Mõtlen korra tagant järgi ja ma absoluutselt ei mäleta, kust mulle see idee tuli, et ÄKKI on võimalik lennata kuidagi nii, et surmahirmu ei tunne. Koomas. Selle kirjelduse peale arvaks, et see mõte tekkis mul vana head “A-rühma” vaadates, aga ei, see ei olnud. Ju ma ikkagi kuskilt otsast midagi lõpuks googeldasin. Midagi sellist, et “kuidas lennata ja mitte 5-6 tundi ühes asendis kramplikult surmahirmus nutta julgemata isegi WC-sse minna” või “kuidas lennukis ellu jääda, kui see lendab täiesti normaalselt ja ei kuku alla”.

Alkohol ei aidanud. Hullemaks ka ei teinud, aga ei aidanud mitte üldse. Oma elu ühte pikimat lendu tehes Dominikaani ja tagasi mõistsin, et 10 tundi järjest juua ma lihtsalt ei suuda. Ühe otsa ma seda tegin. Aga nagu ma ütlesin, see ei aita. Sellega kaasnevad lisaks muud probleemid. Kuidas ma üldse tol korral Dominikaani läksin, ma ei tea, unistus oli nii suur. Hilisem lennušokk samuti.

Ma olen sellest varem, kunagi ammu kirjutanud ka. Lendamine on minu suurim hirm. Okei, suurim on see, et lapsega midagi juhtub, aga samas on lendamine sellega seotud. Kui ma alla kukun, siis… Lapsel nagu pole ema enam või nii. Pluss ma ikkagi ei viitsi seal lennukis 10 km vabalangeda ning teadmine, et ma seal alla kukkudes juba varem minestan/pea ära löön/suren, enne kui päriselt pauk käib, ei aita.

Jah, faktiliselt ma tean, et kodus maja ees autoteed ületades on ka suurem tõenäosus surma saada, ning see fakt isegi natuke aitab mind lendu bookides, aga lennu peale minnes ja enne ja lennukis haarab mind paanika. Kirjeldamatu surmahirm. Kõik see on kunagi psühholoogiga läbi arutatud, aga too psühholoogide jutt “see hirm on irratsionaalne” ja hingamine ei aita mind. Proovitud. Korduvalt. PS: Nagu päriselt, kui sa kardad parasjagu just kohe nüüd surma saada, ehk oled olukorras, kus reaalselt arvad, et KOHE sured, siis hingamine ei ole see, mis päästaks. See aitab mulle hapnikku ajju saada, kuid kui ma arvan, et kukun alla, siis ma pigem jätan selle hapniku tarbimata ja minestan siis kohe ära, lihtsam teadvusetult surma saada, kui seda pealt vaadata.

Eile jõudsin ma reisilt tagasi. Tagasitulek kestis umbes midagi nii, et startisime Sansibarilt, sõitsime tunnike ja maandusime Kilimanjarol (ma ei tea täpselt kus, ilmselt mitte päe tipus eksole, aga nii oli piletil kirjas), peatusime seal lihtsalt tunnike ja edasi ca 6-7 tundi Istanbuli. Sealt edasi teise lennukiga ca 3 tundi Tallinna.

Tänu rohtudele ma magasin terve aja. Kui teised vaatavad filme, söövad, käivad vahekäigus jalgu sirutamas ja nihelevad, siis ma magan. Minu jaoks on see lend mitte ca 8 tundi, vaid silmapilguke. Mingi kulgev hetkeline pooltunnike. Väga pikal reisil ma küll vahel korraks virgun. Vaatan aknast välja, vaatan elektrooniliselt kaardilt, kus me oleme, vaatan, mis filme saaks tooli küljest vaadata (kuigi ma neid ei vaata) ja võtan ühe tableti veel ning ärkan natuke enne maandumist, siis kui kästakse enda ees olev laud (mille peal ma magan) üles tõsta.

IMG_6925

Sansibarilt Türgisse. Türgist Tallinna. All on Türgi, kui kodupoole hakkasime sõitma

Ühesõnaga jõudsin eile koju ja pagan, ma olin nii õnnelik selle üle, et ravimid saavad anda täiesti teise elukvaliteedi. Ma loodan, et ma ei kõla nagu narkar :D, sest ma reisin aastas 2-3 korda ja võtan ravimeid vaid lennukis, kuid need on andud mulle võimaluse ELADA! Ma olen selle üldse lihtsalt nii tänulik.

Loomulikult on mul olnud selle aja jooksul paar lendu, kus lennuk veidi möllab. Üks lend oli 4 tundi väga suures äikesetormis, kus lambike, et võite turvarihmad ära võtta, ei kõlisenudki mitte kunagi, et tšingtšing, tehke, mis tahate… Mul olid mu rohud, aga ma nutsin ikka, ei maganud. Ma ei kujuta ette, kui hull oleks olukord olnud siis, kui mul mu rohtusid poleks. Mis ma öelda tahan, on see, et kui see lennuk päriselt ka alla kukkuma hakkaks, siis mul oma rohtudega sellest suva küll poleks ja nad ei päästaks mind surmast (täpselt nii nagu koos turistiklassiga kukub alla ka esimene klass!), kuid kui kõik sujub nii, nagu tavaliselt (ja tavaliselt sujub kõik nii nagu tavaliselt), siis need rohud on aidanud mul reisida, maailma näha, puhata, ELADA!

Minu rutiin: rohud sisse, kõrvatropid kõrva (aitab maailmast eralduda), müts pähe (aitab maailmast eralduda) silmaklapid pähe (aitab maailmast eralduda), kaelapadi kaela ja hiljem asend sisse nii, et kaelapadi (ja kui lennukis padi, siis ka see) kõik ette lauale ja seal peal ma magan. Ja ma julgen nüüd esimest korda elus istuda akna ääres!!!! Varem oli see välistatud. Isegi pilti tegin ühel hetkel. Julgen aknast välja vaadata.

Iga korraga ununevad need õudsed läbielamised, mis mul kunagi olid, ning kogemused muutuvad järjest meeldivamaks. Hirmus on pigem lennule eelneval päeval. Aga nii kaugele ma ei lähe, et siis ka rohtusid võtma hakkaks. Mõistlikult!