Ma olen varem ka tunnistanud, et pole üldse seda tüüpi inimene, kes pidevalt kodu tuuniks. No ma mõtlen tuuniks niimoodi, et telliks pidevalt Alist mingit staffi või kondaks mööda sisustuspoode füüsiliselt või netis. Korra aastas – kevadel – olen ostnud vast nartsissipotiga koos mõne uue lauakatte, käterätikud või puuviljakorvi. Ma miskipärast ei suuda raha kulutada, kui tegemist ei ole just toidu, reisi, kontserdi või mõne väga meeldiva riietuseseme (neidiki ostan tihti hoopis kaltsukast) või jalanõuga.

Mu õde viitas oma blogis väga tabavalt ükspäev nähtusele:

Lugesin juhuslikult ajakirjast Mari kellegi Eesti sotsiaaltöötajaga tehtud lugu “Kust algab vaesus?” ja see tekst sõnastas selle teema väga lihtsalt, kuid väga tabavalt – teatud kontingent inimesi ei oska hinnata vaimseid tegevusi s.t inimene hindab oma majanduslikku seisu läbi ostetud asjade, aga mitte läbi vaimsete kogemuste. See inimgrupp on üldiselt õnnetum, sest rõõm ostetud asjadest kaob kiiresti ning võrdlusmoment teiste paremal järjel olevate inimestega on selgesti nähtav. Need inimesed eelistavad osta pigem mõne uue hilbu kui minna lapsega teatrisse, nii tekibki olukord, kus “raha ei ole”, sest see sai kulutatud “olulistematele” asjadele.

Seega vaesus on kohati suhteline ning paljude inimeste puhul kindlasti mõtteviisis kinni. Sotsiaaltöötaja sõnul on isegi Eestis inimesi, kes käivad toiduabis, endal iPhone läikivate geelküüned haardes siramas.

Ega mul õde seda juttu ise ei leiutanud, aga mõtlemapanev on ikka. Ma ei ütle, et mina olen mingi materiaalsuse vastand ja imeinimene, aga PIGEM ma ei ole asjade inimene. Mul ei ole probleem aasta aega raha koguda ja siis osta tuhandeid eurosid maksev elamusreis maailma teise otsa, millest ma olen unistanud, aga ma ei koguks never aasta otsa raha, et osta mingi… ma ei tea… 4 tonnine diivan?

Kui osadel inimestel on halb olla, kui neil kuskil vaba raha vedeleb, siis minul oleks paanika, kui ei vedeleks. (No mitte, et mul Disney onu Roberti moodi kodus kullakangidest bassein on, aga saate aru küll). Mulle on eluliselt oluline see kindlustunne, et vajadusel saan kõik päeva pealt pekki saata ja aasta otsa mitte midagi teha, ilma et ma kerjama peaks. Tunne, et kui ma tahan osta 4 tonnise diivani, siis saan selle osta. Point on lihtsalt selles, et MA EI TAHA! 

Mul on asjade ostuga (näiteks koduasjad) üldse selline imelik kiiks, et vahel mõtlen küll, et no peaks ostma uued rätikud… Panen need isegi nö poekorvi ning siis… Siis mõtlen, et vanad ju “töötavad”. Milleks mulle need uued? Ja nii on pea kõigi asjadega. Mul ei ole olnud kodusisustuse osas mitte ühtegi emotsioonostu.

Täna aga läksin poodi ja ostsin mõned koduasjad. Tõuke andis tolleks asjaolu, et paar diivanipatja olid lausa VÕIDUNUD moega! Loomulikult olen ma padjakatteid pesnud, aga no kuluvad ja võiduvad ikka. Vahel tuleb oma kodu suhtes silmad avada, nagu oleksid võõras, ja vaadata justkui esimest korda. Igapäevaselt tihti ei märka…

Ma ostsin…

2 uut padjakatet. Kasside padjakattega mul isegi tekkis väike emotsioon, sest meie Jinx on ju täpselt samasugune 🙂

DSC05568

4 uut lauakatet:

IMG_4641 lauakate

Peegli. Viimasel ajal olen ma end meikinud suure toa laua nuka peal. Mingi suvalise vannitoa plastmasspeeglinäraka ees. Mõtlesin siis, et kui mu meiginurgake pidevalt nö avalikkuse ees on. Jube avalik küll – mul käib aastas 2 külalist, siis olgu see vähemalt ilusake. PS: Karl tuli koju ja nentis: “Ma näen, et sa oled endale LUUBI OSTNUD!” 😀

peegel

Kassidega köögi käterätiku

IMG_4642

Irooniline on see, et sisustusajakirjad ja blogid mulle meeldivad, ilusaid kodusid on kuidagi väga rahustav ja mõnus vaadata 🙂

Millele teie raatsite kulutada ja millele mitte? Kas olete rohkem asjade või elamuste inimene?