Kas vaesuses elamine on medalit väärt?
Ma ei oska isiklikult kellegi kohta kinnitada, kas see, et “pole majanduslikult kindlustatud” on pigem vabandus, et last mitte saada või päris põhjus. Ilmselt nii ja naa. Aga lugesin täna ühte postitust, mille kirjutas Väga Väga Naine oma blogis, siin. Paari tunni pärast läksin lugesin ühe korra veel.
Ma arvan, et kui üks ütleb, et kui kuidagi hakkama ei saa, siis kuidagi ikka saab (lastega vaesuses elades), ja teine ütleb, et võib-olla poleks kõige vastutustundlikum sünnitada lapsi perre, kus riivitakse seepi pesumasinasse, nuustikut ei loputata puhtaks (sest siis saab teist korda ka selle vahuga pesta) ja näpatakse avalikust tualetist koju vetsupaberit, siis mõlemil on õigus. Õigus elada, kuidas ise tahavad. Ühel on õigus elada mõtteviisiga, et kärbin oma vajadused selle summani, mis mul on, olgu see kas või 1000 euri viie kuu peale, ning teisel on õigus leida võimalus, kuidas saada juurde raha, et rahuldada kõik oma vajadused. Need on erinevad maailmad ja mõtteviisid.
Aga kui sa tõesti ei pea iga päev krevette ja sinikarpe valgeveini kastmes sööma ja saad kaltsukast odavalt riided selga, siis lapsele breketeid sa second-handist ei osta! Ma tahaks näha, kuidas neljane perekond tolle postituses mainitud 1000 euroga kuus normaalselt ära elab. See on põhimõtteliselt kaks lapsevanemat, kellest üks teenib miinimumpalka ja teine tsipake rohkem. Ja neil on kaks last! Kas Eestis on miinimumpalk okei? Ma ei ole mitte ühtegi inimest kuulnud seda väitmas. Absoluutselt vastupidi! Ma ei ütle, et kaks miinimumpalka saavat lapsevanemat ei tohiks mingil juhul lapsi saada. Peale selle loeb määravalt, kas elukoha eest tuleb veel lisaks üüri maksta ja kus linnas/maal üldse elatakse, kas on ka oma aed või toetavad sugulased, kellelt näiteks tasuta küttepuid saab. Lõppude lõpuks, kui seda kõike ka pole, siis see on ikkagi inimeste enda otsustada. Nende elu.
Aga osalt jääb tollest postitusest mulle tunne (jah, puhas mulje, keegi pole seal nii väitnud), et vaesuses hakkama saamise, leidlikkuse, vajaduste kärpimise oskuse eest tuleks lausa aumedal anda! Sest see, kes 1000 euroga kuus hakkama ei saa, on loll, nagu väidetud. Aga see, kes peab viis kuud kokku vaid 1000 euroga elama, ei ole?! Kodutud prükkarid, kellel üldse mingit tulu ei ole, väärivad siis täielikku eriauhinda elus hakkama saamise eest?! Nad on oma vajadused kärpinud vaid odava pudeli viinani päevas. NB!! See tundub isegi minu jaoks liig irooniline praegu.
Vaatasin hiljuti ühte filmi, kus naine elas ühes pisikeses toas vangistuses ja tal sündis seal ka laps, nad elasid akendeta kambrikeses viis aastat. Sellel lapsel oli olemas kõik – armastav ema ja toit, mida too värdjas, kes neid seal hoidis, neile tõi. Samas ei olnud tal midagi. Ta ei teadnud, et on olemas maailm. Ta arvas, et ongi vaid see üks tuba ja teisel pool on tühjus. Või tühjusele vastupidine mass. Ta ei osanud rohkemat tahta. Tänapäeva lapsed vist oskavad. Nad on terased ja teravad ja võrdlevad. See pole põhjus, miks lastele peaks “asju ostma” või miks peaks “mitte vaene olema”. Lihtsalt nendin, et ühelt poolt ei oska lapsed päris hästi oma olukorda hinnata, kui nad just tõesti nälga ei kannata, kuid teiselt poolt saavad praegu lapsed ebavõrdsusest palju paremini aru, kui kunagi.
Ja see, mis ühele on SITAKS raha, see võib teise jaoks olla häda. Ja see esimene, kellele see vähene on “SITAKS raha”, ei ole kuidagi parem (vähemalt mitte selle poolest!) sellest teisest, kes ei tuleks selle “SITAKS rahaga” eriti hästi toime või ei taha selle sissetuleku juures endale (veel) ühte last. Inimesed, kes ei pea igapäevaselt oma vajadusi kärpima Maslow püramiidi esimesele astmele (kus on ainult vee, toidu, une ja seksuaalvajadus) ja selle kõrval ütlema, et aga meil oli kõik olemas, kõhud olid täis, saavad elada samuti tundes armastust, tühjust, viha, õnnetust, õnne, kurbust, rõõmu, loovust, sõprust jne. Ei, seda pole otseselt keegi väitnud, et nii ei ole, aga pärast selle postituse lugemist ma tahtsin seda ikkagi öelda.
Jah, on samasuguseid ja on teistsuguseid. Aga asi ei ole prioriteetides!
Pilt: pixabay.com, aga samas oleks ma võinud selle siin samas Aafrika saarekesel teha, see on vaeseid inimesi täis.
ASBF
https://foorum.perekool.ee/teema/blogiskandaal-vaesed-inimesed-voiksid-olla-lastetud/
Ohoo!
Kui juba perekoolis (kus kahtlemata armu ei anta), siis ilmselt lõdvalt võib lisada kurikuulsate blogijate listi!
ilmselt siis mitte väga Väga naine
Olen muidu selline “silet” blogide lugeja aga see VVN postitus ja vastus kommentaarid ajasid ikka ka harja nii punaseseks. isegi kommenteerisin. Silma jäid kommentaarid mida tasakaalukunstnik ja sina kirjutasid. teised mõistlikud ikka ka ja hea näha, et ikka ON mõistlikke inimesi ka. Siin juba on väga palju pointe ära kirjutatud eelnevalt, aga tahaks seda sinu ühte VNN kommentaari nö “likeda”, mida teha ei saa. Et ma ka ei kannata sellist teadlikku parasiitlikku elustiili. Ja siis planeerida VEEL 1 last et VEEL kauem parasiit olla. Teadlikult teiste kulul, kes ei prindi rahasedeleid kodus oma lõbuks. Mul on 1 selline tore “puuk” kukil, minust 5 a vanem õde. Lihtsalt nii kopp ees, et kellegil on prilla-pralla ja selliseid parasiite on nii pagana palju. Ning kahju on just neist LASTEST, kes sellistele emadele 8vanematele ) sünnivad. Ei te atausta kas VVN tahab kunstlikku viljastamist või siis kedagi “orki tõmmata” ja mütsi pähe, et leiaks uue väljapressimise koha. Selge see, et mõtleb tulevikule, et need lapsed kõik peaksid hakkama talle pappi viskama, kui ta on vana, manipuleerimine ju käpas
Anonüümne
Olen selles eas, et PEAKS ka emaks saamise peale mõtlema, st sugulased ja sõbrad tunnevad väga huvi pisipere kohta. Olulist rolli mängib ka see, et olen elukaaslasega üle 10a koos olnud ja IKKA VEEL pole last?! Vastan alati, et aega on.
Mul jääb palgast söögi ja auto jaoks alla miinimumpalga, vahel ei vea välja oma palk kuu lõpuni . Aga kui veel laps oleks??
Kuigi elukaaslane saab rohkem palka ja kahepeale saaksime ikka hakkama- ka me vanemad toetaksid, aga ikkagi see pole see. Peaksin veel rohkem kulusid kokku hoidma ja pigem tekitaks see minus stressi. “Raha pole mingi näitaja, kas saada laps või ei” sorry, aga on küll. Õnneks pole veel endal emaks saamise tunnet tekkinud. Küllap mängib rolli ka teiste lollid küsimused.
For the fuck sake, jätke rahule.
L.
Mulle sattus täna sama teemat puudutav artikkel ette, võib-olla on teistel ka põnev lugeda: https://www.nytimes.com/2017/05/20/opinion/sunday/rainy-day-savings-money.html?utm_source=pocket&utm_medium=email&utm_campaign=pockethits
Elektriarve rüüpamine on humoorikas metafoor ja ilmselt on see rohkem ameeriklastele omane, end nii võlgu elada, et kõrvad ka välja ei paista, eestlane pigem tõmbab püksirihma koomale ja riivib seepi pesumasinasse ja supi sisse, kuid äratundmist oli minu jaoks palju. Ma ei kasvanud kindlasti vaesuses, vaid pigem halbade majanduslike otsuste keskel, mis paraku on mõjutanud ka minu käitumist ja eriti rahaga ümber käimise oskust.
Biku
Ma pole päris täpselt selle VVN kursis, et kes mis ja kus, lugesin ainult tema seda postitust mille siia panid. Kõik on siin ikka väga hästi kirjutanud kommentaaridest sellest vaesuses elamisest, selles elada tahtmisest ja hakkama saamisest ja mitte hakkama saamisest. Igatahes ma omalt poolt ütlen lühidamalt, et mina lihtsalt ei tahaks ega suudaks elada mingis virelemises, tähendab muidugi kui elu selleks sunnib siis ilmselgelt ma pean seda tegema, aga et selline konkreetne virelemine kestaks ja kestaks, no mina nii ei suudaks et mu “elustiil” lihtsalt ongi aastast aastasse virelemine. Selle puhul võtaks küll midagi ette, hariks ennast , teeks midagi, muudaks midagi. Ma suudaks oma rihmasid tõmmata kokku ajutiselt mingi eemärgi nimelt, et mul on vaja teatud asja jaoks konkreetselt raha koguda, aga seda mingi teatud aeg. No ei tundu miskit moodi mõnus elada pidevalt hindu vaadates(muidugi ma neid vaatan ja ülemõistuse ma lihtsalt niisama mingi kallist varianti ei osta, aga samas ma ei osta ka alati neid kõige odavamaid säästuvariante), makarone süües ja seepi riivides. Ma muidugi elan väheke teistsuguse elatustasemega riigis ka ja siin vist igas mõttes saaks paremini hakkama, sest ma lihtsalt vahel imestan kuidas isegi siin inimesed vinguvad kuidas neil ei jätku raha ja virelevad. Wtf, arvestades et ma ise pole just kõige kokkuhoidlikuma elustiiliga siis ma elan ka päris mõnusalt ära oma üheinimese palgaga ja makstes veel üüri. Ma ei tea kas ma isegi oskaks Eestis enam hakkama saada, ma isegi ei tahaks teada kas saaks, sest ei harju enam seal ühiskonnas ära ja pole ka plaanis.
Keegi
Ma kommenteerisin tolle postituse all ka, aga kommenteerin ka siin. Ma olen pärit viieliikmelisest perest, kus üsna pika perioodi vältel oli korralik vaesus, ma räägin ala 380€ kuus, et kasvatada kolm last, kellest üks on raske puudega.
Mu vanemad kindlasti arvasid, et me saame hakkama. Noh, toiduabi ja sotsiaaltoetused ja.. Kõht oli alati täis. Niimõnigi arve samas vahel maksmata. Mandariinide ost oli nagu sünnipäev, mäletan nii selget üht korda, kui ma olin siiralt üllatunud selle ostu üle. Bensiini osteti viie liitri kaupa. Saia küpsetasime ise. Õnneks me elasime maal ja selline vaesus ei tundunud tollal üldse nii hull. Oli neid, kes elasid palju hullemini. Meil olid alati korralikud riided ja nii, vanaema-vanaisa ostsid lihtsalt.
Nüüd, kui ma olen noor täiskasvanu, annab see räigelt tunda. No esiteks, seda kommentaari kirjutades on mul klomp kurgus, sest kurb lapsepõlv on miski, mida ma isegi vaenlasele ei sooviks. Kurva lapsepõlvega on raske olla õnnelik ja täisväärtuslik täiskasvanu. Teiseks, ma olen räigelt materialistlik, vähem igasuguse blingi osas, rohkem “igapäevaluksuse” osas, millest lapsena puudust tundsin – eriti! ülikvaliteetne toit. Me kulutame elukaaslasega toidule väga suuri summasid, aga oleme mõlemad sarnase taustaga ja see, et ei pea poes sente lugema, teeb lihtsalt nii õnnelikuks.
Nii et ma ei tea, inimesed võiks ikka mõelda, kas lapsi saada. Äkki NEIL ei ole hea. Minul ei olnud ja ka tulevikus plaanin ma piirduda maksium kahe lapsega, üks on kindlam
ebaparlikarp
Aitäh, et oma kogemust nii siiralt jagasid.
AbFab
Sarnane hoiak. Mitte päris sarnane lapsepõlv, me ei olnud päris NII vaesed (ja lapsi oli peres kaks), aga terve lapsepõlve (80ndad ja 90ndad) pidi põhimõtteliselt leppima faktiga, et teatud asju, mida teised said, sina lihtsalt ei saa ja elu ongi selline. Raha kuskilt juurde ei tule ja seda vähest, mida sulle jätkub, saad ise kulutada – oma asi, kas kooli söögirahaks või rongi kuupileti ostuks, et trenni minna. Söök oli laual, raamatuid sai raamatukogust palju, isegi trennis sai käia, aga kõik riided olid kaltsukast, mitte ÜKSKI rõiva- või jalatsiost ei olnud kunagi “sest need on ilusad”, vaid alati “no nüüd on tõesti vaja”; pesta tuli kuni ülikooli minekuni pesukausis või linna saunas, tuba jagada vennaga jpmt jah, summa summarum tunnistada, et kõigil teistel on mingid ulmelised asjad peres nagu auto ja pesumasin ja muu siuke luksus, aga noh, meil lihtsalt pole raha.
Ma ei heida oma vanematele midagi ette. Olid siuksed töökohad ja siuksed palgad. Aga ei mina ega mees hoia söögi pealt kokku, kogumisarvel peab raha olema, kuu lõpus peab raha alles olema, ja elu peab olema tore, seda just reisimise, hobide ja lemmikloomade eest hoolitsemise koha pealt. Riietes, autos jm vidinates see ei väljendu. Lihtsalt minu versioon elatavast elust ei ole “vähenda kulutusi”, vaid “leia ressursse”.
Ja noh, tulemus on see, et ma leian, et minu laps peab saama kõik, mida mul ei olnud, aga väga tahtsin: koer, kass, oma tuba ja maja linna ääres. Raudselt tahab kesklinna kolida vms…
YWX
VVN on müstika!
Täiesti arusaamatuks jääb miks kahe lapsega üksikema midagi ette ei võta ja AASTAID
(mitte kolm, vaid seitse või rohkem) elab äärmiselt ebakindlatele sissetulekutele ja välisele abile lootes? Ei ole tema blogis kordagi näinud, et ta tööd otsiks või sellele versioonile üldse põhjalikumalt mõtleks. Ta on küll väga hea potensiaaliga kirjanik, aga teenistuse mõttes võib seda rohem hobiks nimetada.
Nõuandmist VVN ei soosi, nõuandjad saadab persse, aga RAHA võib küll saata jah.
Ta on kahtlemata tõeliselt kihvt naine ja oma ajutist abi kindlasti väärt, aga KAUA VÕIB?
Nagu need teised, kes tema pesumasina arve maksavad või kohviraha saadavad korjaksid seda raha puu otsast. Ei tule kellelegi see raha niisama lihtsalt – ise peab ka ikka vaeva nägema!
P.S. puhhhh, sain südamelt ära 🙂
ebaparlikarp
Ma siin Aafrikas olles hakkasin mõtlema, et talle vb sobiks hoopis teine riik elamiseks. Siin on kõigil tsill, käivad paljajalu ja lapsed jooksevad kõik ümber küla!
Kati
Oeh. Ma juba vabandan ette, kuna tean, et siit tuleb pikk kommentaar.
Esiteks – jah, tõepoolest, mida tähendab “toimetulek” ja “hakkama saamine”? Selle tähendused on inimestele isiklikud ja erinevad – minu toimetulek pole sama, mis kellegi teise toimetulek ja vastupidi. Muidugi saab toime tulla – hell, suur osa inimesi Eestis “tuleb endaga toime”, kuust-kuusse, aastast-aastasse. Tuleb toime lausa nii, et mis siis, et meil elab suur protsent lapsi vaesuspiiril, siis nälga meil ju inimesed üldiselt ei sure, sotsiaalamet toetab, Toidupank toetab, Euroopa sotsiaalabifondid, kust tulevad ka toidupakid, ju KA toetavad. See kõik on toimetulek. Hakkama saamine tähendab seda, et on kusagil elada, on midagi süüa, on midagi selga panna.
Teiseks – jällegi, mis on hea elu? Jah, ma tean inimesi, kes saavad hakkama – neljakesi – ka umbes 1000 euroga kuus. Või kahekesi tuhande euroga kuus. Täitsa hästi saavad hakkama. Tean inimest, kes elas peaaegu miinimumpalgaga ära ja käis samal ajal veel isegi reisimas. Nad kõik leiavad, et nende elu on hea.
Ja siis ma mõtlen. Minu jaoks isiklikult tähendab hakkama saamine seda, et homne draama ei vii minult öörahu ja ei too mulle paanikahoogu. Minu jaoks annab turvatunde teadmine, et ma saan vajadusel minna hambaarstile (näiteks juureravi tegema) ja saan vajadusel osta uue pesumasina – kui vaja. Minu jaoks on turvatunne see, et JUHUL kui mind tabab näiteks gripp, siis 5 päevase töölt eemal viibimise juures pea viiendiku palgakaotus ei löö mul jalgu alt (selle kohta oli alles eelmine nädal artikkel). Hakkama saamine tähendab seda, et kui vaja, siis ei vaja ma mitte kellegi abi. Kui ma pean juba teisele inimesele – pidevalt – toetuma, siis ma ei saa hakkama. Välistele lahendustele või võimalustele või ootamatustele toetumine pole hakkama saamine.
Minu jaoks tähendab laste saamine just seda, et lapsele ei pea ostma kõike uut ja hinnalist, aga see tähendab seda, et isegi lapsega vanemahüvitise lõppedes kodus olles ei löö juureravi või pesumasin mul jalgu alt. Et ei minu lapse ega minu enda tervislik seisund pea kannatama. See tähendab seda, et ma saan nii endale kui lapsele lubada tervislikku ja täisväärtuslikku toitu. Jah, kultuuri saab tarbida internetist, raamatukogudest, avalikest kohtadest – vaesus või vaesuspiiril elamine ei tähenda, et päris ilma kogemusteta üles peaks kasvama. Aga ma tõmban piiri seal, kus elamine on keeruline, sest on külm (kütteta), märg (kütteta ja korraliku isolatsioonita) või on pidev oht, et vesi-elekter-gaas kinni keeratakse. Ma tõmban piiri sealt, kus tuleb välja, et jah, süüa saab küll, aga põhimenüü on makaron-kartul-hakkliha: jah, see on toit, aga selline toitumine võib hilisemas elus sellised suuri probleeme tekitada, et seda lihtsalt ettegi ei näe. Ma tõmban piiri seal, kus laps saab küll hambaravi (tasuta), aga ema või isa käivad tühja sahtliga (hambahügieenist, muuseas, võib sõltuda ka südame tervislik seisund).
Vaesus ei ole häbiasi. See, et sul on vähem raha või et sa ei osta kõiki asju uhiuute või kallite brändide omi, ei ole ka häbiasi. Aga tuua siia ilma laps nõnda, et sa ei ole ise – täiskasvanunagi – kindel kas homme tualetti asja on (sest paber tuleb ostukeskuse tualetist) või kas emal-isal midagi süüa on kõrvalt anda… see on minu jaoks piir. See on vastutustundetu. Jah, lapse armastus vanema vastu on tavaliselt piiritu ja kõikehõlmav, aga milline vanem tahab, et tema laps mõtleb, et miks küll mina ei saa kasvõi bussiga sõita ühest linnaotsast teise ilma suuremat probleemi üles tõmbamata, sest tuleb välja, et bussipilet on luksus, millele kulunud raha… nagu ei ole.
Ma olen üles kasvanud inimeste keskel, kes on kõik suuremal või vähemal määral kitsastes oludes üles kasvatatud. Ei ole KUNAGI võimalik teada, MILLISED on need mõjud, mis seda last ja hiljem täiskasvanut mõjutama jäävad. On neid, kes elavad praegugi väga kokkuhoidlikult, kes ei julge raha kulutada, kes koguvad asju, sest… äkki homme on vaja ja raha ei ole või pole süüa või läheb elekter ära või läheb pesumasin katki? Olete te näinud kunagi inimest südantlõhestavalt nutmas, sest pole lihtsalt võimalik elada nii, et kõik Maslow vajadused oleksid kaetud? Mina olen. Ei soovita.
On ka neid, kes elavad praegu stiilis “homset ei pruugi tulla”, ehk raha sulab nagu või sõrmede vahel ning säästusid ei ole, on liisingud-laenud, on kõige uhkemad asjad, on kõige kallim toit – ei mingit säästutoitu, kaltsukariideid, kasutatud asju. Ja nende inimeste praeguste harjumuste taga on nende lapsepõlv.
Me võime ju mõelda, et pähh – süüa ju saab, elukoht ju on: neil pole mitte midagi puudu. Aga see pole nii lihtne. Emotsionaalne ja vaimne tasakaal on ka midagi väärt. Maailm on karm: minu arust ei tasu lihtsalt uskuda, et kui saad lapse, siis küll kuidagi saab hakkama, kõige kiuste. Jah, võib saada, aga mis hinnaga?
kristallkuul
VVN ei näikse aru saavat sellest, et kui keegi ütleb “mul pole piisavalt sissetulekut, et praegu laps saada, ma ei saaks eluga hakkama” ei tähenda sõna sõnalt seda, et lapse sündides kukub kogu elu pauguga kokku ja kõik surevad ära. See tähendab hoopis seda, et puuduks võimalus säilitada soovitud elujärg.
Äkki tal on raske aru saada, et mõni inimene päriselt tahabki elada heal järjel ja lubada endale rahaliselt nii seda kui teist? Mõnus elu on nii oluline, et selle nimel ollakse valmis lastest loobuma. On see siis tõesti nii raske mõista?
Mina katsun oma eluvalikud enne nende langetamist läbi mõelda. Mida valik kaasa toob ja kas võimaldab mul elada elu nii, nagu ma tahan. Ettenägematusi ette planeerida ei saa, aga enda jaks ebaõnnestumisi juba eos valemisse sisse kirjutada tundub minu jaoks täiesti välistatud.
Näiteks kui ma lapse saaks, siis ma sooviks kindlasti, et ta saaks kasvada täisväärtuslikus peres, mitte üksikvanema lapsena. Nagu öeldud, ettenägematusi ei saa ette ennustada, aga ma saan nii palju ära teha, et ei rasestu enne, kui olen kindlas suhtes, mis vähemalt lapse saamise hetkel tundub kestvat igavesti.
Sama asi sissetulekutega. Kõike võib juhtuda, võib-olla peabki millegipärast ühel hetkel püksirihma pingutama jne. Aga ma ei saaks last hetkel, kui ma kindlalt tean, et tuleb hakata püksirihma pingutama. Mitte iial.
ebaparlikarp
Jah, Su esimene lõik näikse täiesti täppi olevat. Ma usun, me kõik (väike üldistus) “saaks hakkama” ehk jääks ellu! Küsimus lihtsalt selles, et kes tahab elada ja kes ELADA!
epp
Pardon, mu eelmine kommentaar sai väheke off topic – postituses lahatud “mida vähem, seda uhkem?” juurest hüppasin soojätkamise teemale.
epp
Väga terane postitus. Tasakaalukunstniku kommentaar meeldib mulle kah kangesti.
Sissetuleku ja soojätkamise vahelistest seostest rääkides tahtsin mainida, et minu teada näitab statistika, ja seda enamikes riikides, et järeltulijate arv on pöördvõrdeline perekonna varalise seisu (ja ka haridustasemega). “Vaestel” inimestel kipub olema rohkem lapsi kui “rikastel”. Siin on meile, kes me arvame, et laps peaks sündima vähemalt mingil määral majanduslikult kindlustatud keskkonda, kõvasti mõtteainet, kas pole.
Personaalküsimuste lahkamine pole minu stiil, aga mainin lihtsalt faktina ära, et VVN on oma lapsesaamissoovi põhjuse selgelt ja mitu korda oma blogis välja öelnud: ta vajab kedagi, kes TEDA eluliselt vajaks, elik pidepunkti siin elus. Ta on kirjutanud, et oma vanematelt lastelt ta enam seda vajaliku olemise tunnet ei saa, kuna peale paari esimest eluaastat tekib lapsel nö. oma elu ja side emaga nõrgeneb märgatavalt. Niisiis soovib VVN uut imikut/maimikut, omaenda heaolu ja vaimse tervise huvides. Kõlab väga egoistlikult, onju. Samas, lapsesaamine, nagu ka Tasakaalukunstnik VVN’i kommentaariumis märkis, ongi egoistlik. Lisaks, liigi säilimise seisukohalt hetkel täiesti ebavajalik. (Tänapäeva katastroofiliselt ülerahvastatud maailmas tundub mulle küsitav isegi see eesti rahva säilitamise jutt.)
p.s. Ärge nüüd saage valesti aru, ma ei tule kellelegi ette kirjutama, kas lapsi tuleks või ei tuleks teha, ja millal ja kuidas ja kui mitu 🙂 Need on, vähemalt Lääne kultuuris, rangelt isiklikud valikud. Hoolimata tõsiasjast, et valik mõjutab palju suuremat hulka inimesi kui lapse ilmaletooja…
ebaparlikarp
Lapse planeerimine ja saamine on tõesti egoistlik, aga ma ise mõtlen, et sellel egoistlikul ja egoistlikul on ka vahe. Et kui mees mind peksab (või et elu on nii ebaõiglane, et pean pagana seepi pesumasinasse riivima) ja väga õnnetu on olla, tahaks hirmsasti kedagi nunnut, kes mind jäägitult armastaks. Pole päris võrreldav mõne teise emaks saamise motiiviga.
Tasakaalukunstnik
nõus kõigi käte ja jalgadega, st selles mõistes, et egoistlik valik tähendab eri inimeste jaoks erinevaid motiive. ma ei arutle VNN’i otsuste ja valikute osas. ennekõike on teema oluline, st järglaste saamine ja vastutustunde vaheline seos. motiivid las jääda tegijate peadesse või hinge.
ma tean, et ma olen vähemuse esindaja järglaste saamise teemal, st lapsi tuleb saada teadlikult ja planeeritult, st täie teadliku vastutustundega. Tõsi, kaksikuid ma teadlikult ei saanud, kuid lapsi planeerisin väga hoole ja pika perspektiiviga. miks? sest minu vanemate tehtud otsused mõjutasid minu elukäiku väga otseselt ja selle teadvustamise hetkest (kirjutasin oma venna surmast: http://tasakaalukunstnik.blogspot.com.ee/2017/02/motte-ja-sona-joud-meis-enestes.html), ka juurdlemine alguse sai. aga need on olnud minu valikud ja minu otsused.
ükskõik milliste sõnade või argumentide väljendamisega ei ole võimalik olematuks teha vanemate tegude, valikute ja otsuste tagajärgede vahelisi seoseid laste saamisel ja kasvamisel. st kirjutatagu või öeldagu mida iganes, kuid vanemad on need, kelle valikute ja otsuste tagajärjel lapsed kas sünnivad, eelistavad, käituvad, mõtlevad jne midagi/kuidagi. Tõsi, kasvades tekivad ka isikupärased valikud, kuid vundament (sh väärtushinnangud) tuleneb Autoritelt.
ja minu jaoks on arusaamatu mõtteviis stiilis, et annab Jumal lapse, annab ka leiva või et, uups…… juhtus, aa küll me hakkama saame. ma ei taha hakkama saada. ma tahan, et minul ja mu lastel oleks elu, milles me oleksime rahul ja õnnelikud ning et me suudaks end realiseerida oma võimete piiril, st et me suudaks oma unistusi ja eesmärke saavutada ning ei peaks tõdema, et ….kui seda metsa ees ei oleks.
igaks juhuks, ennem kui keegi hakkab rahast kirjutama, et ma ei mõtle toimetulemise all mitte ainult materiaalseid ressursse. raha on vahend, kuid vahendini on ka vaja jõuda.
epp
Jaa, see järglaste saamise MOTIIV on omaette huvitav ja aeganõudev teema, läbi ajaloo ja kultuuride. Seostub sellega, mille suunas ma oma statistika-jutuga tüürisin. Et meie siin planeerime ja ei soovi seepi riivida, aga näiteks kolmandas maailmas ei takista laste soetamist ka sõna otseses mõttes näljas elamine. Erinevad on motiivid ja mõtteviisid.
VVNile aga siiras kummardus seebiriivimise metafoori eest, see näib olevat eesti blogimaailmas kenasti kasutusele läinud =) Lisamärkusena, et minu jaoks pole seebiriivimises iseenesest miskit imelikku või kasinale sissetulekule viitavat. Olen seda vahelduva eduga aastaid teinud, kui sobivat pesuvahendit käepärast pole olnud. Vana hea veneaegne pesuseep oli muuseas parim!
ebaparlikarp
Kui mul pesupulber ootamatult otsa saaks, siis teeksin ilmselt samamoodi “mäkaivarit” 😀 aga see seebi riivimine on just nimelt metafoor.
Marie
Ma arvan, et osad vaesuses elavad pered tõesti väärivad medalit – need, kes oskavad vähesele vaatamata hästi majandada ning prioriteetidest aru saada, võimaldada sellegipoolest lastele elamusi, õnnelikku lapsepõlve jne. Need inimesed on üldjuhul rõõmsad ja mitte kadedad. Aga siis on kahjuks teine grupp, kes on vaesusest kibestunud. Samas vaesuspiir ON kohati küsitav, sest on palju tavalisi kibestunud perekondi, kes tegelikult elavad Eesti keskmist elu, aga kes ei suuda ühegi veidi edukama inimese kohta sappi pritsimata jätta…
Päevalilleke
Sinu kirjutatuga nõus. Lisaks hoolimata sellest, et nõustun ka sellega, et hakkama saab alati, siis olles ise lapsepõlves vaesuses elanud, võin 100% väita, et isiklikult oma lapsele küll sellist lapsepõlve elusees ei tahaks.
Ma ei tea noh, pigem ise millegi sellise läbikogemine paneb latti kõvasti kõrgemale. No nt kasvõi paljude arust on imelik, et minu meelest peab lapsel olema oma tuba, kuid minu jaoks on see loomulik, et laps vajab privaatsust. Ise ma tundsin sellest ikka väga puudust. Jah kaks-kolm ja isegi neli last annab ühte tuppa kokku pressida, kuid normaalne see minu meelest nüüd küll ei ole.
Tasakaalukunstnik
kommentaari ei ole seotud kuidagi VNNi sisekosmose peegeldamisega, vaid teema kui sellisega. olen selle teema üle juurelnud aastaid. kirjutanud ka, nt https://tasakaalukunstnik.blogspot.com.ee/2016/08/lapsepolv-ja-vaesus.html. ilmselgelt on see maailmavaate ja valikute tegemise küsimus, st mis ühe jaoks arusaamatu, see teise jaoks elustandard. siinjuures ei mõtle ma miinimumpalgaga, raskustesse sattunud või töövõimetuid või puudega inimesi, vaid just neid, kelle loosungiks on – vaesus ongi ok elustiil.
minu jaoks on kõik kena sinnamaale, kus oma valikutega mõjutatakse laste arengut (sh nende võimet tulevikus oma eesmärke saavutada).
omaaegse teemaarenduse või selle, miks ma ikka ja jälle sellel teemal oma pead vaevan, on mu isiklikus tutvusringkonnas olevad inimesed, kes on avalikult teatanud, et nende elustiil ongi vaesus ja alla vaesuspiiri toimetulemine, sest nende vajadused piirduvadki tolle tasandiga. hea küll. kõik õige. nende valikud, nende otsused, kuid… ikka ja jälle saame varjatud signaale, et kas on üle seda või teist, kuni väikeste puuduolevate summadeni. ja kuidas siis ei toeta, sest lapsed vajavad ka näiteks parajaid (ilmastikukindlaid) jalanõusid ja talvel üleriideid.
olen jõudnud järledusele, et oma tegudega (andes/jagades/ülekandeid tehes) toetame seda elufilosoofiat. ehk siis see ongi nende stiili viljelejate nn äriplaan – miks ma pean ise midagi tegema, kui niikuinii keegi toetab, sest tal on üle/olemas vms.
kui see loosung – vaesus elustiiliks – ka sisuliselt pädeks, siis me ju ei peaks oma elamises ja rahakottides inventuure tegema, et stiili viljelejaid toetama. need, kes väidavad, et neile piisabki sellest olematust sissetulekust, peaks siis õnnes ja tasakaalus elama neis tingimustes, mille nad endale ise oma teadliku tegevusega on tekitanud. vot see on see, mida ma selliste inimeste juures kohanud pole. pole kordagi sattunud olukorda, kus öeldakse, et tänan pakkumast, mul on kõik olemas.
nii et sellel teemal on ikka väga mitu tahku ja värvi (rääkimata varjundidetast) ja ma ei väidagi, et pole olemas olukordi, millega hakkama ei saaks. kuid… kui keegi ütleb, et tema elustiil ongi vaesus, kuid võimalusel omandab/kasutab/ei ütle ära asjadest/teenustest/toodetest, siis ei ole sõnad ja teod kooskõlas, st siis pole see inimene siiras ei enda ega ka teiste vastu.
ebaparlikarp
Aitäh väga heade pointide eest! Olen nõus! Lähen pärast loen Su postitust ka 🙂
V.A
Väga hästi kirjutatud ja olen nõus. Kuidagi meie kultuuriruumis ongi see kujutamine sageli nii, et kes jõukam, see kohe halvem inimene ja vaesed siis head – näiteks muinasjuttudeski jne. Loomulikult võib nii olla, aga see ei ole by default ja sageli on jõukad ka väga lahked, annetavad palju jms. Eks ongi nii, et igasuguseid inimesi on ja ei tohiks üldistada ..ja teine asi tõesti, et niimoodi ette heita, mida tegelikult Väga Väga Naine tõesti oma postitusega tegi, kuigi ta seda tunnistada ei taha. Võib-olla natuke kibestumus või midagi.
ebaparlikarp
Ei taha miskipärast tunnistada jah. Lihtne on muidugi kirjutada midagi ja siis öelda, et ma ei mõelnud üldse SEDA. Mõtlesin hoopis SEDA, mis on tegelikult ju ikkagi SEE SAMA!
Pic à poc
Hästi kirjutatud.
Kohati on ka tunne, et toimetulekut peaks häbenema ja seda heidetakse otse või varjatult ette. Sest see pole ju kangelaslik. Veel hullem, kui teiste mõttes selle “sitaks rahaga” ka mõni olme- või elumure juhtub olema. Sul ei ole õigust sellele. Kuskil on vist mingi sissetulekute tabel, kus on kõrvalveerus kirjas ka lubatud olme- ja elumured 😀
ebaparlikarp
Jah, kangelaslik ongi õige sõna. Inimestel, kel on “sitaks raha”, ei tohi muresid olla! Ja kui ongi, siis nad ei tohi kurta!
juku-malle
See on sul küll äärmiselt tühi postitus.
ebaparlikarp
Sul on äärmiselt sisutühi kommentaar.
Anu
Like!