEED BRÄNDID JA KALLID KOTID?! Loomulikult ei taha keegi petta saada ja sellised pettureid tuleks karistada, aga ma nagu mõtlen laiemalt – ise ei saa aru, kas päris, teised ei saa aru, et päris… Milleks üldse?
Pärast juurdlemist tahavad naised ostetud kotid butiiki tagastada ja raha tagasi, aga butiigipidaja ei ole nõus. Lõpuks lubab kotid välja vahetada.
Jaanuaris 2016 ta veidi leebub, lubab kotid välja vahetada, aga pole nõus raha tagasi maksma. Helen läheb sellest veel rohkem trotsi täis: kuidas ta saab kindel olla, et uued kotid on originaalid?
Ja jälle ma ma mõtlen, et milleks kogu see pull ja kallite kottide ja brändide lembus, kui inimene ei saaks ka hiljem aru, kas ta sai siis originaali või mitte 😀 Õnneks pärast pikka jauramist kohtus saavad need naised oma raha tagasi, kuid minu küsimused jäävad ikkagi õhku.
Ise ma sellist ikoonkotti ei tahaks. Ka kingitusena mitte. Tõesti ei tahaks. Õnneks pole mul ka kotifetišit, pigem meeldivad mulle kvaliteetsed mantlid või saapad või tossud. Aga ikoonkotti ei taha, sest igal suvalisel on trammis ja tänaval mingi sarnane kott. Ja mina mõjuks oma originaalkotiga nagu see suvaline, kes Egiptusest “Chaneli” ostis. Mul üldiselt on suva, kas minu riided, ehted või auto teistele meeldivad (kõigile niikuinii ei saa ju meelida ja see ongi MINU stiil), aga vot seda ma küll ei tahaks, et arvatakse, et mulle see Chanel või Cucci nii oluline on (ja ei ole ju ka!), et ostan paarikümne euroga Egiptusest või Türgist võltsingu. Isegi, kui mu kott tegelikult oleks päris.
Selle paarikümne euroga ostan parem pudeli head veini, kui mingi näraka jäljendatud Türgi koti. Kindlasti on ka selliseid võltsinguid, kus tõesti polegi lihtne aru saada, et tegu on võltsinguga ja hinnad ka kallimad, aga nagu ma ütlesin… Kuidagi üldse ei huvita.
Minu viimati ostetud French Connectioni kott. Lihtsalt meeldis ja kõik. Loodan, et pole mingi ikooni järgi tehtud, ma muidugi pole väga hästi kursis igasuguste ikooniliste esemetega 😀
Foto: pixabay.com
Miiu
disainerkäekott on investeering. mõni ostab kulda, mõni aktsiaid ja mõni väärtuslikke vintage käekotte. nende väärtus kasvab ajaga. me ei tea ju, kas ta peab end kollektsionääriks või tahab midagi, mis ta juicy veluurdressiga hästi passiks.
sinu loos inimene justnimelt ise sai aru, et materjal on kuidagi off? ja iga normaalne inimene ju ikkagi kahtleb oma kõhutundes ja instinktides vähemalt niigi palju, et mitmetonnist eset ei SÜÜTA? ju. või ei?
ebaparlikarp
Loomulikult ei süütaks ma seda kotti 😀 Ütlesin ka, et nii rumal soovitus. Aga põhjendus oli “et äkki ikka on päris”, seega inimene tegelt ei saanud ikkagi aru, kas on või mitte. Süütamata oleks mina pigem jätnud seetõttu, et noh, asitõend või nii, ning tahtis ju tagastada.
Miiu
mina mõtlen iga asjaga lõpuni välja, et äkki ma ikka ise olen loll. isegi kui sisetunne VÄGA tugev on, et asi on hapu. inimesed on ses osas kindlasti erinevad. aga ega ma ka ei välista, et inimene lihtsalt vahet ei tee, kuigi selgi juhul jääks ikkagi argument, et õige kott kogub väärtust ja on mõttekas ost. kui ma nt kulda ostaks, ma ka ilmselt ei teeks silmaga 24- ja 12-karaadisel esialgu vahet. see ei tähenda, et ma selle siis ostmata peaks jätma. lihtsalt seda, et kui oled kottloll ja ise aru ei saa, mida ostad, ära osta suvaliselt dimalt. 😛
Birgit
Olen nõus, et isegi kui jaksaks, siis kutsimutsit ikka ei ostaks, kõik nagunii arvavad, et aliexpressist või türgi turult saadud. Aga seda mõtteavaldust, et inimene ei tohiks endale kallist kotti (või ükskõik mis asja) osta, sest ta ei saa aru, kas see on originaal – seda ma nagu väga ei hooma. Kui tal pole varem uhket täisnahast kotti olnud, kust ta peakski siis teadma, et see feik on? Nagu et nii kui ema seest välja vupsab, ütleb arstile, et kle sul mingid feik guccid jalas või? Tänapäeval tehakse ju asju nii hästi järgi, et vaevalt sa ise kõik vuhvlid une pealt ära tunneksid, ei käida hordides päris chanel käevangus ka, et oleks millega võrrelda. Ei mõtle seda kuidagi halvaga, aga lihtsalt ei saa sellest mõtteavaldusest aru – mulle näiteks ei tuleks ka esimese hooga pähe, et kesklinna butiigi omanik võiks mulle nahaalselt tonnide eest mingit rämpsu müüa.
ebaparlikarp
Ma ei ole sellist mõtteavaldust avaldanud, nii et ei oska su arusaamist kuidagi kommenteerida.
Tal oli vist mingi 9 uhket täisnahast brändikotti, ma üldse ei saa aru, kust sul tuleb see “Kui tal pole varem uhket täisnahast kotti olnud…”.
Minu mõte oli hästi üleüldine (üldse mitte konkreetselt selle inimese kohta) – kui inimesed ei tee vahet päris asjal ja võltsingul, siis milleks kogu see brändide pull. Muidugi ei taha keegi poest petta saada, aga jäta see pood korra kõrvale ja mõtle laiemalt inimeste psühholoogia ja vajaduste ja ihaluste peale. Selles kontekstis nagu. Ise ei saa aru, on see kott päris. Teised ei saa aru. Mis üldse selle kõige point on? Kui tõesti investeering, et äriline eesmärk, et tahab hiljem kallimalt maha müüa, siis ma saan muidugi aru.
(Ja mitte, et ei tohiks kallist brändikotti omada. Tohib. Oma teenitud raha ja ostku, selles polnud küsimus).
Ja selles me oleme väga erinevad – mina justnimelt kahtlustan, et mingi kesklinna butiigi omanik VÕIB mulle rämpsu müüa. Ertiti kui kahtlaselt odav hind. Ja kesklinn? Mida see tõestab? Pettureid on igal pool. Aga ma olengi loomult selline kahtlustav.
Pole
Ma eeldan, et originaal peaks olema kvaliteetsest materjalist, korralike 6mblustega jne. Originaaliga ilmselt tuleb ka kindlustunne, et ese kauem vastu peab. Muidugi erand kinnitab reeglit ja mitu tuhat koti alla pannes ma eeldaks, et see mitu p6lvkonda vastu peab 🙂 Samas v6ib sarnase n2ite tuua ka parf66midega. Mulle v6ib ju m6ni toidupoe no name parf66mi l6hn meeldida, aga ostan ikka kallima l6hna6li, sest erilist kasu sellest soodsamast pole kui l6hn loetud minutitega 2ra hajub. Ehk siis enamus inimesi usub, et hind tagab kvaliteedi. Vahel jah, vahel mitte, aga kui suure hulga raha v2lja annad, siis ikka loodad, et peab paika.
Si
Mul kusjuures on ka vaimustus selle kõige klassikalisema Chaneli käekoti vastu. Prioriteedid on samas mujal ja kui ma just rikkaks ei saa, siis paigutan selle raha pigem mujale. Aga niisama unistada ju vahel võib.
Kusjuures nende feikkottidega tuli mul meelde tobe lugu omaenda pikkadest juhtmetest. Käisin kunagi ühel säästu pakettreisil ja sealses grupis on ka üks tšikk, kes pidevalt käis mingite Fendi, Korsi jms selliste kottidega ja ma tõepoolest algul mõtlesin, et kui inimene jaksab nii palju koti eest maksta, siis miks ta säästureisil osaleb. Läks ikka paar päeva aega, enne kui ma selle peale tulin, et need ju feikkotid. Kusjuures olime just Türgis ja kõik kohad neid kotte täis. 😀
Biku
Hahaa nii hea 😂 ma olen nõus sellega, et miks osta mingi varanduse eest kott kui ise ka aru ei saa kas on feik või päris. Väga hea point! Ja noh ma pole kunagi aru saanud nendest kallite asjade ihalusest, kallid kingad, kallid kotid jne. Kui ma vahel harva midagi väga kallist ostan mis on nt jalanõud kuna nad on vastupidavamad. Aga see et osta brändi pärast midagi kuna on fancy-m, no iga ühele oma.