Hoiatus! Siin tuleb juttu natuke jälle blogimise teemal (aga natuke ka üldse arvamustest), keda see ei huvita, siis palun ärge edasi lugege eks.

Kuulasin täna katusel päevitades jälle “Olukorrast riigis”, kus Karnau ja Lobjakas analüüsivad, argumeneerivad ja avaldavad arvamust. Lobjakas ei kuulu mu lemmikute hulka, pigem vastupidi, kuid ometi on huvitav kuulata, kuidas nad vaidlevad ja suures osas ka nõustuvad. Vahel kuulad ühte, mõtled, et jaa, tal on pointi, siis kuulad teist, ja mõtled, et tal on ka nagu õigus. Tihti niiviisi elus ongi.

Aga mis ma kirjutada tahtsin. Ega seal (ja ka muudes sarnastest saadetes) ei arutleta selle üle, kui ilus täna ilm on, või mitu kraadi homme tulla võiks. Nad ikka ütlevad asju välja! Näiteks täna ütles Lobjakas konkreetselt (täpset sõnade järjekorda ei mäleta): “Eesti lihtsalt ei saa endale lubada ministrit, kes ei suuda BBC-le intervjuud anda, sorry!” Kuigi ma olen Lobjakaga umbes miljonis kahesaja tuhandes asjas eri meelt, siis selles on tal täiesti õigus. Mis ta siis sellega ütles? Ütles tegelikult otse välja, et Toomas Tõniste ei ole rahandusministina pädev. (Ma formuleerisin selle praegu viisakalt, aga tegelikult võib seda tõlgendada ka veidi krehvtisemalt). Täiesti normaalne on nii arvata ja kui mõni arvab teistmoodi, on täiesti okei talle vastu argumenteerida (kuigi ilmselt tänaseks päevaks ei suuda ka Helir-Valdor Seeder ühtegi vett pidavat argumenti leida).

Kui ühes raadiosaates on see täiesti normaalne arvamuse avaldus poliitikute kohta, siis sama asi nö blogimaailma üle viies tähendaks osade blogijate, kommenteerijate kui ilmselt ka lihtsalt lugejate hulgas:

RÄIGET SOLVANGUT!

ÕELUST!

KADEDUST!

(KOOLI)KIUSAMIST!

Miks ma JÄLLE blogiteemal kirjutan, kedagi ei huvita… Alati on võimalus see teema üle lasta, keda ei koti, hoiatus oli esimeses lauses. Aga need, kes siiamaani jõudnud lihtsalt seletuseks, et kuna ka minu enda isiklikus blogikommentaariumis selline nähtus  (õnneks harva ja teatud teemadel) esineb, siis see puudutab vahel ka mind. JA MA EI MÕISTA SEDA! Kas need inimesed, kes asja niimoodi näevad, ei kuula tänapäeva analüüsivaid saateid, ei loe näiteks Postimehest arvamusartikleid? Kas nad elavad mingil imelisel taimede aasal, kus mesilased tolmeldavad neile silmipimestavaid ja kõrvulukustuvaid aineid? Elatakse eituses? Esoteerikas? Kuidas?

Räägitakse lumehelbekeste põlvkonnast. Ma olen kohanud selle paari aasta jooksul ka mitut vanemat inimest, kes justkui õeluse-solvangu-kadeduse-vandenõuteoreetikud. “Miks peab teisi niimoodi mustama?” on nende põhilause. “Laimama” on ka popp väljend. Miks on sõnal “mustamine” inimeste hulgas nii erinev tähendus, ma küsiks. Või kuulavad need inimesed neid raadiosaateid ja loevad lehti ning ohivad samamoodi nagu kuskil blogikommentaariumis vahel kohtab? Mõtlevad, et miks kõik kõiki juba kohtusse ei kaeba selliste räigete solvangute peale? Mis nad siis veel PÄRIS solvangutest ja sõimust arvavad?

Ja siis see nähtus, kuidas näiteks mina avaldan oma blogis oma arvamust. Siis tuleb keegi kommenteerija X ja kommenteerib oma teistsugust arvamust (mis on täiesti ok). Aga siis ma kommenteerin veel midagi vastu, vastu tema arvamusele (sest ma ju ei olnud samal arvamusel eks). Ning siis tuleb see X tagasi ja ütleb, et kui mina olen varem rõhutanud, et võib olla erinevaid arvamusi, siis miks ma justkui tema arvamuse alla veel omakorda oma arvamuse julgen panna. Aga sellepärast, et ju sa siiski ei suutnud mind vastupidises veenda ja mul oli järelikult midagi veel lisada. Saad aru, mul võib olla oma arvamus ka sinu arvamuse kohta. Mul võib olla kõige kohta oma arvamus! Sul ka! Aga ära siis hakka jaurama, kuidas keegi peab justkui pärast sinu kommentaari lihtsalt vait olema. Ei pea. Ma võin edasi oma blogis argumenteerida, kui ma tahan. Või keegi teine, kui ta vajalikuks peab.

Natuke segane postitus sai. Aga see ongi lihtsalt nii loll teema.

PS: pilt pixabay.com