“Usun, et on üsna palju naisi, kes oma süütuse just oma noorpõlve treenerile annetas. Seega TUBLI KAIA!” kirjutab tuntud meestearst Margus Punab Kaia Kanepi kaitseks oma Facebooki lehel, mida vahendab ka omakorda Postimees.

Ma natuke muigan. See lause ning sellele järgnev “TUBLI KAIA!” ei saa üksteisele järgneda.

“Usun, et on üsna palju naisi, kes oma süütuse just oma noorpõlve treenerile annetas. Seega TUBLI KAIA!”

See kukub totralt välja! Mis sest, et eelnes veel “Kui vaadata, kui palju lootustandvaid noori naisportlasi oma sportlastee hilispuberteedis lõpetab, siis usun et üheks oluliseks osaks on ka just selles sfääris tekkinud ja lahendama probleemid”. (LINK)

Margus Punab kiidab Kaiat tegelikult vist hoopis selle eest, et too oma loo avalikustas, mitte selle eest, et ta oma süütuse just noorpõlve treenerile kaotas. Justkui selle loo avalikustamine aitaks teisi samas olukorras olevaid noori hilispuberteedis olevaid naissportlasi, kes äkki on samas olukorras.

Kas ikka aitab? Mul on jäänud mulje, et isegi täiskasvanud inimesed ei suuda teiste vigadest ja lugudest õppida, kui nad on just armunud ja või arvavad, et armastavad ja vajavad. Mis siis veel hilispuberteetidest või noortest rääkida. Kedagi naljalt ei kuulata, sest “Aga mul läheb hoopis teistmoodi” ja “Minu olukord on hoopis teine!” ja “Sa ei saa aru!”.

Ma ei ole raamaut lugenud, see just ilmus, aga lugesin mõnda katkendit. Raamat isiklikult jätab mind täiesti külmaks, aga nähtus, kui selline, kus paiskame avalikkuse ette aastaid hiljem (aga mitte piisavalt hilja, et see oleks juba ajalugu ja nostalgia!) paljastava raamatu sellest, kes kelle voodisse ronis, ning siis laseme kõikvõimalikel “suhtespetsialistidel” kommenteerida, kas see oli ok või ei, tundub mulle lihtsalt ja ainult RAHALÕHNALINE!

Foto: pixabay.com