Britt kirjutas täna oma Facebooki lehel:

“Ise ta ronis sinna”
“Tasuta lõunaid pole olemas”
“Kus nad siis nii kaua oma väidetavate süüdistustega olid?”
“Ise olid lollid ja said paraja palga selle eest”

Need on vaid mõned näited sellest, mida ma viimastel päevadel erinevatest kommentaariumitest lugenud olen. Ja teate mis? Natuke tuleks nagu oksemaik suhu. Kuidas on võimalik, et tegelikust probleemist vaadatakse kauge kaarega mööda ja selle asemel tegeletakse hobikorras hoopis ohvrisüüdistamisega.

Kellele viimane selgusetuks jääb, siis tegu on maneeriga, mille puhul muudetakse ohver süüdlaseks ja leitakse tegeliku süüdlase teguviisidele õigustusi. Ja eriti valus on selliseid kommentaare lugeda teiste naiste sulest.

Jah, võimalik, et paljud kannatanud neidised olid ehk tõesti naiivsed. Aga naiivsus ei olnud vähemalt viimati seadusega keelatud. Kupeldamine see-eest on.

Tekst jätkus veel omajagu. Aga…

Ma ise ei ole lugenud ühegi (minu jaoks) aruka inimese sulest (ega tegelikult ka üleüldse), et keegi probleemist mööda vaataks. Aga see on võibolla minu probleem, et pole suvalisi netikommentaare lugenud. Ma eeldan, et Britt räägib neist Laura Kõrgemäe agentuuri kaudu kupeldatud tüdrukutest, kes pidid kõigele muule lubatule ka seksuaalteenuseid osutuma. Ju oli neid, kes kohe keeldusid. Ju oli neid, kes keeldusid siis, kui nägid, et lennukil vastas ei oodanud pudru- ja kullamäed (või lihtsalt lubatud iludusvõistlused), ju oli neid, kes keeldusid pärast seda, kui said aru, mis tegelikult teha tuli, ja ju oli neid, kes ei keeldunud ka pärast kolmandat korda seda tehes. Ma ei tea. Inimene olemine eeldab, et oli igasuguseid variante, kuna otsest kuulutust “Otsime litse. Kiire!” vist kuskil üleval ei olnud.

Ma olen Britt’iga muidu omajagu nõus. Pluss kõik see, mis Rents kirjutas. Aga kui mõelda laiemalt, siis kas see nagu tähendaks, et prostituudid on ohvrid? Kindlasti on postituute, keda on petetud, manipuleeritud. Kes on sunnitud seda tegema. Või siis on see neile elustiil. Raha. Uued asjad. Asjade kultus ja Insta elu…

See postitus ei ole statement, see on arutlus. Kirjutamise ajal vastas ka Britt mu küsimusele, et ta ei kirjutanud prostituutidest, vaid neist, kes seda teha ei soovi. “Neist, kes ütlevad “ei”, ent keda ei võeta kuulda. Neist, kes tõesti ei oska aimata, mis igasuguste huvitavate pakkumiste taga seisab. Neist, kes seda eluvõõrast olekut ära kasutavad.” Vajalik täpsustus. Arusaadav. Olen nõus. Ärme räägi praegu siis nendest!

Aga räägime laiemalt.

On siis ikkagi nii, et need “ohvrid”, kes “iga kord pärast SEDA lausa oksendada tahtsid” ei ole ikkagi ohvrid? Taavi Rõivas tõi ohvrirolli massidesse? Igaüks võib nüüd ohver olla? Või võtame need kaks Eesti näitsikut, kes mõned aastad tagasi Peruus narko vedamise pärast kinni kukkusid… Kohtus miskipärast ei päde “olin ullike”, “tahtsin head” või “ei tundnud seadust”. Ma lihtsalt nendin seda fakti. Ja tunnen üleüldist errorit.

Foto: pexels.com