Kui ei suuda traumasid kronoloogiliselt reastada…
Vanemaks saamine on natuke nagu mäkke või torni otsa ronimine – mida kõrgemale lähed, seda kaugemale taganeb oma elatud elu piiritlev horisont ja näed üldpilti hulga paremini, mingid asjad omistavad tähenduse, tekivad seosed. (Issand kui diip).
Lakkisin ükspäev küüsi ja panin üle saja aasta tähele kahte armi oma kahel vasakul näpul. Küüne äärest kuni sõrme esimese nukini jookseb vaevumärgatav joon, mida võõras ei pane võibolla tähelegi, aga millega minul on oma lugu. Mulle meenus, kuidas ma need armid sain. Ma ei tea, kas see oli minu elu esimene trauma või oli enne seda mu uppumistrauma, aga vahet ei ole.
Igatahes, räägin, kuidas ma mäletan. Mul oli lapsena üks vanem tuttav, kes oli küllaltki kiuslik. No näiteks käskis ta mul kätt hoida nagu ma teeksin kivi-paber-kääridest paberit, ise pani oma käe minu käe alla, aga ei näidanud mulle, et tal on käes välgumihkel. Ja siis pani selle põlema, nii et minu peopessa viskas leeki. See tegu iseloomustab teda hästi. Tal oli naljakas, aga mina pean vist jumalat tänama, et ma põlema ei läinud.
Mäletan häguselt, et kolasime Jõhvi pargis. Ajad olid teised. Ma polnud vanemate poolt hüljatud laps, aga lapsed kolasidki niimoodi omapäi. Jõhvi pargis asuv vana Vene aegne lõbustuspark oli igatahes siis juba kinni, aga territooriumile sai sisse. Mäletate seda vana Vene päikeseratast ehk laste vaateratast? Kahekesi sai vastamisi sisse istuda ja siis käis see aeglaselt ringi, üles. Mingit mehhanismi kuidagi keerates (kujutate ette, kui suur see kettide mehhanism peab olema, et see asjandus inimesi üles veaks?!) sai selle ratta seal mahajäetud pargis liikuma. Mind, kes ma olin äkki mingi lasteaia lõpp/kooli algus keelitati seda keerama. Tagant järgi mõtlen, et mul oli lapsena vist ajuhalvatus või olin lihtsalt idioot, aga oma näpud ma sinna mehhanismi sisse igatahes toppisin ja käelaba mul nende õliste kettide (vist olid nagu hiiglaslikud ratta ketid) vahele kinni jäi. Kuni ma jõuga selle sealt välja tõmbasin.
Verd lahmas kahte lehte. Mina ei saanud aru, kas mul on näpud veel alles või ei, ning minu meelest sai lõpuks olukorra tõsidusest aru ka see vanem tuttav, kes mind kiiruga vanaema tööjuurde tirima hakkas. Vanaema oli kõige lähemal. Mobiile ju polnud. Hoidsin ühe käega oma teist kätt kinni aru saamata ikka veel, kas mul on näpud alles või mitte. Vähe ei ulgunud. Vanaema juurde jõudes ma suurt enam ei mäleta. Oleksin võinud terve käe kaotada ja praegu ühe käega blogida. Aga lõbustusparkides lõbutsemine on minu jaoks välistatud. Elu ei saa elamata jätta ja oma lapse olen viinud isegi Disneylandi, aga tagant järgi mõistan, et kramp on vist just sellest traumast sees.
Ahsoo, praegu tuli meelde, et äkki mu esimene trauma oli hoopis see, kus ma hakkasin ca 4-aastaselt liumäe liu poolt üles ronima. Sel ajal olid need vanad metallist suured kolakad. Ühesõnaga libisesin (need olid suht 90 kraadise nurga all, samas kes ronib üles 90 kraadise nurga alt?!) ja lõin lõua vasta seda liugu ära, nii et huul oli seest poolt ribadeks. Ema oli mul kõrval. Praegu mõtlen, et siis ei olnud mingeid nutitelefone, kus emad passivad, kui nende lapsed mänguväljakul hulle tempe teevad. Ema oli mul reaalselt kõrval ja lubas sedasi turnida. Igatahes lõppes mul see üritus traumapunktis (kus muidugi Kohtla-Järvel keegi eesti keelest aru ei saanud – järjekordne trauma kogu eluks!) huule kokku õmblemisega ning igavese norimisega (okei, 10 aastat tuli seda reaalselt jutti) ema ja isa poolt, et no pulmadeks saab terveks. Abiellunud siiamaani ei ole. Nii et jah, igasugused atraktsioonid ja liumäed… See pole üldse minu teema.
Aga kõige hirmsam kogemus oli mul aga mingi lasteaia lõpus, kui olime vanematega A-rannas. Ma olin kummimadratsiga meres. Ema ja isa päevitasid. Triivisin rahulikult kummimadratsil, kuni tundsin, et jalad ei lähe enam põhja. Ma ei olnud kaugel rannast, aga mu jalad olid kõvasti lühemad kui praegu. Igaljuhul pistsin ma röökima. “Ma uuuupuuuuun”, vist karjusin. Ema kuulis. Tõukas isa. Isa lendasid sekundiga lühikesed teksad jalast ja ta tormas mind päästma. Midagi hullu ei juhtunud. Peale selle, et mu ema rääkis kõikidele sugulastele ja tuttavatele 10a järjest seda lugu, kuidas ta laps tahtis parvega Soome sõita. Aga minul olid öösiti horror unenäod ja ma ei suutnud magama jääda. Arvake ära, kas mulle meeldib laevaga sõita?
Suuremaks saades traumad ei lõppenud. Mäletate võõrkeele tunde, kus pidi pikka teksti ette lugema ja siis üle klassi tõlkima. Õppisin alates 3ndast klassist saksa keelt. (Oma vanemaid tahaksin selle valiku eest kui mitte mõrvata, siis… ma ei tea, mis on leebem?). Ühesõnaga õppisin seda k*radi saksa keelt. Ja mul ei ole keelevaistu. Võõrkeele vaistu siis. Või äkki ma lihtsalt sain sellise trauma ja blokk tuli peale, tegelt olen potentsiaalne polüglott. Vahet ei ole, tulemus on sama. Lugesin klassi ees seda teksti, muffigi aru ei saanud ja siis pidin tõlkima. Katsu sa tõlkida, kui ühestki tegusõnast aru ei saa. Tuupimine ei aidanud. Seda ma oskasin. Ei aidanud. Tänasel päeval näen ma unes stsenaariumi, kus ma olen keskkoolis (või ülikoolis), hakkan juba seda kooli lõpetama, kuni avastan, et appi, mul on kohustuslik saksa/ vene (olenevalt unenäost) kursus ju läbimata ja ma ei saa kooli lõpetada ilma selleta. Ning mind valdab unes selline paanika. Saksa keel oli mul gümnaasiumus üldiselt 4. Polnud probleem 4 kokku saada, vahel oli ka 5. Aga ega hinne ei väljenda alati oskusi.
Niisiis… Tänaseks olen ennast juba liiga palju avanud. Mis teie lapsepõlvetraumad on? On midagi jätnud oma jälje?
PS: foto pixabay.com
Leelo
Ma kukkusin väiksena näoga vastu maad, nii et nina vahesein oli lahti ja oligi nagu üks suur ninaauk. Suuremad poisid mängisid sellist mängu, et hüppasid pingi pealt vaibakloppimistoru külge. Pidevalt liigutati pinki kaugemale, et näha, kes kõige kaugemalt torust kinni saab. Mina olin väike ja tahtsin ka hüpata. Loomulikult mu käed ei puudutanudki seda toru, vaid maandusin käed püsti näoga vastu maad. Ise veel alguses naersin, et suht mark. Aga kui poiste nägusid nägin ja oma tilbendavat nina katsusin, siis alles tuli kisa. Praegu on nina veits püstine, aga ei midagi hullu, armikoht on näha :p
Päevalilleke
Mul hetkel ühtegi eluaegset traumat pähe ei tule, kuid õnnetusi on ikka juhtunud.
4 aastasena hüppasin kapi otsast alla ja mõlemad käeluud puru, ma mäletan siiamaani ülihästi seda õhtut ja ka haiglat. Ja kusjuures me enne õnnetust olime mingi tund aega mänginud seal õdede-vendadega.
Kunagi lõin endale kirvega varbasse, varvas läks pooleks. Ma olin mingi 11-13 ma arvan. Läksin rahumeeli sõbranna juurde, kes punasõstraid põõsast sõi ja ütlesin, et vaata mis mul juhtus 😀
Veealla vajumisi on tulnud lapsena ette teiste tõttu, kes päästmist vajanud, kuna ei osanud ujuda ja läksid liialt sügavale. Õnneks on kõik ellu ja üldiselt terveks neil kordadel jäänud.
Kunagi käis hull siblimine kodus ja sain triikrauaga vastu huult, kellelegi midagi ei öelnud ja läksin vaikselt oma tuppa ning käisin õhupall vasta nägu ringi. Ma olin sel ajal ilmselt kuskil 7-10 aastane. Hiljem paistetas üle poole huule üles ja tuli mingi rõve verevill, täpsemalt ma ei mäleta, kuid tean seda, et perearst kool mind ei lubanud 2-3 nädalat.
Näpuluud mul ei püsinud, kõik olen suutnud puru kukkuda. Ja reaalselt üli lollakalt nagu, ükskord libisesin lihtsalt ja kukkusin vastu riidestanget poes.
Kunagi kukkusin toolipealt alla, niinõmedalt lihtsalt, et seitsmes kaela või selgroolüli läks mõraseks ja sain kaelatoe järgmisel päeval, ma ei taibanud kohe emosse minna, kuid kuna valu üle ei läinud, siis lõpuks läksin.
Aaa ja ükskord jooksin trepist alla ja murdsin jalaluu ära, seal allpool oleva, ma isegi täpselt ei tea mis luu see oli. Kõndisin-hüppasin ise bussi peale, trollile ja haiglasse ning sain jala kipsi.
Kindlasti on veel neid õnnetusi juhtunud, kuid need sellised “erilisemad” 😀
ebaparlikarp
Suht hullud 😀
Pille
Mina olen näiteks väiksena (~kolmesena) kukkunud käega vastu tulist saunaahju. Teise käega lükkasin end sealt eemale, nii et kokkuvõttes olid mõlemad peopesad täiesti põlenud. Kusjuures mäletan, et kui mind sauna eesruumi oli toimetatud, siis enne kiirabisse minemist pidin veel ootama, kuni vanemad end lõpuni pesevad. Nüüd ise lapsevanem olles tundub see kummaline 😀 Ise läheks kasvõi hommikumantlis, pea seebine, kui laps üleni põlenud on 😀 Aga ju olid teised ajad vms 😀
Üks teine kord mängisime õega üht mängu, mis sisaldas võidu jooksmist (toas) ja ühe mündi püüdmist. Täiesti arusaamatul põhjusel oli mul samal ajal harilik pliiats püsti käes, nii et kui üks hetk mündi järgi hüppasin, siis maandusin pliiatsisüsi kurku kinni. Emale ei pidanud vajalikuks nutma ja kurtma minna, aga ta sai olukorra tõsidusest aru, kui üks hetk meie tuppa tuli ja nägi, et terve tuba on verd täis 😀
Umbes napilt-napilt kooliealisena käisime onupojaga ühes lasteaiahoovis mängimas. Seal oli hästi mitu suurt traktorirehvi, mida me siis kahekesi püsti kangutasime ja mööda hoovi ringi veeretasime. Kuidagi juhtus nii, et korraga kukkus see sama suuuuuuuur rehv minu peale, lausa sellise hooga, et mul lõi täiesti hinge kinni. Vedelesin kõhuli selle rehvi all ja täitsa surmatunne oli. Onupoeg, üsna sama vana kui mina, kuidagimoodi kangutas selle mu pealt ära õnneks.
Kolmandas klassis käisime terve klassiga ühes teises koolis ujumist õppimas. Mina kukkusin kuskil vale koha peal basseini ja hakkasin uppuma. Üks klassivend seisis basseini äärel ja vaatas hästi rahulikult seda pealt. See oli väga freaky. Kuna ta oli selline veits omamoodi, siis mul ei tekkinudki kunagi võimalust küsida, et mis tal viga on, et kedagi appi ei kutsunud 😀
Juba natuke suuremana, nii põhikooli teises pooles, jooksin koolis endale ukselingi kätte kinni. Kuna see oli tõesti jooksu pealt, siis haav oligi selline täiesti suur ja rebenenud auk. Arst, kes seda kinni õmbles, rääkis samal ajal, kuidas oma naabruskonna kodututest kassidest lahti saada – kotti ja jõkke jäi vist lõpuks sõelale. Sellest õnnetusest on praeguseks järel ~10 cm üsna konarlik arm järgi. Kusjuures kohe peale õnnetust jalutasin kooli teise otsa garderoobi, minestasin seal nägu ees kivipõrandale, toibusin, jalutasin teisele korrusele õpetajate toa ukse taha ja teatasin maailma kõige rahulikumal moel: “Ma arvan, et ma ei saa täna kehalises kaasa teha” 😀
Kõikide nende õnnetuste tulemusena olen ma just selline ülipabistav kanaema, kes suudab absull igast olukorras mingit potentsiaalset õnnetust näha. “Laps peab kukkuma ja muhke saama, siis ta õpib” kehtib minu meelest tõesti ainult pisemate kriimudeni ja ma üllllldse ei kannata, kui keegi mulle selle jutuga lapsevanemaks olemist õpetama tuleb. Ma ei tunne, et ma olen ekstra õnnelik kõigi nende õppetundide pärast, mis ma ise saanud olen, vaid siin-seal pigem oleks vanemad saanud täitsa vabalt mõttetuid (aga väga ohtlikke) õnnetusi ära hoida. Muidugi olidki ajad ja mängud teised, aga no…nädalas korra surmasuus olla ja vati sees kasvamise vahele jääb veel midagi ma usun 😀
ebaparlikarp
Ma näen ka igal pool ohte 😀 Naljakad lood Sul, aga samas lihtsalt õnneks väga õnneliku lõpuga 🙂
Kaiu
Hei Triin! Mul jäänud meie ühisest kooliajast veel meelde, kuidas sa haigla ees auto alla jäid ja peapõrutusega haiglas olid. Vähemalt nii meile, lastele, seda tookord räägiti ja mulle on see miskipärast siiani mällu salvestunud. Olid see ju ikka sina või juhtus see mingis teises elus? ☺ Palju õnne ka! ?
ebaparlikarp
Issake tere Kaiu 😀 See olin jah mina, auto ALLA ma ei jäänud, aga löögi sain. Lollakas ülekäigu koht. Mul ei tulnud see kirjutades meeldegi, aga oma last (8a) hoian siiamaani tänaval autoteed ületades käest. Pagan, kus sai lapsena alles vigastatud endid 😀
Aitäh õnnesoovi eest!
Kadi
Mul samamoodi on ujumise ees hirm, st vees solberdada mulle meeldib, aga ainult nii kaua, kuni tean, et jalad põhja ulatuvad. Kunagi 2. või 3. klassis, kui oli kohustuslik ujumistund basseinis – mäletan, et õppisime selili ujumist, mul oli see vahtplastist ujumislaud käte vahel, sest päris ujuda veel ei osanud ju, ja kõrvad vees ja silmad lahti, nagu ikka selili ujutakse. Jõudsin siis basseini lõpuossa kõige sügavamale, kui keegi suure pritsimisega kõrvalt mööda ujus. Mul läksid silmad vett täis, lasin lauast lahti ja sattusin paanikasse. Mäletan, kuidas ma vajusin ja vajusin… ja edasi vahepeal ei mäleta midagi, tundus, nagu oleks terve igavik vahepeal olnud. Ja järgmine hetk tõmbas treener mind mingisuguse pika varrega konksu abil vee alt välja, huuhhh… siiani on see tunne ja see pilt mulle kinnistunud. Ma ei mäleta, mis edasi sai, tund läks ilmselt edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Ilmselt neid vee alla vajujaid seal ikka aeg-ajalt oli, sest “konks” oli treeneril just käepärast. Aga sügavat vett kardan ikka meeletult.
Ujumise õppisin ka muidugi selgeks sealsamas basseinis paari järgmise tunni jooksul, aga ma kadestan natuke neid, kes julgevad näiteks purjeka pealt avamerel ujumas käia või basseinis neid hüppekaid teha. Mina ei julge!
Elli
Minul on ka veega seotud trauma. Olin eelkooliealine, kui emaga järve ääres käisin. Mina solberdasin vees, tema jutustas kaldal sõbrannaga. Üks hetk kadus mul põhi jalge alt ära. Vot siis ma tundsin täpselt seda, mida uppumisest kirjutatakse – et ei saa reaalselt suuresti vett pritsida ja karjuda nagu filmides. Mäletan, et üritasin emmet hõigata, aga see hetk, mil mu suu vee peal oli, oli lihtsalt nii lühike, et ma ainult väga vaikselt seal piuksusin ja nägin, kuidas mu ema üldse tähele ei pane. Järgmiseks olin vee all, kõik oli rohekat värvi ning mul tuli täiesti jabur idee – kui ma jalaga põhja ei ulata, siis ma otsin käega põhja üles (nagu miks???). Järgmiseks tuli üks võõras naine, ning tõi mu süles veest välja. Ma olin nii ehmatanud, et ei öelnud talle isegi aitäh, vaid jooksin ema juurde, kes mulle räti andis ja ei märganud üldse, et ma hirmust värisen. Kusjuures ma ei öelnud emale midagi, sest ma kartsin, et ta on kas mu peale pahane või siis tunneb ennast süüdi ja on kurb. Ja mind aidanud naine ka ei tulnud temaga rääkima. Kokkuvõttes üks väga õnnelikult lõppenud vahejuhtum, mõned aastad hiljem õppisin ikka ujuma ka, nii et püsivat traumat õnneks ei saanud.
ebaparlikarp
Õudne 🙁
kk
Ma oleks äärepealt Männiku karjääris uppunud. Me elasime karjääride lähedal, seega suvel käisime seal päris tihti ujumas. Mu vanemad olid kaldal, mina ujusin aga palliga ringi (tol hetkel ma ei osanud veel päriselt ujuda). Ühel hetkel lasin pallist lahti, märkamata, et mu jalad põhjani ei ulatunud. Vehkisin kätega kuni ära väsisin ja otsustasin “puhata”. Ega oma lapsemõistusega (ma võisin olla siis nii 5-6 aastane) ma ei mõistnud ka, et puhkamine võib viia uppumiseni. Õnneks kui ma juba vee all olin, siis kellegi käed (ilmselt isa) võtsid minust kinni. Mis edasi sai, seda ei mäleta ning vanemad pole seda ka kunagi jutuks toonud. Mu isa isegi ei mäleta seda seika, mul on aga siiani meeles vee all nähtud vaatepilt : rohekas vesi ning läbi vee sillerdav päike. Nüüd vanemana eeldan ujuda küll kalda lähedal (või kus jalad põhja ulatuvad) aga pigem on see täiskasvanu tarkus kui lapsepõlve trauma 🙂
ritsik
Mind joosti 1. klassis garderoobis niimoodi pikali, et lõin otsaesise vastu pingi raudjalga katki. Arm on alles, aga psühhotraumat ei saanud ja garderoobe kartma ei hakanud ?. Küll aga tänu kehalise tundidele vihkama sporti, a see on juba teine teema.
Kristhel
Tean last kes jooksis mänguhoos kättpidi kuni luuni ukselingi otsa.
Keravälgu ajal ei tohtinud vist liigutada…
kk
Ma sain lapsena küll igasuguseid traumasid (põletasin näiteks keeva veega mõlemad käed ära, peaagu uppusin, jätsin näppe uste vahele, sain koeralt hammustada jm) aga imelikul kombel ühtegi püsivatvaimset traumat sellest ei tekkinud. Võib-olla sellepärast, et mu vanemad ka ei maininud neid traumasid hiljem, seega ei olnud püsivalt meeles, vot ei tea.
H
Mul on ka uppumise trauma. Ujusin u 7-aastasena nö lastepoolel poidest kaugemale, tundsin vetikaid jalgade vastas ning ehmusin. Rabelesin, läksin paanikasse. Ema ja vanaisa olid kaldal. Karjusin meeleheitlikult ja pamparamppaaaaaaaaaa…. keegi ei liigutanud end. Arvasid, et teen nalja. Ma reaalselt tõmblesin, ujusin ja tõmblesin veel, kuni kaldale jõudsin. Ma mäletan, et kui kaldale sain, olin surmani kurnatud ja lihtsalt vedelesin liival ja nutsin. Siiamaani olen solvunud, et wtf, miks keegi appi ei tulnud. Ujumist aga armastan sellele vaatamata. 🙂
Umbes neljasena kartsin, et poisid kukutavad mulle poolpehkinud rõdupiirdelauad kaela. Jooksin suurest hirmust läbi klaasitud trepikoja ukse. Polnud nii palju aegagi, et uks lahti teha 😀 Lõppes see sellega, et ema sai trauma hetkest kui ma üleni verisena tuppa ilmusin ning minu peas on u 4 cm arm. Siiani veits pelgan rõdude all seismist 😀
Kui teemasse lähevad, siis vahest räägin endaga juhtunud lugusid õpilastele, nö hoiatavaks näiteks. “Õpetaja, sul on nii põnev elu olnud!” Ja mina mõtlen, et thank god, et üldse elus olen, arvestades kõike mis juhtunud on. 😀
Kats
Esimest traumat ei mäleta ise, aga olin saanud isa tööjuures sahtli lahti ning sealt žiletitera kätte – sahtel oli verd täis kui isa märkas. Mina sealjuures olin täitsa rahulik olnud ega mitte piuksugi teinud, žilett ju terav ja väga valu ei tekita. Järgmine, millest juba enda mälestused on – miskil sünnipäeval läksin laua alla mägima, ning õnnestus pea vastu kapiuksenuppu (olid sellised metallist, üsna teravate servadega) ära lüüa. See on võimalik, et üleüldse esimene mälestus, mis mul on. No mis pärast juhtus (peahaav, palju verd jne) seda on mulle siiski hiljem räägitud.
Veidi vanemana, ehk eelkooliealisena kuskil, maal vanaema juures oli vaja midagi uske hingedepoolses osas surkida näppudega (selline vana taluuks), siis vanaema liigutas ust – näpud jäid vahele ning esimese ehmatusega ei suutnud vanaema kohe aru saada, kuhupoole ust uuesti liigutada, et näpud vabaks saaks, tegi rohkem lahti, aga nii said näpud veel rohkem kinni surutud. Õnneks peale paari kaotatud küüne suuremat traumat ei olnud, näpud jäid kõik terveks.
Näpuluid õnnestus murda hiljem, kooliealisena, kukkusin vahetult enne sõbranna sünnipäevale minekut, kuna sinna tahtsin niiväga minna, siis vanemad sidusid käe kinni ja niimoodi ma sünnipäevale läksingi, isegi valu üle ei kaevanud (kuigi olin näost lumivalge olnud), arsti juurde viidi järgmine päev, no maaelu, egas siis kohe traumapunkti ei saanud minna.
Kristhel
Mul on vist vedanud. Mul pole lapsepõlvest suuri traumasi olnud. Esimene millest ma mäletan seda nn hirmutunnet oli siis kui ööbisime vennaga maja kõrval vanas kangast vene telgis. Sõbrad pidid ka ööseks sekka tulema aga vaatasid rahumeeli toas ilmateadet vanematega ja need keelasid ära. Äikest lubas öösel. Me olime siis alles mingi 7-8 aastased vast. Ja öösel ärkasime meeletu tormi peale üles. Karjusime koos täiest kõrist telgis, ei julgenud majani minna. Metallvaiad püsti. Lõpuks ärkasid vanemad üles ja tõid meid tuppa. Ma nutsin nagu sooda. Eluks ajaks kardan äikest. Kuni 18 aastaseni roomasin äikese ajal mööda põrandaid toas (sõna otseses mõttes)
Teine hetk oli ratsavõistlustel kui hobune minu all libises ja kukkusin kõhuli vastu kõva maapinda, jalg jäi hobuse alla kes mulle peale kukkus. Löök oli nii tugev, et lõi hingamise kinni. Ahmisin elueest õhku aga seda ei olnud… Ratsutan tänaseni 😀
ebaparlikarp
Äikest ma kartsin ka kunagi, või noh, siiamaani pelgan. Kunagi keegi rääkis, et Pärnus on keravälk, mis tuleb aknast sisse või telki näiteks. Issand ma isegi ei tea, see on ikka müüt v? 😀 Miks just Pärnus ja kuidas ta aknast sisse tuleb? 😀
ebaparlikarp
Appi, praegu loen wikist, et keravälk tulebki läbi aknaprao tuppa :O OMG!
Liisa
Keravälk on jah soodsate tingimuste tekkimisel ikka igal pool olemas, mitte ainult Pärnus 😀 Mina kartsin lapsena hullult seda, vanavanemad alati kütsid seda teemat, äikese eel pandi kõik aknad-uksed kinni suviti ja istuti selles lämbes suvekuumas toaõhus äikest oodates. A peaasi, et keravälk sisse ei saaks 😀 Nüüd endal sama komme küljes. Kui müristama hakkab, kohe kõik avatud uksed ja aknad kinni.
Kats
Äikest sai ka kardetud, eriti seda keravälku. Mingil hetkel isegi koos sõbrannaga voodi alla peitu mindud, iga kord jälgitud, et kummist jalanõud oleks äikese ajal jalas jne. Aga enamiku ajast oli see ikka selline pelgamise seisund, mitte otsene hirm.
Triin
Meil tuli keravälk tuppa. Olin siis mingi tatt alles ja olukorra tõsidusest ei taibanud midagi. Mäletan, et mingi asi liikus ja mul kästi täiesti liikumatult olla. See läks ise välja tagasi. Ilmselt midagi halba ei juhtunud.
ebaparlikarp
Apppppppi!!!!
Viivi
Temaatiline laul: Vaiko Eplik – Keravälk tapab
Kaisa
Mul ka sarnased unenäod nii vene keelega kui ka näiteks käsitöötunniga seoses 😀
ebaparlikarp
Käsitöötunniga? 😀
Kätlin
Mul oli saksa ja vene keelega sama ja unenäodki on samad ning keelevaistu ei ole mulgi. Ilmselgelt traumast 🙂