Toimetasin ükspäev kodus, telekas oli lahti ja järsku haarab mu tähelepanu see Eesti üks tuntuim ninnu-nännu peenike hääl. See hääl, mis räägib, kuidas mehed on tühjad anumad. Kärsini Epp. Lingam massaaži jutt mind kõrvu teritama enam ei pane, aga tähelepanu köitis, kuidas Epp rääkis koostööst Hannes Võrnoga, kuidas nad nüüd koos esinema ja “koolitama” hakkavad. Selle Hannes Võrnoga, kes… Hakkasin praegu sõnu leidma, aga…

Ühesõnaga…

See Epp Kärsin, kes räägib tervele Eestile, kuidas armastus päästab maailma.

See Hannes Võrno, kelle kohta räägib terve Eesti, kuidas see mees oma armastatu peal pool elu vaimset vägivalda tarvitas.

Hmm, milline “huvitav” koostöö. Kuidas see küll sündida sai? Oleks ma seda intervjuud edasi kuulanud, oleks ilmselt teada saanud, aga vastu hakkas.

Mu postitus ei ole tegelikult üldse otseselt neist konkreetsetest inimestest. See pani mind mõtlema, et kas ja kuidas saavad inimesed hoida isikliku- ja tööelu lahus. Või kuidas nad ei saa seda lahus hoida. Kuigi on inimesi, kes uudiseid üldse ei loe, või loevad vaid seltskonnauudiseid, või vastupidi ei loe seltskonnauudiseid, siis kahtlen, et Epp Kärsin pole kursis “Hannese juhtumiga”.

Loomulikult, kui ma olen kohvimüüja, siis leti taga ei saa ma öelda: “Mine ära, sulle ma küll kohvi ei müü!”. Aga kui ma olen ise ettevõtja ja enda peremees saan ma oma koostööd valida. Kas sellisel juhul näiteks teeksite ärialast koostööd inimesega, kui ta küll tööelus on professionaalne, aga te teate, et kodus näiteks peksab ta oma naist? (Ma ei räägi Võrnost!). Millistel tingimustel te seda teeks?

Ma mõistan, kui endine alkohoolik, kes 10 aastat pole tilkagi võtnud, räägib auditooriumile oma kogemuse. Näiteks Mihkel Raud võib sellega täiesti õigustatult teenida. Aga kuulata Võrnot rääkimas sellistel teemadel nagu “naised, mehed, armukesed, naudingud ja muu, mis on tabu”…

PS: foto pixabay.com