Aga kuidas TEGELIKULT on?
Ma ei oska öelda, kui paljud tänapäeva noored alaealised teavad, kes on Anu Saagim või kui paljud alaealisd tahavad olla nagu Anu Saagim. Arvan, et suurusjärk NULL alaealist. Avaliku elu tegelased mängivad kindlasti rolli lapseohtu noorte hoiakute kujunemises, kuid kahtlustan, et tänapäeva puberteedieas laste iidol Anu Saagim küll ei ole. Ma usun, et suuremal osal pole aimugi, kes see “vanaema” on. Anu näeb oma vanuse kohta kahtlemata hea välja, kuid teate küll, kuidas lapsena tundusid kõik üle 30aastased vanad inimesed. Ja kes nende vanakeste moodi ikka olla tahavad? Coolid on 5a vanemad poisid! Ja ilusad pikkade juustega tüdrukud. Kes ei ole päris sinu liiga mängijad. Seega ma sellest meedias tekitatud paanikast “appi, mis eeskuju Anu Saagim lastele annab” väga aru ei saa. Jah, ma saan probleemist aru, aga kas selle peaks paanikaks formuleerima, see on kaheldav.
Küll ei saa mina aru mingite “spetsialistide” järelhinnangust – see oli Anul lihtsalt provikatsioon. Mida see peaks tähendama või leevendama või seletama? Okei, oletame, et oli. Ma siiralt tahan teada – miks peab selline naine üldse millegagi provotseerima? Mis pagana provokatsioon? Provokatsioon on provotseeriv tegu – väljakutse. KELLELE on see suunatud? Meediale? Et kõik kirjutaks, räägiks, klikiks, teeniks meediaväljaannetele raha? Okei, mõistan. Aga sel juhul ma küsiks, miks maailma kõikidest võimalikest tegudest, mida võib provokatsiooniks nimetada, valib Anu mingi labase kanepi? Palju klikitavam oleks, kui Anu näiteks endale pooliku arbuusi pähe kinni virutaks.
See ei olnudki tegelikult kanep, tunnistavad asjaosalised hiljem. No muidugi, sest mida muud ikka öelda. Tegelikult ei ole muidugi üldse oluline, kas Taukar päriselt ka käed roolist lahti lasi ja liikluses ohtlikult sõitis, või oli see vaid meile näidatud sellisena, niisamuti nagu ei ole tegelikult oluline, mis seal Anule ulatatud pläru sees tegelikult oli või miks see ikkagi Anule sarve ei hakanud. Kui te teete žanrina realityt (intervjuu on ikkagi tavaline live, reality), aga selle juures näitlete, siis see on vaatajate jaoks ikkagi päris, sest muidu ei oleks see see, millena te tahate seda näidata. (Võite selle viimase lause uuesti lugeda!)
Aga mis ma öelda tahtsin. Ma olen kuulnud igalt poolt, kuidas Anu Saagim on ikka TEGELIKULT nii tark naine. TEGELIKULT on ta ikkagi stiilne. TEGELIKULT on ta… (vali mingi positiivne hea omadus). Mul tekib paratamatult tunne, et miks igal pool on vaja seda TEGELIKULT rõhutada. Kas see juba ei räägi iseenda eest?!
Ja TEGELIKULT olen ma Viplala ja tinistasin oma perekonna Pet Shopi kujukeste suurusteks just…
PS: Pilt pixabay.com
Kristi
TEGELIKULT võib Anu olla väga tark ja TEGELIKULT võib Anu olla ka ülimalt kaval inimene aga TEGELIKULT mulle ta eriti ikka korda ei lähe..
Ei saa ka aru sellest üles tõmmatud teemast. Palju rohkem häirib mind näiteks mingi raadiost tulev beebipoe reklaam, kus mees ja naine ähivad ning arutavad, et 9 kuu pärast on vist kolmekesi. Rändom asjad mille pärast mingit skandaali tekitada..
Nii ja naa
Ega olegi mõeldud seda, et keegi otseselt järele tegema hakkab, et oi, Anu nii lahe, tahan ka. Uudiseid ju ikka sirvitakse, et keegi tegi otse-eetris pläru ja kui sellised uudised nii muuseas aeg-ajalt läbi käivad, tekibki alateadvusse tunne, et see on normaalne, aktsepteeritav asi. Psühholoogia on lihtsalt selline, ei pea otsene eeskuju olema.
K
Mind ajas ausaltöeldes naerma, kuidas hakati rääkima, et appi, mis eeskuju see annab. Mis eeskuju see Anu üldse on? Välgutab tagumiku, teeb sadomaso pilte jne. Ta on lõbus seltskonnategelane ja las ta olla.
Pigem peaks rääkima siin kohal eetikast. Kas on eetiline meedias avalikult pläru teha.
Eeskujust võiks rääkida noorte seas ma ei tea Getter Jaanist, Greete Kleinist ja Taukarist. Kuigi nüüd vist on need juutuuberid, keda järgitakse.
helina
Kõik noored teavad kes on Anu Saagim. Täiesti jabur on arvata vastupidist. Kust selline arvamus?
ebaparlikarp
Kõik lapsed teavad, kes on Anu Saagim, ja tahavad tema moodi olla? 😀 Kust selline arvamus? Ma saaks aru, kui jutt on Taukarist või Grete Kleinist.
Agnes
Mina selles küll nii kindel ei oleks. Ja kui ka teavad, siis seda vanamutti nad eeskujuna küll ei näe. Eeskujuks on noortele teised noored, blogijad ja eriti juutuuberid, keda mina vana fossiil kunagi vahtida ei viitsi. Kui juutuuberi juuksed on roosad, siis 12-aastased võtavad ja värvivad ka oma juuksed roosaks, ostavad ka endale samu tooteid, mida juutuuber jne. Anu Saagimist on vähemalt valdaval osal pubekatest kama kaks – minu tuttavate laste seas vähemalt.
ebaparlikarp
Jah, ka meil on kolm last ja ma arvan, et kaks nendest ei tea, kes on Saagim, ja kolmanda jaoks on Saagim eeskuju ja iidoli VASTAND!
kylli
ageshaming much? mis ajast 55-aastane naine VANAMUTT on? krt, ma ei nimetaks isegi oma 70+ aastast ema vanamutiks … päris õõvastav lugeda tegelt …
ebaparlikarp
Ilmselt tuleb panna tähele konteksti.
Agnes
Püha müristus, kuhu on kadunud loetu mõistmise oskus. 🙁 Teismelise jaoks ongi 55-aastane võõras naine vanamutt, deal with it! Mina ka oma 50-aastase ema kohta vanamutt ei ütle, isegi oma 85 aastase vanaema kohta ei ütle. Aga teismelisena suvalise keskealise naisterahva kohta sai öeldud. Kontekst inimene!
kylli
Väga põnev, ma võin päris kindlalt öelda, et kuigi juba teismelisena arvasin, et enamik inimesi on purulollid (see arvamus vaid süveneb aja ja vanusega :)), siis kedagi vanamutiks mõelda või nimetada ei olnud ka siis nagu põhjust. Ei saa ma ka praegu sellisest vanuse (või mis iganes inimesest endast sõltumatu tunnuse alusel) liigitamisest aru, st ma ei taipa hästi, millist lisaväärtust need epiteedid peaksid andma? Aga inimesed ja arvamused ongi erinevad ja üldjuhul on see ju tore. Ise paneksin kontekstist lähtuva ülekantud tähenduse kasutamise jutumärkidesse, aga mida mina, “vanamutt”, noorte asjadest ikka tean 😛