Avastasin, et juba kuu pärast on suvi läbi ja kahe kuu pärast sõidan Tansaaniasse. See muidugi selline 10 päevane minipuhkus. Ausalt, ma ei tea, miks mulle 10 päeva Aafrikas minipuhkusena tundub, aga päris puhkus kuskil maakera teises otsas võiks ju olla ikkagi hoooooopis pikem. Ja no tegelikult ma teen veidi sohki, sest sõidan Tansaania saarekesele, mitte PÄRIS Tansaaniasse. Ja ega ma seal seekord väga seikle, lihtsalt olesklen ja kuulan ookeani häält. Mõnus on sellele puhkusele mõelda, aga ka natuke hirmutav – äkki hakkab seal laiseldes isegi veidi igav. Südant ja käsi selline reis enam värisema ei pane (kui siis ainult lennuhirmu mõttes!). 4 aastat tagasi oleks veel pannud.

Nüüd loen selliseid asju*:

“Hommikul lendame Boliivia lõunaosas asuvasse Uyunisse, kust stardime kolmepäevasele džiibisafarile mööda maailma suurimat soolajärve. See on see, mille pärast paljud Boliiviasse tulevadki. Maastikud on kordumatud ning ühel hetkel tõuseme ka üle 5000 meetri kõrgusele merepinnast. Päeva ja öö temperatuurivahe umbes sama, mis Kuu peal, aga eks see ongi nagu täiesti teine planeet – päeval on 30 kraadi sooja, kuid öösel langeb nii kõrgel asuvas soola- ja kivikõrbes temperatuur üle 10 miinuskraadini. Ööd veedame majades keset eikuskit, mis muu materjali puudumisel on peaaegu täielikult ehitatud vaid soolaplokkidest. ” (Boliivia).

Või siis:

“Läheb lahti meie müstiline rännak pilvemetsa. Matk üle mägedealgab bussisõiduga varahommikul, et jõuda võimalikult vara jalgsimatka alguspunkti, 3500 meetri kõrgusel asuvasse Pueblo de Santa Anasse. Santa Ana on juba täiesti isoleeritud koht, kuhu välismaalase jalg astub haruharva ja veel 10 aastat tagasi sai sinna ainult mööda jalgradu. Siit edasi aga matkame järjest allapoole. /—/ Osaliselt läbime teekonnal ka inkade rajatud “maanteevõrku” – 600 aastat vanu meetrilaiusi kiviradasid ja treppe, mis kunagi risti-rästi läbistas seda tohutut impeeriumi, mille lõunanurgas me viibime. Kuna kõrgus väheneb, muutub maastik pidevalt – kui Santa Anast tulema hakates näeb vaid kiviklibust väljaturritavaid rohututte, siis allapoole jõudes muutuvad rohututid tasapisi põõsasteks ning põõsad puudeks.” (Argentina).

Või:

“Mööda väikesi džungliteid sõidame seejärel Frontera Corozali linnakesse Guatemala piiril, kus istume paati ja kulgeme voolu suunas mööda riigipiiri tähistavat Usumacinta jõge vihmametsa peidetud Yaxchilani püramiidide poole, mis pärinevad maiade tsivilisatsiooni klassikalisest perioodist ning mille asukoht oli pikki aegu külastajatele pea ligipääsmatu.” (Mehhiko).

Loen neid reisiplaane/kirjeldusi ja süda hakkab sees värisema. Mida järgmiseks aastaks valida? Kas peaks juba midagi ära valima? Kas peaks Karlile ka ütlema, kuhu me järgmisena läheks? 😀 Äkki pulli pärast hoopis ÜKSI minna? Noh nagu võtta next level hirm (üksi reisimine!) ja hakata hoopis seda hirmu ületama? Üksi ma muidugi reisil ei ole, kui tegu on grupijuhi ja väikse grupiga, aga ikkagi kind of üksi 😀 See tundub ikka liiga hirmus! Pole nagu väga aru saanud sellistest hambad ristis asjade tegemisest ainult selle nimel, et pärast oleks hea. Kõnnin 800km palverännakut (või lihtsalt jooksen 100km), varbaküüned otsast ära ja suremise äärel, selle nimel, et pärast on eneseületuse joovastav tunne. Mina isiklikult leiaksin endale neid eneseületuse challenge‘id selliseid ka, mis oleks seda jõuproovi tehes ehk veidi nauditavamad kui 800km varbaküünteta kõndi.

Jaa, ma tean, ma olen reiside suhtes obsessivne. A mis teha. Igal ühel omad huvid. Seepärast küsingi – mis TEIL südame ja käed värisema paneb? Nagu pärisielt. Ja ikka postiivses mõttes.

*Reisikirjeldused on kopitud SIIT.

PS: Foto pixabay.com (Boliivia)