Palve
Juhtusin täna nägama Roaldi saadet dementsetest vanainimestest. Ma pole varem väga juhtunud neid saateid nägema ja ei tea, kas see oli mingi sajandi tagune kordus või mitte, aga vahet ei olegi.
Need vanainimesed olid ju tegelikult täitsa armsad, kes rohkem, kes vähem armsad. Ja kes rohkem või vähem Alzhaimerit põdevad, aga ühte ma palun (mu tütar, et Sa siis tead eks!):
KUI MINA PEAKS KUNAGI SENIILSEKS MUUTUMA (OLGU NOORENA VÕI VANANA), SIIS PALUN ÄRGE NÄIDAKE MIND TERVELE EESTILE TELESAATES, KUS MA VÄRVIN IMELIKU NÄOGA VÄRVIRAAMATUID, LAULAN POOLSEGASELT KAASA MINGEID LUGUSID, EI OSKA VASTATA, KUI VANA MA OLEN, NING EI TUNNE OMA KODU ÄRA!
PS: Pilt pixabay.com
Eerika
Mingis mõttes nõustun, aga saatel oli veel üks ülitähtis tahk! Nimelt juhtis tähelepanu sellele, et kõike ei saa “vanaduse” kaela ajada, lähedased võiksid dementsuse esimesi märke varem märgata jne. See oli ikka kurb küll vaadata, kuidas tütar on oma lihase ema jaoks võõramast võõram..
ebaparlikarp
Jah, panin isegi seda tahku tähele. Küll aga sellest hoolimata tolle haiguse põdejad nii või teisiti lõpuks ei tunne oma sugulasi ära 🙁
Kristiina
Word.