Natuke arvamustest ja erinevatest arvamustest
Hoiatus! Siin tuleb juttu natuke jälle blogimise teemal (aga natuke ka üldse arvamustest), keda see ei huvita, siis palun ärge edasi lugege eks.
Kuulasin täna katusel päevitades jälle “Olukorrast riigis”, kus Karnau ja Lobjakas analüüsivad, argumeneerivad ja avaldavad arvamust. Lobjakas ei kuulu mu lemmikute hulka, pigem vastupidi, kuid ometi on huvitav kuulata, kuidas nad vaidlevad ja suures osas ka nõustuvad. Vahel kuulad ühte, mõtled, et jaa, tal on pointi, siis kuulad teist, ja mõtled, et tal on ka nagu õigus. Tihti niiviisi elus ongi.
Aga mis ma kirjutada tahtsin. Ega seal (ja ka muudes sarnastest saadetes) ei arutleta selle üle, kui ilus täna ilm on, või mitu kraadi homme tulla võiks. Nad ikka ütlevad asju välja! Näiteks täna ütles Lobjakas konkreetselt (täpset sõnade järjekorda ei mäleta): “Eesti lihtsalt ei saa endale lubada ministrit, kes ei suuda BBC-le intervjuud anda, sorry!” Kuigi ma olen Lobjakaga umbes miljonis kahesaja tuhandes asjas eri meelt, siis selles on tal täiesti õigus. Mis ta siis sellega ütles? Ütles tegelikult otse välja, et Toomas Tõniste ei ole rahandusministina pädev. (Ma formuleerisin selle praegu viisakalt, aga tegelikult võib seda tõlgendada ka veidi krehvtisemalt). Täiesti normaalne on nii arvata ja kui mõni arvab teistmoodi, on täiesti okei talle vastu argumenteerida (kuigi ilmselt tänaseks päevaks ei suuda ka Helir-Valdor Seeder ühtegi vett pidavat argumenti leida).
Kui ühes raadiosaates on see täiesti normaalne arvamuse avaldus poliitikute kohta, siis sama asi nö blogimaailma üle viies tähendaks osade blogijate, kommenteerijate kui ilmselt ka lihtsalt lugejate hulgas:
RÄIGET SOLVANGUT!
ÕELUST!
KADEDUST!
(KOOLI)KIUSAMIST!
Miks ma JÄLLE blogiteemal kirjutan, kedagi ei huvita… Alati on võimalus see teema üle lasta, keda ei koti, hoiatus oli esimeses lauses. Aga need, kes siiamaani jõudnud lihtsalt seletuseks, et kuna ka minu enda isiklikus blogikommentaariumis selline nähtus (õnneks harva ja teatud teemadel) esineb, siis see puudutab vahel ka mind. JA MA EI MÕISTA SEDA! Kas need inimesed, kes asja niimoodi näevad, ei kuula tänapäeva analüüsivaid saateid, ei loe näiteks Postimehest arvamusartikleid? Kas nad elavad mingil imelisel taimede aasal, kus mesilased tolmeldavad neile silmipimestavaid ja kõrvulukustuvaid aineid? Elatakse eituses? Esoteerikas? Kuidas?
Räägitakse lumehelbekeste põlvkonnast. Ma olen kohanud selle paari aasta jooksul ka mitut vanemat inimest, kes justkui õeluse-solvangu-kadeduse-vandenõuteoreetikud. “Miks peab teisi niimoodi mustama?” on nende põhilause. “Laimama” on ka popp väljend. Miks on sõnal “mustamine” inimeste hulgas nii erinev tähendus, ma küsiks. Või kuulavad need inimesed neid raadiosaateid ja loevad lehti ning ohivad samamoodi nagu kuskil blogikommentaariumis vahel kohtab? Mõtlevad, et miks kõik kõiki juba kohtusse ei kaeba selliste räigete solvangute peale? Mis nad siis veel PÄRIS solvangutest ja sõimust arvavad?
Ja siis see nähtus, kuidas näiteks mina avaldan oma blogis oma arvamust. Siis tuleb keegi kommenteerija X ja kommenteerib oma teistsugust arvamust (mis on täiesti ok). Aga siis ma kommenteerin veel midagi vastu, vastu tema arvamusele (sest ma ju ei olnud samal arvamusel eks). Ning siis tuleb see X tagasi ja ütleb, et kui mina olen varem rõhutanud, et võib olla erinevaid arvamusi, siis miks ma justkui tema arvamuse alla veel omakorda oma arvamuse julgen panna. Aga sellepärast, et ju sa siiski ei suutnud mind vastupidises veenda ja mul oli järelikult midagi veel lisada. Saad aru, mul võib olla oma arvamus ka sinu arvamuse kohta. Mul võib olla kõige kohta oma arvamus! Sul ka! Aga ära siis hakka jaurama, kuidas keegi peab justkui pärast sinu kommentaari lihtsalt vait olema. Ei pea. Ma võin edasi oma blogis argumenteerida, kui ma tahan. Või keegi teine, kui ta vajalikuks peab.
Natuke segane postitus sai. Aga see ongi lihtsalt nii loll teema.
PS: pilt pixabay.com
epp
Mu meelest on blogi mõiste viimasel ajal ärritavalt häguseks muutunud. Nii kommenteerijad kui blogijad näivad blogisid ühiskondlikuks omandiks pidavat. Kommentaatorid dikteerivad, millest ja mismoodi peaks kirjutama, blogijad omakorda muudkui õigustavad ja/või vabandavad.
Mina võrdleks blogi kommentaariumi koduga. Koduomanik otsustab, kas hoida uksed sõbralikele, viisakatele külalistele lahti (loe: kommentaarium avatud). Aga kodukorra kehtestab siiski peremees ise. Või perenaine. Külalised on oodatud end mugavalt tundma ja vestluses osalema. Juhul kui pakutav menüü või vestlusteemad ei meeldi, ole lahke, mine mujale. Välisuks on üheainsa kliki kaugusel. Või loo omaenda blogi, kui aega ja arvamusi lausa nii palju üle, et mööda teiste “kodusid” kritiseerimas jaksad käia.
Mu meelest oli see manjana, kes oma blogi kommentaariumile mõistlikud piirid seadis (tsiteerin mälu järgi: “kui mulle su kommentaar ei meeldi, kui see mu tuju rikub, kustutan selle.”) Väga eluterve suhtumine. Dialoog on tore, kuid tekib vaid siis, kui osapooled ühtede ja samade reeglite järgi mängivad. Ja nagu eelpool öeldud – oma kodu reeglid kehtestab igaüks ise.
Agnes
Koolikiusamist tundnuna võin ma öelda, et See kelle nime ei tohi nimetada, on ise kõige suurem kiusaja blogimaastikul. Kui keegi teine ütleb, et see suur heategevus ei ole nii õilis midagi vaid puhas äri, on kohe tegemist kiusamisega… Kummaline suhtumine! Aga see suhtumine ja oma arvamuse väljendamine, võib olla ka igal ühel erinev. Ma kordan, et kannatasin terve kooliaja kiusamise all ja mina ei leida, et keegi kedagi kiusaks. Juhitakse tähelepanu faktidele, kui see on kiusamine, saame me kiusamisest erinevalt aru.
Minu ettepanek tegelt, oleks mitte õli tulle valada ja hoiduda selliste postituste tegemisest, mis kuidagi staarblogija isikut võivad riivata või puudutada. Välja võib jätta siis reklaami, lapsed, loomad, fotograafia ja viimase arenguna ka poliitika. Mu ettepanek selles osas, mis teemadesse puutub on nali. Aga seda, et blogija, kelle nime ei tohi nimetada, teemalistest vihjetest võiks hoiduda nii kommentaarides kui ka postitusi kirjutades, mõtlen küll tõsiselt. Mitte et ma kardaks, et ta kuidagi katki läheb, pigem kardan ma, et tema kuulsus ja tähelend saab aina hoogu juurde, kui teised temast üle olla ei suuda. Kirjutage pärispoliitikutest, kiusake Savisaart näiteks – teda võib kritiseerida. 😉
Kokkuvõtvalt igaüks võib ikka arvata, mida ta tahab, aga arvame vahelduseks millestki muust. Ja Myyiu, ma tean, mida sa selle peale nüüd ütled. 😀
myyiu
siis on hästi, sest ma isegi ei teadnud, et ma midagi ütlen:D lootsin seekord pingile jääda, aga kui kutsutakse, tuleb tulla.
ehk siis…ma nõustun ja ei nõustu ka (olen sellele ennegi mõelnud). ühest küljest ei taha ju keegi lõputult sopas sobrada. teisalt mingis mõttes oleks see minu jaoks enda väga odavalt müümine, kui ma kellegi soovil mingite asjade koha pealt silma kinni pigistaks. aga see on juba igaühe enda südametunnistuse küsimus, ja mina kedagi ei sunni.
kas see on umbes see, mis sa arvasid?:D
Agnes
Peaaegu. Ma olin suht veendunud, et sa tuled pead nüüd epistli sellest, kuidas oma arvamust ei peaks alla suruma, kuna mingile osale ühiskonnast see arvamus on vastumeelne. 😀 Sa vist hiljuti ise kirjutasid mingi samateemalise asja ka. Mina olen see, kel on vahelduseks “sopas sobramisest” nii kopp ees, et kaeva või karjääri. Mind ausõna ei huvitaks selle inimese eksistents vähemalgi määral, kui ta oma väljaütlemiste ja tegudega ühtki teist elu ei mõjutaks. Aga minu viga on see, et ma leian, et avalikus sfääris osalevad inimesed peavad oma sõnade ja tegude eest vastutama, sest annavad teistele eeskuju ja mõjutavad ühiskondlikku arvamust. Või midagi säärast sügavamõttelist. Ma nüüd mõnda aega olen targem, enne kommenteerimist võtan palderjani, siis äkki läheb kobisemise soov üle.
myyiu
epistli:D hea maine, pole midagi öelda:D
nali naljaks, ma ei sunni kedagi iga hinna eest barrikaadidele ronima. “ei tahagi selle kohta midagi öelda” on ju sama legit kui “tahan öelda”, kuni see tuleneb enda tahtmisest.
ja siiski epistel, päriselt? kas selline kostüümis ja joonlauaga range koolipreili stiilis?:D
Agnes
Võtame seda epistlit nüüd natuke huumoriga onju. Aga kostüümis ja joonlauaga range koolipreili stiilis oleks päris hea ju.
Tahaks näha, kuidas sa sunniksid. 😀 Ma tegelikult ei pidanud otseselt ennast silmas vaid seda, et ma kutsun teisi üles mitte torkima. Ahh, saad aru küll. 😀 Mina kirjutan sahtlisse ja teistele ei näita, mis ma kirjutan.
myyiu
saan-saan, ma olen intelikentne inimene:D ja minuga võib nalja teha.
Maire
On lihtsalt teatud rühm inimesi, kes ei saa aru, misasi on kiusamine. Lihtne näide on see osa ühiskonnast, kes pistis kisama, et ärge KIUSAKE vaest vanainimest, kui endine linnapea tehtud sigaduste eest lõpuks ometi kohtu alla sattus 😀
Ma ei viitsiks elu sees lugeda blogi, kus lakkamatult kirjutatakse, kuidas kõik inimesed on ilusad ja head… Peamiselt sellepärast, et nad ei ole! See ei ole negatiivsus ega kiusamine, vaid reaalsus.
ebaparlikarp
Savisaare näide on väga hea.
“Aga ta on ju ka kellegi isa”, “Aga vaadake, kui palju ta Eesti jaoks teinud on!” Need lihtsalt ei ole argumendid ja inimene peab vastutama, kui on nii rämedalt seaduseid rikkunud. See ei ole kiusamine.
Kristel
Jeerum 🙂 Konstruktiivne kriitika oli, et võiksid lõpetada kiusamise ja käituda täiskasvanulikult. Kooliaeg on läbi. Sa tõesti võid kirjutada ja avaldada arvamust oma blogis, palju tahad. Aga mina, täiskasvanud inimesena ja ka koolikiusamist tunda saanuna, tundsin, et astun vahele ja ütlen ka oma arvamuse. Ma võin ka seda teha. Ja nii targaks nagu sa ennast pead, võiks ju ometi aru saada, et lähete üle piiri? Ei saa? No kurb sellisel juhul…andke minna. Mina näiteks usun karmasse? Aga sina?
Ja selles on sul õigus, me olemegi erinevad. Mina ei pea oluliseks kõigile kuulutada oma negatiivsust kellegi suhtes. Minu kasvatus ei luba seda. Välja arvatud juhul, kui inimene on ise juba eksinud selle suhtes. Ja teiste alandamist ja tagakiusamist ma ei tolereeri. Ma soovitan mitte rohkem vastu räusata (jah) ja mõelda oma käitumise üle. Sest hetkel märkan sinu kiusajalikku käitumist mina, malle maalt, aga mingi hetk võib seda märgata mõni inimene, kelle arvamus sulle korda läheb.
Leian, et üheski kontekstis ei saa labast kiusamist enam vabandada oma arvamuse avaldamisega, nagu sa seda teed. Eriti nõme oli teie 3e irvitamine ühes sinu postituse kommentaariumis. Minu jaoks uskumatu käitumine täiskasvanute poolt. Minu jaoks on teema lõppenud. Vaevalt sa tunnistad, et olete üle piiri läinud. Kuigi eks sa saad sellest aru küll. Iseasi, kas sa sellest õigeid järeldusi teed. Aga eks, kui muudmoodi ei õpi, siis elu õpetab ise.
ebaparlikarp
See postitus, mille all praegu kommenteerid, oligi täpselt sinust ja sinusugusest. Mul polegi rohkem midagi lisada.
Kristel
Ehk saad sina ka kunagi targemaks ja elukogenumaks. Küll siis vaatad elu ka teise nurga alt. Loodan, et ka sinu elus tulevad ajad, kui rõõmu pakuvad hoopis muud asjad, kui teistele ärapanemine 🙂
ebaparlikarp
Vaata, ongi olemas erinevaid inimesi, mitte pole asi selles, kui vana või kogenud keegi on.
Ja ise ei käi sa blogikommentaariumis “ära panemas” eks. Anonüümselt. Või sa lihtsalt ei naudi seda? Naljanumber.
Kristel
Hästi paned 🙂 Ilmselt jah, mul on vale ettekujutus 🙂
Aga ma ei tea ühtegi täiskasvanut, kes sellist kiusamist normaalseks ja adekvaatseks peaks. Eriti meeldis see osa: minu blogi, ise teen, mis tahan 😀 Kasva suureks, oleks hea soovitus. Aga saan aru, et enda suhtes sa konstruktiivsest kriitikast aru ei saa. Ei teagi, mida soovitada..
Blogi on sul hea, aga jube heal arvamusel oled endast. Tule maapeale tagasi. Ja selle asemel, et koguaeg kritiseerida ja vinguda, võiksid ka midagi kasulikku või head oma blogiga teha 🙂
ebaparlikarp
Kuidas sa aru ei saa, et see ongi päriselt ka minu blogi, ma ei ole ajakirjanik ega kellegi palgal! See ongi minu blogi ja raiu nüüd endale see pähe – kirjutan, millest tahan, nii palju, kui tahan. Minu blogis on minu arvamus ja see ongi minu arvamuse avaldamise koht. Ja ma teen oma blogiga, mida ma ise tahan, kas kasulikku või kasutut. Mõistad?! Mitte midagi lapsikut. Lapsik on see, et sa sellest aru ei saa. On üks teine blogi, kes väikse summa eest soovitud teemadel kirjutab (vähemalt kunagi nad nii end reklaamisid), mine anna tellimus sisse ja loe neid teemasid, mis sulle hingelähedased on.
Sinu kommentaarides ei ole ju konstruktiivset kriitikat,vaid on sinu nägemus, milline MINU blogi võiks olla. Ühel hetkel kirjutad, et blogi on sul hea, ja teisel hetkel, et blogis vingumise asemel võiks midagi kasulikku teha. Mis siin konstruktiivset on?
Ja miks ma pean endast halvasti või halvemini arvama? Ma olen enda ja oma eluga rahul. Minu meelest on see õnn.
Kõik küsimused olid retoorilised, ma ei taha sinuga vaielda, ilmselgelt oleme liiga erinevad inimesed.
Kristel
Äkki aitab juba? 😀 Ma loodan, et sa seda koolikiusajalikku mõttelaadi lapsele edasi ei anna. Kurb on seda 3e Täiskasvanud naise parastamist ja üleolevat suhtumist teiste vastu vaadata. Ja äkki saate aru, et kolmekesi ühe vastu on väga mage tõmmelda. Igaljuhul jätab see üks, kellest te kuidagi üle ei saa, rohkem täiskasvanu mulje kuna ei jahu teist söögi alla ja söögi peale.
ebaparlikarp
Sul on sel juhul täiskasvanulikkusest minu mõistes väga väär ettekujutus ja selles osas lähevad meie arvamused kindlasti vastupidises suunas. Oma blogis kirjutan ma täpselt nii kaua, kui tahan, sellest, mida tahan. Aitäh soovituse eest. Saa üle juba sellest minu blogist!
Kats
aamen 🙂
Kats
Ei maksa käia lugemas vastu tahtmist seda blogi ja kommentaare, võiks minna õue… muide- ilus ilm on! Päikest, kuud ja tähti !
Nell
Väitlemist ja argumenteerimist tuleks lisaks üldhariduskoolidele õpetada ka täiskasvanutele. Kohustuslikus korras. Liiga tihti olen sattunud olukorda, kus selgitan enda mingit vaatenurka või arvamust põhjalikult ning vestluskaaslane, selle asemel, et enda teistsuguse arvamuse tagamaid põhjendada, tunneb enda rünnatuna või vastab stiilis “ise oled…”. Mulle kusjuures väga meeldivad arutelud, selgitused, põhjendused. Õhtu lõpuks ühisele arusaamisele jõudmine ei ole oluline. Oluline on lihtsalt saada mõtteainet teise inimese mõtetest.
ebaparlikarp
Viimane lause on kümnesse!
kuningunde
Teid kõiki oleks nagu mõni herilane hammustanud – nii pahased ja ülbed olete oma kommentaarides. Väljas on ilus ilm, muide.
ebaparlikarp
Keda kõiki? Millistes kommentaarides? Ma olen näiteks terve eilse ja tänase päeva õues olnud, kas ma tohin nüüd natuke toas olla? Või kust sa tead, et ma õues ei ole praegu? Või kas ainult ilm dikteerib sinu suhtumist poliitikasse, inimestesse, ühiskonda?
Kats
arvamusel ja arvamusel on vaks vahet- ma loen meeleldi Sinu postitusi, ma kaldun arvama, et Su blogi loeb ka veidi haritum rahvas kui… mõnda staffijagamise ja kiituse kerjamise oma 🙂 lase edasi täie auruga!
miiu
see kommentaatorite puutumatus on klassika. keegi tuleb sinu (minu) õue peale oma (vahel veidi ärritavalt üleolevalt sõnastatud) arvamust avaldama ja kui sa teda inputi eest südamlikult ei täna, vaid oma arvamust vastu avaldad, on püha kommentaator solvunud või teeb vähemalt kuskil foorumiski kisa, et kae selle mõrra tõelist palet. damn straight, et oma koduõuel vaidlejale vastu argumenteerimine on minu tõeline pale. 😀
Kris
JUST!
Minu filosoofiaõpetaja ütles kunagi, et kui dialoogist väljudes mõni su väärtushinnang kõikuma ei löö, siis pole see kuigi väärt dialoog. Väga oluline on DISKUSSIOONI tekitamine. Kui me avaldame arvamust monoloogina ja eeldame/ootame, et meile jääb viimane sõna, siis puudub progress ja tegelikult on ju arvamuse avaldamine sellisel kujul mõttetu?
Koolides võiks väitlusõpetus kohustuslik olla. Argumenteerimisoskuse vajadus muutub iga päevaga infoühiskonnas olulisemaks ja aitab tekitada kriitilist meelt.
//Lahe blogi Sul ka!
ebaparlikarp
Aitäh komplimendi eest!
Jah, olen samuti diskussiooni poolt. Arvamuse põhjenduse poolt.