Poiste ja tüdrukute asjad
Mulle hüppas Facebookis ette Anna Lutteri blogipostitus, kus ta oli oma lastele mänguköögi meisterdanud. Minge vaadake SIIT, kes pole näinud. Tegemist on tegelikult suurema rajatisega, mis hõlmab endas ka magamisasemeid, aga sisaldab ka mänguköök-pood-kohviku moodi asja. Kuigi see lahendus on omamoodi, siis tegelikult ei köitnud minu tähelepanu üldse ehitatud mänguköök ise, vaid tõsiasi, et see oli ehitatud POISTELE!
See tundus niiiiii normaalne! Liiga palju on lapsevanemaid, kes on mingites raamides kinni – riietavad oma pojad pealaest jalatallani tumesinisesse, õpetavad juba 1aastasele automarke ning ostavad alates imikueast lapsele ainult mänguautosid ja -kallureid, püsse ning heal juhul ka mõne palli, raamatu, muusikariista ja lego(auto!).
Miks väike poiss ei võiks käia helekollastes ja oranžides riietes? Mängida rahakassaga? Mänguköögiga? Mängunõudega? Poodi! Kohvikut! Lastetolmuimejaga kujutletavat (või päris) tolmu taga ajada… Naisteajakirjad, foorumid on täis heietusi teemal, kuidas mehed ei tee kodus süüa*, ei aita kodutöödes jne. Ning samas juurutavad vanemad maast madalast ise oma poegades tõekspidamisi, et on tüdrukute asjad ja poiste asjad ning tüdrukute tööd ja meeste tööd.
Mina ei usu, et kui üks väike poisiklutt sünnib ja maailma uudistama hakkab, siis huvitub ta automaatselt vaid mudelautodest ja automarkidest. No ei usu! Ta on valge leht! Blanco! Oleks ju tore, kui väikeste poiste maailm oleks laiem kui vaid lihtsalt bemmid ja Ninjagod.
*Loomulikult ei räägi ma kõikidest inimestest, seega pole mõtet vaielda stiilis “Aga minul on poiss ja mina küll talle ainult autosid ei osta” või “minu mees küll teeb kodutöösid”. See on väga tore, aga samas ei välista asjaolu, millest mina kirjutasin. Seda ka veel, et loomulikult iga vanema enda asi, milliseid mänguasju ta oma lapsele pakub, aga selles ei olegi küsimus, kelle asi see on või ei ole. Juurelda seoste üle ja tähele panna ikka tasub.
PS: Nüüd see viimane “tärnike” siin postituse lõpus viitab, justkui ma arvan, et mu lugejad on idioodid ning ma alahindan neid 
Vabandan. Tegelikult see nii ei ole ja on mõeldud vaid ühe teatud hiljutise juhtumi konteksti.
PS 2: Foto pixabay.com
Liina
Selline teema alati intrigeeriv. Infoks, et 2016.a soolise võrdõiguslikkuse monitooringu küsitluses (elanikkonna küsitlus) küsiti, milliste oskuste omandamist peetakse tüdrukute ja poiste kasvatamisel oluliseks.
Nn traditsiooniliselt “mehelikud” oskused, mille omandamisele peaks inimeste arvates rõhku panema pigem poiste kasvatamisel, olid:
1.Tehnikaga ümberkäimine (poisid 35%, tüdrukud 3%);
2. Ettevõtlikkus (poisid 33%, tüdrukud 18%);
3.Autojuhtimine (poisid 31%, tüdrukud 6%).
Nn traditsiooniliselt “naiselikud” oskused, mille omandamisele tuleks inimeste arvates tähelepanu pöörata eelkõige tüdrukute kasvatamisel, olid:
1. Söögitegemine (tüdrukud 43%, poisid 9%);
2.Oma välimuse eest hoolitsemine (tüdrukud 24%, poisid 7%);
3.Kodu koristamine (tüdrukud 25%, poisid 6%).
Nn universaalsed oskused, mille omandamist peetakse
võrdselt sageli vajalikuks nii poiste kui tüdrukute jaoks, olid:
1.Rahaga ümberkäimine (nii poisid kui tüdrukud 42%);
2.Käitumisoskused ja etikett (poisid 41%, tüdrukud 43%);
3.Eneseväljendus- ja suhtlemisoskus (nii poisid kui tüdrukud 34%);
4.Teistega arvestamine (poisid 26%, tüdrukud 27%);
5.Oskus ennast kehtestada (poisid 13%, tüdrukud 16%);
6.Läbilöögivõime (poisid 13%, tüdrukud 8%);
7.Riskivalmidus (poisid 5%, tüdrukud 4%).
Sellised tulemused viitavad kahjuks sellele, et soolised stereotüübid ja kasvatusmustrid on väga visad kaduma. Aga tore kuulda, et Sinu lugejaskonnas pigem inimestel positiivsed kogemused, kus lapsed võivad mängida kõigega ja arendada seeläbi oskusi, mida läbi stereotüüpide vaid teatud soole sobilikuks peetakse.
Elli
Teadvustamine (see on auto, mulle meeldib, ma valin auto) pole bioloogiline nähtus ehk siis see pole päritav. Muidugi on vaja bioloogilist keha koos teadvustamise tekkimise potentsiaaliga, aga see bioloogiline potentsiaal ei tekita uut organit, mis oleks teadvus. Pole olemas konkreetseid retseptoreid (või muud päritavat materjali), mis reageeriksid teadvusele nagu nt on retseptorid, mis reageerivad valgusele, helile, lõhnale jne. Kogu psüühika (sh teadvustamine) on individuaalsel kogemusel põhinev organismi omadus. Individuaalset kogemust ei saa pärilikul teel edastada.
Kui keegi tahab vastu vaielda, siis ta võiks alustuseks lihtsalt öelda, millised on need konkreetsed retseptorid (vm päritav bioloogiline materjal), mis reageerivad teadvusele/teadvustamisele (et mulle meeldib x, valin x-i).
Liina
Tavaliselt ma kirjutan iga su postile kahe käega alla, et mõtlen tihti täpselt sama…..aga seekord läheb teisiti
Ma ka kunagi arvasin, et need poisid ju ometi ei sünni sellisteks autohaigetels ja mind tuttavate jutud selles suhtes ei veennud ka. Siis kui mul ainult tütar oli. Nüüd on poeg ka ja ta ikka kohe päriselt sündis selliseks. Meil alguses polnudki poiste mänguasju väga, aga tavaatas juba titena ammuli suuga suurtele masinatele järele ja valis mängimiseks autod ja pöristas enne kui rääkis jne. Üks esimesi sõnu oli tal “tii – tatu”, mis tähendas….prügiautot. Ma ausalt ei teinud selle nimel pingutusi, et ta seda esimesena ütlema hakkaks. Ja meil oli/on kodus väga palju tüdrukute mänguasju millega vanem õde on suunanud ka teda mängima (võiks ju eeldada ja enamasti see nii on ka, et väiksemad matkivad suuremaid ja järgivad eeskuju) Jah, mul kolmene poeg käib aeg-ajalt lakitud küüntega ringi, aga autod, need on tal veres.
Ma muidugi pooldan igasugust piiride murdmist ja mitte kuhugi raamidesse kellegi surumist ja soolist võrdõiguslikkust jne, aga mehed ja naised on erinevad. Nii ka poisid ja tüdrukud, võrdsed, aga erinevad
Aa, ja sellest on mingi dok film ka olnud, kus kateid tehti ahvidega. Pandi parki autosid ja nukke ja igasuguseid mänguasju. Ja poiss ahvid läksid võtsid autod ja pallid ja tüdruk ahvid nukud ja tited jms. Mida teab üldse ahv autost eksole. Midagi ikka selles on.
Biku
Hehee, kui ma räägin nüüd enda lapsepõlvest mida mina tegin ja millega mängisin, siis pean ütlema, et mind vist huvitasid peaaegu kõik mängud ja mänguasjad. Üks tegevus või mäng mis mina tegin kodus, võtsin kruvikeeraja kätte ja otsisin mööda korterit katkiseid kohti või kruvisid või mida iganes mida saaks keerata
igatahes tean seda soovi, et midagi parandada ma hirmsasti tahtsin. Mingi naela seina tagumine ja kõik taolised asjad olid nii põnevad. Isa mul ei olnud, lahutasid emaga kui ma olin nii väike et ei mäletagi ennast. Seega mingit õpetust ei tulnud kusagilt otseselt, ma lihtsalt loomulikult tundsin huvi. Vanaema ehk on rohkem selline sooliste stereotüüpide pooldaja olnud, aga ega ta pole mulle kunagi midagi peale surnud ja ema on täiesti neutraalne nende asjade suhtes. Veidike suuremana õues mängisime tüdrukute kambaga sõda mingi raamatu järgi, jooksime, ajasime taga , ronisime puude otsas ja ehitasime sõbranna õuel igast puidust mööblit nukudele ja niisama. Mängisin ka barbidega, nukkudega, nukuvanker oli. Seega ma võin öelda, et mind huvitas absoluutselt kõik ja mingeid mõjutusi ma kusagilt ei mäleta, vaid pigem tuli iseenesest. Autodega mängisin kaa. Ja olen olnud alati siiski selline olemuselt ja välimuselt tüdrukulik tüdruk ja nüüd naisena väga naiselik ja ennast üles lööv naine. Kuid soorollid on jah kord juba sellised varmad kaduma. Ma absoluutselt ei salli inimesi kelle tavaline igapäeva suhtlusviis sisaldab selliseid sooliselt eraldavaid väljendeid. Ma ei mõista miks on neid vaja välja tuua, pidevalt rõhutada ja kellele see üldse vajalik on. Mehed sellised ja naised sellised ja ah naised oskavad seda paremini ja mehed seda ja pla plaaaa.
Ja see poistetoa idee on küll väga lahe seal blogis
Marit
Aga siiski paratamatult on nii, et võrdsete variantide puhul poisid pigem kalduvad “poiste asjade” poole ja tüdrukud “tüdrukute asjade” poole.
Meil tekitas imestust kui tüdrukud omale puldiautod ostsid sünnipäevakingi raha eest. Aga miks nad ei oleks tohtinud, arvasin ka mina. Normaalsed lapsed ikkagi.
Ehkki enamjaolt on huvid siiski “tüdrukut asjade” vastu.
Biku
Miks see imestust tekitas?
Naine27
Ma otsin oma kaheksakuusele tikutulega mittesiniseid asju, ütlen ausalt, et päris keeruline on! Muidugi, kui laseks 35 eest nt mõne kena ‘onsie’ (mis see eesti keeles on? Kergkombe? :D) õmmelda, aga leian, et see on ikka ropp raha mingi riidejupi eest, millest laps paari kuuga välja kasvab. Mu lemmikud on kuti riietest erekollane ja roheline bodi. Mänguasjadeni veel aega on, kuid raamidesse suruma ei hakka. Meeldis nt väga kunagi loetud mõte: mis saab poisist, kes mängib nukkudega? Hea isa.
Laura
Nuku on poisile väga hea mänguasi, eriti kui perre on syndimas uus liige. Mina seletsin oma pojale ikka kuid, et näed, emmel on siin kõhus tita, teeme pai jne. Ja siis mängisime selle nukuga magamapanekit, vankris jalutamist, riietamist. Ja tundub, et mõjus ? On enda venna täitsa omaks võtnud!
K
Mul on kodus 9 kuune pisike poiss ja olen talle ikka ostnud erinevaid mänguasju – legod, pallid, kõristid, raamatud jne. Pole kusjuures end kunagi tabanud ka mõttelt, mingit kindlat asja kindlasti ei ostaks. Nukku vist tõesti ei ostaks, sest ei oska arvata, et ta tahaks. Muidugi kui ta avaldab soovi ja see on tõsimeelne soov, mitte hetkeemotsioon, siis vast ikka ostaks ka selle. Samas, igasugused pliiatsid, värvipaberid, muud meisterdamise asjad, why not. Kui ta suuremaks saab, siis kindlasti kaasan köögis toiduvalmistamisse või koristamisse, et veeta koos aega ja näidata ka kui normaale on poisil/mehel köögis toimetada või kodu korsitada. Samas ma tean, et lapse isa ei jõua juba ära oodata, millal talle laste motikas osta
… pigem poisilik mänguasi ju
Nell
Ma ülihea meelega ostaks oma 4-aastasele poisile värvilisi riideid (punast, kollast…) aga paraku meie poodides on värvivalikus peamiselt poriloigusinine ja erinevad halli varjundid. Tüdrukute osakonnast ka ei saa, seal on asjad veel litreid ja roosasilt pilte täis kleebitud.
Aga mis mänguasjadesse puutub siis meie majas on mänguköök ja nõud olemas ja kasutuses, beebinukk ja nukuvanker samuti. Lisaks muidugi traktorid, veoautod ja muu kraam.
Lasteaias kipub ka mänguköök üks popimaid asju olema, toimetavad nii poisid kui tüdrukud. Ja poodi mängides poisid kisklevad, kes saab kassapidaja olla…
Õnneks tundub, et vaikselt need stereotüübid ikka hajuvad ja lapsi ja topita raamidesse.
G.
Lapsed ei sünni siia ilma kindlasti mingite tabula rasadena – oluline osa soost on bioloogiliselt determineeritud, sest me oleme geneetiliselt erinevad.
ebaparlikarp
Geneetiliselt oleme sündinud nii, et poistele peaks meeldima tüdrukud, ja vastupidi. Auto on aga inimeste leiutatud asi ja autohuvi ei saa küll kellelgi geenides olla. Tehnika laiemalt vast saab…
H
Siin kohal om mänguasjade eelistamine siiski sama moodi hormonaalselt kaasa sündinud ja tõesti pole tegu puhta lehega sündinud lapsele sotsiaalselt peale surutud rollide kuigi päris kindlasti julgustatakse neid rolle süvenemise suunas.
https://www.google.ee/amp/s/amp.livescience.com/22677-girls-dolls-boys-toy-trucks.html
Tasakaalukunstnik
stereotüüpseid käitumismustreid kujundab ka sootsium ja seda nii otseselt kui kaudselt. mul on tänaseks kaks täiskasvanud tütart ja poeg. kuigi kodus ei kasvatanud me oma lapsi rollipõhiselt: a la tüdrukud koristavad ja poiss tassib puid, vaid igale oma eelistuste ja soovide kohaselt, siis leidsin väljaspool kodu end ja lapsi sageli olukorrast, mis algas kellegi poolt öeldud sõnadega: poisid… või tüdrukud… siiani tunnen, kuidas turjakarvad püsti tõusevad, kui keegi näiteks üteb, et poisid ei nuta või tüdrukud nii ei käitu…brrr.
Kui mu tiinekast poeg endale roosa triiksärgi selga pani või salatirohelisi teksaseid, siis kostus sosinaid…võeh, vaata, milline…
Eks välised mõjutaid ole oluliselt rohkem, kui koduseid. Vahel ikka avastasin poja salamisi musti nõusid kraanikausse poetamast ja märkuse peale, et kas need pesevad end ise ära, tuli kohmetu õlakehitus, millele järgnes nõudepesu. Või koduste tööde jaotamisel kostus sageli ütlemist, et kui mina toon puud ära, siis kas sa koristad minu eest.
Täna, kui poeg on 21 ja oleme selle teema üle arutlenud, siis ta ütleb, et ta ei kategoriseeri ei naitse- ega meesteasjadeks, kuid kohati tabab end sellelt mõtteviisilt küll. Kusjuures huvitav pidi olema, et sageli teevad noored naised ise märkuse mingis olukorras, et mehed ei tee nii või naa.
Tavad ja harjumused on keerulised muutuma ja ma arvan, et oluline ei olegi selle teema eraldi rõhutamine, vaid loomulik käitumine. Teeme, oleme ja räägime me ju mitte kui naised või mehed, vaid ennekõike inimesed. see pidev jaotamine tekitab inimesed mingil põhjusel vastandumise vajaduse ja siis pole konfliktid enam kaugel.
Madli
Kusjuures mulle tundub just, et mida aeg edasi, seda enam mängivad kõik kõigega. Lasteaedades on ju nii autod kui ka mänguköögid, ma olen ise paljudes kodudes märganud mõlemat tüüpi mänguasju … nii et üldine olukord on siiski õnneks väga hea! Värvide osas on vist lugu muidugi kurvem, sest isegi mähkimisaluseid ja voodipehmendusi tahetakse “poiste või tüdrukute värvides”.
Samas aga … ma ise pooldan väga stereotüübivaba kasvatust ja proovin väga pöörata tähelepanu sellele, et ma ei juurutaks maast-madalast mingeid idiootseid stereotüüpe ning ma üldiselt suhtlen ka suht sarnast tüüpi lapsevanematega, nii et ma ei oska öelda, kas selline “sooneutraalne” käitumine ka üleüldiselt levinud on. Vb tõesti kõik teised pahandavad, kui poiss korraks roosa mänguköögi poole vaatab
ebaparlikarp
Ma just mõtlesin, et laste riiete osas on asi paremaks läinud, et igasugu Eesti disainerid teevad lahedaid värvilisi asju
Madli
Teevad jah, aga pigem tüdrukutele, poisteriiete värvivalik on tsipa kesisem ja hallim.
E.
Olen nõus, et poiste riiete valik on suhteliselt hall/must/tumesinine. Ma tahaks just osta kirjuid ja värvilisi, aga no valik on väike.
ja enne 2aastaseks saamist tundis kõiki automarke, ilma päevad läbi tuupimata ja peale surumata, et õpi ometi selgeks, see on audi ja see volvo. Olen proovinud loomaraamatuid näidata, mänguköögiga meelitada jne, aga tee mis tahad, ei huvita lihtsalt teda muu 
Ja mitte üldse vsidlemiseks, vaid niisama kommentaariks veel, et on küll selliseid lapsi ka, kes sünnivad ja kohe huvituvad autodest. Ausõna ma ei õpetanud seda, aga ometigi oli minu poja esimene sõna a(u)to. Enne igasuguseid emmesid ja mämm-mämme
ebaparlikarp
Loomulikult on võimalik, et kui ka lapsele panna ette kõik maailma mänguasjad, valib ta sealt autod. Aga point oli pigem see, et laps sünnib ilma igasuguse tausta ja teadmisteta ning eelistusteta, ning siis vastavalt keskkonnale kujuneb
Kris
No täpselt sama siin. Tüdruku esimene sõna oli EMME, poisi oma AUTO. Ja me oleme kaugel mingist ettenähtud soorolle kummardavast perest.