Käisin siis eile hambaarstil oma tarkusehamba igemepõletikuga. Sain kiirelt aja ja admistraator ütles telefonis, et see on lühike aeg, ega arst väga midagi teha ei jõua, vaatab üle, ilmselt puhastab ja kirjutab näiteks ravimid.

Esimese asjana tehti kohe röntgnen ja pärast seda läksin arstitooli. Ütlesin, mis viga ja tegin suu lahti. Arst oli meeldiv meesterahvas ja teatas: “Ahah, näen jah. TÕMBAME SIIS SELLE HAMBA VÄLJA, kui ta teil aegajalt ikkagi põletik tekib!”

Tuletan meelde, et ma tulin teadmises, et väike ülevaatus ja igeme esmaabi ja paranemine. Ma ei karda hambaarstile minekut üldse, ei puurimist, ei süste, ei juureravi. Absoluutselt ei karda, isegi natuke mõnus, kui keegi hambas urgitseb. Selline “süga veel, mul just sealt sügelebki” tunne. AGA tarkusehamba välja tõmbamine?! Kuskilt kurgust lõualuu seest?! See on nagu jäseme amputeerimine!

Mul oli 3 sekundit aega mõelda. Iseenesest ju hea, kui ei pea end hambatõmbamise ootuses kaua marineerima – näiteks eelmisel õhtul veel närvitsedes, et homme tõmmatakse hammas välja. Tuled kohale teadmises, et midagi ei tehta ja siis järksu, hops, hammas väljas.

Küsisin, kas selle PEAB ära võtma, on see katki, hammas ise põletikus või mis sellega on. Ei olnud hambaga iseenesest midagi, arst ütles, et hamba eemaldamisega oleks igemepõletiku seal lihtsalt jäädavalt eemaldatud. Pisarake hakkas juba ühest silmast voolama ja huul tõmblema. Ütlesin, et võiks ju selle hamba ära võtta küll, aga ma vist hakkan kohe oksele. Kõik see ragiseb ja krägiseb mul ajus ja kõrvus, kui ta seda tegema hakkab. Arst kinnitas, et jah, nii on, aga valu ei tunne. Minu meelest see teadmine, et keegi mul lõualuud pooleks rebib, on hullem kui mingi valuaisting, mida äkki ikkagi tunda võib. Arst ütles, et taastumine võtab 2 nädalat! Head uut aastat! Seda viimast ta veel ei soovinud tegelt.

Lõin araks. Küsisin, et kas on olemas teine variant. Näiteks see, et ta lõikab seda iget sealt ümbert ära ja kirjutab antibiootikumid. Arst ei hakanud seda plaani maha laitma, vaid ütles kohe, et võib tõesti ka seda teha. Et üritab nii palju kui võimalik iget ümbert eemaldada, puhastab ja täitsa võimalik, et probleem ka sellega enam ei kordu. Võtsin selle variandi.

Arst möllas hambaga ikka päris hullusti. Jube intensiivne kraapimise tunne oli ja ma korraks tõesti mõtlesin, et ta tegi nagu vanemad vanasti lastele tegid – ütlesid, et AINULT VAATAVAD seda loksuvat piimahammast ja põmm, hammas välja. Mul oli päriselt ka tunne, et see arst vist teeb mulle sama. Et äkki nägi, et ma kartsin, ja tõmbab mu enese teadmata välja 😀 Siiski mitte. Ikkagi puhastas ja lõikas ja lõpuks ÕMBLES mu põse kokku ka. Ma ei arvanud elus, et ta nii suurelt selle asja ette võttis. Pean lausa minema veel jaanuari keskel niite välja võtma.

Aga see ei ole veel kõik. Mulle tundub, et sattusin arsti juurde, kes lihtsalt tahab kõik hambad kohe eemaldada! Röntgen näitas, et ühe alumise tagahamba juure sisse on tekkinud põletik. Kunagi nõuka ajal lapsena juba on seda hammast lapitud ja siis veel kaks korda täiskasvanu eas ka, selline õnnetu hammas. Katki ta praegu ei ole, aga juures on kerge põletiku kolle ja arst ütles, et seda hammast enam taastada ei ole mingit mõtet ja ka võimatu, seega SEE TULEB VÄLJA TÕMMATA. Asemele siis implantaat. Sellega asi ei piirdu. Teisel pool all on ka sarnase probleemiga hammas, pealt kõik korras, aga all juures on ilmselt mingi mõra tekkinud ja ka väike põletikukolle. Ise ma midagi ei tunne muidu. Selle viimasega käskis ta mul minna juureravi spetsialisti vastuvõtule ja tema otsustab, kas see ka vaja välja tõmmata või saaks juureravi teha.

Mul viskas korraga nii palju infot peale ja küsisin natsa nagu tobujuss, et kas see juurearst siis ka kohe eemaldab selle hamba, kui parandada ei saa. Too arst keeras oma laua tagant tooliga minu poole, nõjatus ja lausus südamerahus ja rõõmsalt:

“EI, SELLE HAMBA TÕMBAN IKKA ILMSELT MINA TEIL VÄLJA!”

Smart_Guy_Gif

Täitsa õudne on mõelda, et kuskil on arst, kes TAHAB MUL KÕIK HAMBAD SUUST VÄLJA TÕMMATA! 😀

Lahkusin sealt teadmises, et järgmisel poolaastal panen tuhandeid eurosid kahe kikukese peale. Õigemini lasen endale täiesti uue kiku teha. Kui veab, siis ühe. Peaks vist õnnelik olema, et ma saan seda endale lubada. Olukord võiks olla ka selline, kus ma kuulan arsti ära ja tean, et ma ei saa seda endale lähima elu jooksul lubada ning registreerin end kümne aasta pärast “Totaalse muutumise” saatesse, sest see oleks mu ainuke võimalus. Aga ohh, seda õnne, järgmine aasta saab 40 eurot ju riigilt hambaravihüvitist tagasi ka 😀

Lõppkokkuvõttes kaks asja. Esimene on psühholoogiline teema. 34-aastaselt kaotada hammas ja lasta teha UUS KUNSTHAMMAS! Ma tunnen end 88-aastasena praegu.  Samas ma mõndadele tuttavatele rääkisin, mis mind ees ootab, ja päris mõnigi ütles, et ka neil vaja see asi ette võtta. Siis ma polegi ainuke kolmekümpine, kes kunshambaid vajab? 😀 Teine teema: ma lahkusin sealt sellistes valudes, et mõtlesin, et ei ela päeva üle. Mul valutas see lõikus, lõug, kurk, kõrv. Kasti ibukat ja parakat KOOS võtta. Mu aju keeldus seda tegemast, aga proovisin järgi ja see tõesti aitas paremini kui kaks ibukat. Lisaks antibiotsikuur. Suu lahti ei käi, toit suhu ei mahu. Täna on juba natuke parem, aga siis mõtlen, et jaanuaris on mul juba NELI uut hambaarsti aega… Sisendan endale uuesti, et aga vähemalt ma saan seda endale lubada. Vähemalt ma saan seda endale lubada. Natuke aitab! Natuke on põnev ka 😀

Foto: pexels.com