Mul on natukene kripeldama jäänud üks hiljutine teema, nimelt lehelapsed. Ma ei hakka siin analüüsima tööinspektsiooni argumente (ohutus, eakohasus, töötingimused jne) või otsima tõde, kas tööinspektsioon üldse keelaski lehelaste töö või lõpetas Ekspress Grupp ise lehelaste projekti pärast juba eelmise aasta augustis algatatud väärteomenetlust.

Küll aga käib mulle pinda meedia tekitatud kuvand ja vanemate paanika, kuidas lehelaste kadumisega pandaks justkui käsi ette tulevastele miljonäridele. Nagu kõigi vanemate unistus oleks, et nende laps saaks tulevikus miljonäriks. Justkui see oleks peamine ja nüüd on nii tulevased põlved hukule määratud kui ka meie – nende vanemad – kes ilmselgelt lootsid oma pensionipõlve miljonärist laste näol kindlustada.

Eriti demagoogiliselt mõjus esmapilgul suht tühine artiklikene ühest Saaremaa laulupoisist (mul ei ole selle poisi kohta ühtegi halba sõna, vaid häirib see, kuidas meedia selle poisiga paanikanuppu muljus), kes rääkis ajaleheveerul, kuidas talle see töö väga meeldis – sai julgust juurde, mida laval vaja, kõik oli väga tore, sai laulda ja uusi sõpru. Noh jälle sellise alatooniga lookene, nagu nüüd ei sirgu meie ühiskonnas enam kunagi ühtegi Elina Borni ega Liis Lemsalu, sest kõik võimalused lavalise julguse praktiseerimiseks nulliti juba lapsepõlves.

Suht sarnase signaali andis läbi meedia ka Paavo Nõgene, tsiteerin Postimehest: “See õpetas mulle töötegemist. Vanemate kirjalikult nõusolekul. Tundub, et nad olid lubades adekvaatsed, sest midagi hullu pole juhtunud, teen kirglikult tööd senini.” Nagu ma algselt ütlesin, ma ei taha hakata analüüsima tööinspektsiooni põhjuseid, aga ma ei saa kuidagi vaiki olla, mis puudutab seda, et kui Paavo Nõgenel olid adekvaatsed vanemad ja tal läks kõik hästi, siis see ei tähenda automaatselt, et kõigil nii on. See selleks.

Mina mõtlen, et kui laps tõesti tahab end proovile panna müügis, suhtluses, julguses, kontakti otsimises jne, küll vanem leiab talle selle võimaluse ilma lehepoisi ametita ka. Lasteaialaadad, koolilaadad, kirbukad, asulate päevad… Mida iganes. Meil oli hiljuti Kalamaja päevadel koolihoovis lastele laadapidamisvõimalus antud (pole ainuke laat aastas!) ja lapsed said müüa kõike – oma vanu mänguasju, küpsetisi, riideid, meisterdatud asju… Väljundeid leiab. See aasta tahtis minu laps ka osaleda ja kaifis seda melu täiega. Mul jäi karp lahti, kuidas väiksed poisid seal mingeid jullasid ja vidinaid müüsid, juttu tuli suust nagu kogenud müügimehel/ laadaärikal. “Tulge vaatama, maailma parimad…” jne. Otsige oma lastele siis muud võimalused.

Siis mingid nördinud lastevamete sõnavõtud meedias, kuidas nende lastel olid kõik lootused ülesse krutitud seoses taskuraha teenimisega ja nüüd tuleb kindlasti nii palju nuttu… Teile, lumehelbekestele, uudis – shit happens. Kõike võib juhtuda. Kui tahate lapsele sellest kõigest midagi õpetlikku külge pookida, siis seletagegi lugu ära – teinekord viskab elu ka  p*ska. Okei, seletage viisakamalt.

Taskuraha on tore asi. Ma ei tea, kui palju nende projektis osalejate hulgas oli neid peresid, kellele see teenimisvõimalus oli eluliselt oluline. Kas seal oli vanemaid, kes ajasid oma lapsed lehti müüma, et endale hiljem suitsu osta, või pigem adekvaatsed vanemad, nagu Paavo Nõgenel. Ma ei tea. Tahaks loota, et neid esimesi ei olnud. Tahaks loota, et lapsed saavad midagi muud teha (kas või maal vanaema juures vms aidata peenart rohida või lihtsalt kodutöödes rohkem aidata) ja oma taskuraha vanemate käest ikka välja teenida, kui nendele peredele see raha eest töötamise harjumuse juurutamine tõesti juba 8aastastel vajalik on. Ma ei ütle, et ei ole vajalik. Aga minu meelest ei ole lehepoisi amet ainuke võimalus õpetada oma lastele, et raha ei kasva puu otsas.

Paraku praegu on aga meediast jäänud selline mulje, et muud varianti ei ole.

PS: foto pixabay.com