Jäin unistama…

Jäin unistama…

Just siis, kui hakkan päriselt tabama vaibi, hakkan inimestega suheldes lahti saama tüüpilisest põhjamaisest ja kahtlustavast mornist silmavaatest ning tekivad esimesed päris mõtted, mis ei ole seaotud selle “vauuuu, kui ilus see ookean ikka on” vaimustusega, tuleb hakata kohvrite pakkimiseks valmistuma. Juba homme sõidame Stown Towni, oleme päevakse seal ja lähemegi lennuki peale, et tagasi koju sõita.

Siin Nungwis on tunne, et tahaks kauem olla. Kauemaks siia jääda. Asi polegi vist otseselt Nungwi piirkonnas endas, võib-olla sattusin lihtsalt sellisesse hotelli, mis lihtsalt kutsub jääma. Nii umbes kuuks ajaks mõtteid puhastama näiteks. Kirjutama. Lihtsalt olema ja jälgima iseennast ja mõtteid, mis tulevad siis, kui rutiinist välja astuda. Lapsel tuleb aga koolis käia. Ise ei tahaks ka oma töökohta mingi kuu ajase egoistliku kõrvalhüppe pärast kaotada.

Meie hotell koosneb pisikestest majakestest, mis on ranna ääres ja laotatud rohelisele ilusale maalapikesele. Bassein. Vaikne koht.  Meil on majake mere vaatega ja igal hommikul tuleb onu ja katab siia verandale laua. Kohv, värske mahl, värsked puuviljad, saiad, omlett, pannkoogid… Sul jääb tulla vaid uksest välja, naeratada ja öelda “Hello!” Hiljem “Thank you!”

IMG_6814
See vesi oli 2m sügav ja niiii soe, lihtsalt hulbid ja külma ei tunne. Ei vees olles ega veest välja tulles! See on minu kliima. Pole tuult ja õhtud on ka soojad.

Samal ajal, kui hommikust sööme, algab meie ees katusega platsikesel joogatund. Nii 6-7 inimest kogunevad sinna joogatundi ja võimlevad samal ajal, kui me hommikust sööme. Tahaks ka siin elada ja iga hommik India ookeani ees võimelda, mitte spordiklubi küttega põrandal. Kuigi pean olema väga õnnelik, et seda luksust on mul kodumaal võimalik teha.

Täna sõin rannas lõunat ja mõtlesin, et kuidagi jube mõnus on olla. Mõnus niikuinii, aga selline puhas tunne. Ja siis sain aru. Siin ei ole mingeid BRÄNDE! On puust ja mõnest muust käepärasest vahendist ise ehitatud tool. Puust ise ehitatud laud. Suva asjadest tehtud lamp. Puust paat. Paljajalu inimesed. Okei, on näiteks Kilimanjaro õlu ja mingi üks sort veel. Ja KÕIK. Pole vaja miljonit käsitööõlu marki, mille hulgast valida. Ei ole vaja igasuguseid ÖKO sildiga sadu erinevaid konkureerivaid smuutisid, jood lihtsalt vedelikku, mis on just puuviljast välja pigistatud. Pole ergonoomilisi kõhukotte ega kandelinasid, pisikesed tumedanahalised üliarmsad beebsud (kelle suhtes ka kõige kalgimal Põhjamaa inimesel tekib imelik ja kohene adopteerimissoov) on emadel oma Aafrika mustris linade vahel selga tõmmatud ja that is it. Ei ole BabyBjörn Limited Edition või mõni muu, hulga parem, õigem ja ergonoomilisem! Pole poode. Pole Smart Posti kappe. Pole mitte midagi. Täiesti brändivaba! Silm puhkab. Meel puhkab. Aju puhkab.

Eile sõime rannas meie “kodu” lähedal restoranis, kui järsku tõusis kõvallauast püsti üks mees, sammus meie poole ja sirutas käe: “Tere! Ma pidin tulema teid tervitama, sest ma elan siin juba mitmeid aastaid ja eesti keelt ei ole veel kuulnud!” Ta lausus seda siis eesti keeles. Eestlane. See oli väga tore, kuid samal ajal hakkasin ketrama, et ega ma midagi idiootset valjus eesti keeles minuteid enne ei jauranud arvates, et keegi meie jutust niikuinii aru ei saanud. Vist mitte. Kuid mine sa tea. See tüüp käib siin oma pruudi juures. Magab onnis madratsil. Vahepeal ehitab Prantsusmaal laevu.

Mul on siin kaasas peale raamatu ka üks moeajakiri. Imelik on seda siin lahti võtta. See on pilte täis asjadest, mis siia konteksti absoluutselt ei sobi. Piinlik on seda lugeda. Iseenda ees.

 

 

 

3 thoughts on “Jäin unistama…

  1. Sa oled jah seal Aafrikas ühel rahulikul saarel kus inimesed vist lihtsalt elavad ja on. Ma muidugi ei kujuta ette kas neil seal saarel ka mingeid probleeme on ja kui on siis millised. Aga arvestades Aafrika mandrid üleüldisemalt siis ma seda siiski ei kadesta, liiga palju haigusi, nälga, vaesust, niisama vegeteerimist, kodusõdasid ja räigelt killimist ning kuritegevust ja muidugi kõik see mis loodusega kaasneb, loodusõnnetused(siis üldisemalt lõunat ja sooja kliimat pean silmas)…ja noh brände ka ei ole 😀 Ma isiklikult olen ikka üliõnnelik et olen sündinud just sellises kohas siin maakera peal, kuna siin on keskmiselt ikkagi kõik palju parem. Ma üldse olen nagu väike happy bunny siin heaolu lääneühiskonnas ja mulle meeldib see. Sorry kui nüüd veidike üle pingutasin ja sa asja üldse nii dramaatiliselt ei mõelnud 😀 Kuid head reisi sulle tagasi 🙂

    1. Sa ei pingutanud üldse üle! Nii ongi. Ja ma üldse ei mõelnud oma postitusega, et siinsetel inimestel on lihtne elu. Või noh, kuidas võtta, lihtne. Nad on nördinud valitsuse peale, neil on üliväikesed palgad jne. Ma vaatasin Lääne ühiskonna puhkaja poole pealt, asi on tegelikult väga mitmetahuline.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *