Lennuhirmust vabanemine

Lennuhirmust vabanemine

Mõtlen korra tagant järgi ja ma absoluutselt ei mäleta, kust mulle see idee tuli, et ÄKKI on võimalik lennata kuidagi nii, et surmahirmu ei tunne. Koomas. Selle kirjelduse peale arvaks, et see mõte tekkis mul vana head “A-rühma” vaadates, aga ei, see ei olnud. Ju ma ikkagi kuskilt otsast midagi lõpuks googeldasin. Midagi sellist, et “kuidas lennata ja mitte 5-6 tundi ühes asendis kramplikult surmahirmus nutta julgemata isegi WC-sse minna” või “kuidas lennukis ellu jääda, kui see lendab täiesti normaalselt ja ei kuku alla”.

Alkohol ei aidanud. Hullemaks ka ei teinud, aga ei aidanud mitte üldse. Oma elu ühte pikimat lendu tehes Dominikaani ja tagasi mõistsin, et 10 tundi järjest juua ma lihtsalt ei suuda. Ühe otsa ma seda tegin. Aga nagu ma ütlesin, see ei aita. Sellega kaasnevad lisaks muud probleemid. Kuidas ma üldse tol korral Dominikaani läksin, ma ei tea, unistus oli nii suur. Hilisem lennušokk samuti.

Ma olen sellest varem, kunagi ammu kirjutanud ka. Lendamine on minu suurim hirm. Okei, suurim on see, et lapsega midagi juhtub, aga samas on lendamine sellega seotud. Kui ma alla kukun, siis… Lapsel nagu pole ema enam või nii. Pluss ma ikkagi ei viitsi seal lennukis 10 km vabalangeda ning teadmine, et ma seal alla kukkudes juba varem minestan/pea ära löön/suren, enne kui päriselt pauk käib, ei aita.

Jah, faktiliselt ma tean, et kodus maja ees autoteed ületades on ka suurem tõenäosus surma saada, ning see fakt isegi natuke aitab mind lendu bookides, aga lennu peale minnes ja enne ja lennukis haarab mind paanika. Kirjeldamatu surmahirm. Kõik see on kunagi psühholoogiga läbi arutatud, aga too psühholoogide jutt “see hirm on irratsionaalne” ja hingamine ei aita mind. Proovitud. Korduvalt. PS: Nagu päriselt, kui sa kardad parasjagu just kohe nüüd surma saada, ehk oled olukorras, kus reaalselt arvad, et KOHE sured, siis hingamine ei ole see, mis päästaks. See aitab mulle hapnikku ajju saada, kuid kui ma arvan, et kukun alla, siis ma pigem jätan selle hapniku tarbimata ja minestan siis kohe ära, lihtsam teadvusetult surma saada, kui seda pealt vaadata.

Eile jõudsin ma reisilt tagasi. Tagasitulek kestis umbes midagi nii, et startisime Sansibarilt, sõitsime tunnike ja maandusime Kilimanjarol (ma ei tea täpselt kus, ilmselt mitte päe tipus eksole, aga nii oli piletil kirjas), peatusime seal lihtsalt tunnike ja edasi ca 6-7 tundi Istanbuli. Sealt edasi teise lennukiga ca 3 tundi Tallinna.

Tänu rohtudele ma magasin terve aja. Kui teised vaatavad filme, söövad, käivad vahekäigus jalgu sirutamas ja nihelevad, siis ma magan. Minu jaoks on see lend mitte ca 8 tundi, vaid silmapilguke. Mingi kulgev hetkeline pooltunnike. Väga pikal reisil ma küll vahel korraks virgun. Vaatan aknast välja, vaatan elektrooniliselt kaardilt, kus me oleme, vaatan, mis filme saaks tooli küljest vaadata (kuigi ma neid ei vaata) ja võtan ühe tableti veel ning ärkan natuke enne maandumist, siis kui kästakse enda ees olev laud (mille peal ma magan) üles tõsta.

IMG_6925
Sansibarilt Türgisse. Türgist Tallinna. All on Türgi, kui kodupoole hakkasime sõitma

Ühesõnaga jõudsin eile koju ja pagan, ma olin nii õnnelik selle üle, et ravimid saavad anda täiesti teise elukvaliteedi. Ma loodan, et ma ei kõla nagu narkar :D, sest ma reisin aastas 2-3 korda ja võtan ravimeid vaid lennukis, kuid need on andud mulle võimaluse ELADA! Ma olen selle üldse lihtsalt nii tänulik.

Loomulikult on mul olnud selle aja jooksul paar lendu, kus lennuk veidi möllab. Üks lend oli 4 tundi väga suures äikesetormis, kus lambike, et võite turvarihmad ära võtta, ei kõlisenudki mitte kunagi, et tšingtšing, tehke, mis tahate… Mul olid mu rohud, aga ma nutsin ikka, ei maganud. Ma ei kujuta ette, kui hull oleks olukord olnud siis, kui mul mu rohtusid poleks. Mis ma öelda tahan, on see, et kui see lennuk päriselt ka alla kukkuma hakkaks, siis mul oma rohtudega sellest suva küll poleks ja nad ei päästaks mind surmast (täpselt nii nagu koos turistiklassiga kukub alla ka esimene klass!), kuid kui kõik sujub nii, nagu tavaliselt (ja tavaliselt sujub kõik nii nagu tavaliselt), siis need rohud on aidanud mul reisida, maailma näha, puhata, ELADA!

Minu rutiin: rohud sisse, kõrvatropid kõrva (aitab maailmast eralduda), müts pähe (aitab maailmast eralduda) silmaklapid pähe (aitab maailmast eralduda), kaelapadi kaela ja hiljem asend sisse nii, et kaelapadi (ja kui lennukis padi, siis ka see) kõik ette lauale ja seal peal ma magan. Ja ma julgen nüüd esimest korda elus istuda akna ääres!!!! Varem oli see välistatud. Isegi pilti tegin ühel hetkel. Julgen aknast välja vaadata.

Iga korraga ununevad need õudsed läbielamised, mis mul kunagi olid, ning kogemused muutuvad järjest meeldivamaks. Hirmus on pigem lennule eelneval päeval. Aga nii kaugele ma ei lähe, et siis ka rohtusid võtma hakkaks. Mõistlikult!

 

 

15 thoughts on “Lennuhirmust vabanemine

  1. Mulle tuleb seoses sellega meelde, et minu kõrval istus ükskord lennukis üks naine, kes oli näost täiesti valge. Ühel hetkel tahtis ta ilmselt rääkimisega pingeid maandada ja ütles mulle, et ta alati mõtleb, et mis siis küll saab, kui me kõik sureme. Ma oma loomupärase optimismiga ütlesin naeratades vastu, et täna on ju suremiseks päris kena päev. Lennu lõpuni ei öelnud ta mulle enam mitte üht sõna. 😀

  2. Ma ise ei kujuta ette, et ma midagi niimoodi kardaksin. Aga üks mu hea sõber, ise psühhiaater, kardab irratsionaalselt lendamist ja kasutab autohüpnoosi. Ma isegi ei tea, kas eestis on keegi, kes sellega tegeleks või seda õpetaks, tema käis USAs seda õppimas ja nüüd ma käisin temaga Lõuna-Aafrikas ja kõik lennud (ka pisikesed, spontaansed, väga hirmsate “isetehtud” lennukitega) möödusid rahulikult. Selle autohüpnoosi põhimõte vist ongi, et viid ennast kuskile ilusasse kohta ja oled lõdvestunud, aga samal ajal oled “kohal”. Ah, ma ei tea, no juhuks kui keegi on ravimitele allergiline 😀

  3. Minul on ka väga suur lennuhirm ning ma käin aastas ca 2-3 korda reisidel mis sisaldab umbes 6 lendu iga kord. Kuskil 8 aastat tagasi oli see hirm väga väga jube. Mõned aastad oli talutav aga nüüd järsku peale pikemat pingelist perioodi elus, on see hirm nii suur, et tekitab lausa füüsilisi vaevuseid. Ma tulin just 4 päeva tagasi reisilt, kus lendasime 1 päevaga 3 lendu. Ma olin ilmselt lennukis nii pinges, et päev peale lende kuni siiani on mu selg, õlad ja pea täiesti pinges ning valutavad 🙁 oeh… tuleb vist sinu meetodid kasutusele võtta, hakkab see lendamine juba täitsa elu segama.

  4. Ma enne olen ka kommenteerinud seoses lennuhirmuga siin blogis. Minu hirm on samal tasandil nagu ka sinul. Vahe ainult selles, et xanax 0.25-0.5 mg, väga ei aidanud ja magama ei pannud, pidin lisama viinamarja mahla julguseks.Kuna 7 kuud tagasi sündis poja, kellega on ette tulnud kaks lendu. Eelpool mainitud kommentaar, kus lend on füüsiliselt valus on mulle tuttav. Viimase lennu istusin kolme kuune poja süles pea 4 tundi, pisarad voolasid. Lôpuks kui ma lennukist vàljusin ja kogu pinge kadus mul läks süda pahaks, keha oli valus nagu oleks nàda aega kuskil pummeldanud, meeletud peavalud jne. Jôuludeks lendan perele külla seekord 9 kuune poeg, kahe lennuga läbi Istanbuli. Ôudusega môtlen juba, et peaasi ma laps süles hirmust àra ei minestaks. Uskumatu, et üks hirm
    nii halvav saab olla. Sina oled igatahes väga tubli, et oskad hirmu “taltsutada” :))

    1. Ma võtan enne lennukit 2 x 0,5mg, see oli korraga lubatud kogus. Aga ma tegelt võtan alguses 0,25mg kodus ja siis lennujaama jõudes teise 0,25mg ja kui igasugu kontrollidest läbi jõuame siis viimase 0,5. Mul mõjub ÕNNEKS. Olen kuulnud jah, et osadel ei mõju. Aga usun, et arstiga kooskõlas on võimalik leida ravim, mis mõjuks, kas või natuke.

  5. Mina ei ole elusees lennanud, just nimelt seetõttu, et ma kardan paaniliselt lennukeid. Kardan ka juba siis kui ma satun Ülemistele samal ajal kui mõni mul üle pea lendab. Võin silmad kinni autoteele ka joosta. Nii et ma reisin ainult auto või bussiga 🙂

  6. ma ei kujuta ette sellist hirmu. Tunnen kaasa. Aga tean, et mu sõbranna lapsel oli täiesti jube foobia koerte osas ja nad käisid mingis teraapias “koputamas” ja nüüd laps lausa ripub koertel kaelas ja enam ei karda. Ei tea täpsemalt, aga ehk on sellest infost abi. Ehk aitab?

  7. Mulle ikka nii meeldib su blogi 😀 Alati on nagu midagi kaasa rääkida ja kommenteerida 🙂 Ja kõige huvitavamad sõnavõtud mis mind nagu ka huvitavad. Noh selle lendamise kohta ma olen varem ka komminud su kirjutisi, aga täpselt ei mäleta mida. Igatahes jah selle lendamisega on nii, et jumal tänatud, et mul seda paanilist hirmu ei ole, et ma nagu elan selle üle, aga samas ega ma nagu hullult ei naudi ka seda. Alguses esimesed lendamised olid küll sellised, et no süda sedasi peksis et mine hulluks. Enne lennujaama jõudmist polnud veel nagu midagi, aga juba seal värava ees oodates lendu siis hakkas vaikselt juba tulema see hirm või mingi rahutus. Kuid kui ma lendasin Hispaaniasse edasi tagasi ja mõlemad korrad ümberistumistega siis nagu oli neid lende nii palju, et ma lihtsalt harjusin ära 😀 Õhkutõusmised ja maandumised on ikkagi natukene hirmsamad, sest enamus õnnetusi juhtub nende ajal mitte õhus olles. Maandumine vist minu arvates selline kõige hullem, et kui see lennuk lõpuks võtab sellised normaalse kiiruse ja hakkab juba parkima siis on nagu rahulik, et ok nüüd on üle elatud see lend 😀 Kõige naljakam on see, samas ma ei tea ka see on imelik või normaalne või vastuoluline, aga mina kui täielik paaniline kõrgusefoobik eelistan istuda akna ääres ja aknast vaatan ka jumala tuima näoga välja, mulle tekitab see mingi rahu kui ma saan välja vaadata, et justkui minu jaoks on olukord kontrolli all, aga kusagil keskel istudes on pidevalt tunne et ei tea mis toimub. Siuke imelik on. Maltale jõudes ma mäletan kuidas kõik aknast välja passisid ja küünitasid ja ise istudes keskemal pool siis mul tekkis mingi rahutus et miks kõik vaatavad välja, aga no ilmselgelt selleks et lihtsalt ilus saar paistab 😀 aga ma pidin ise ka saama vaadata aga ma ei saaaanud 🙁 Mul see kõrgusekartus on pigem siis kui ma tunnen et ma olen turvamata olukorras ehk siis kõrgus on lahtine vms, aga lennukis on nagu kapsli sees ja siis see kõrgus ei morjenda nii palju. Ma lihtsalt parem ei hakka mõtlema kui palju tühja maad on selle mingi osa minu jalge all oleva metallipõranda all. Ei ole mõtet sellel. Kuid üks kõige rahvustavam mõte mida ma vist suudan mõelda on see, et kõik need piloodid ja stjuuardessid on lennanud aastaid iga nädal ja nad on siiani elus. Kuigi neil lennukiga alla kukkuda on ju palju suurem tõenäosus. Lennukis pole ma suutnud elusees magada, isegi kui ma olen kaks ööpäeva magamata zombie, siis ei, ikka tiksun üleval.

    1. Kõik piloodid ja stjuuardessid ei ole elus 😀 :S 🙁
      Mul on ka tohutu kõrgusekartus, aga nagu Sa ütled, et lahtise ääre peal, kui kuskil tuul vihiseb.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *