Kolmapäeval jõudsin pärast reisi ja messil käigu nädalat lõpuks ometi trenni. Tagasi rutiini. Ühtepidi mõnus, teistpidi… Rutiin!

End trenni bronnides panin tähele, et tavapärast treenerit, MEEST, asendab seekord NAINE! Mul on muidu on nii, et arstid, nii pere- kui ka hambaarstid ja günekoloogid ja kõik muud, ning ka treenerid – palun mulle naised. Aga vot selles trennis olin juba harjunud mehega. Harjunud, et tuleb üks pikk Hollywoodi filmistaari välimusega mees, haarab kangi ja karjub 45 naisele (ok, mõni mees on ka): “Tule minuga lõpuniiiii!” ja “KOMBOOO!”

Nüüd siis mingi naisenimi vaatab tunniplaanis vastu.

Muidugi on neid treenereid igasuguseid, aga mul oli eile küll nii jõhker stereotüüpne äratundmine. Kui mees meie treeningulaval on tšill, naeratav, positiivne ja viskab mõne vile, siis naisterahvaga trenni (kava oli sama!) vibe oli näägutav, kaagutav, sundiv, palju nõudlikum ja vihane 😀

Ma ei ütle, et too treener oli halb või ta päriselt kaagutas, aga see trenni vibe oli selline võrreldes meestreeneriga. Raudselt ta on hea ja nõudlik treener ja kellele mis eks, aga palun andke meie filmistaar tagasi! 😀 Palun!

Kuidas teil – pigem mees või naistreener? Aga günekoloog? 😀