Maailmalõpp on käes – lapsed ei saa enam lehti müüa!

Mul on natukene kripeldama jäänud üks hiljutine teema, nimelt lehelapsed. Ma ei hakka siin analüüsima tööinspektsiooni argumente (ohutus, eakohasus, töötingimused jne) või otsima tõde, kas tööinspektsioon üldse keelaski lehelaste töö või lõpetas Ekspress Grupp ise lehelaste projekti pärast juba eelmise aasta augustis algatatud väärteomenetlust.
Küll aga käib mulle pinda meedia tekitatud kuvand ja vanemate paanika, kuidas lehelaste kadumisega pandaks justkui käsi ette tulevastele miljonäridele. Nagu kõigi vanemate unistus oleks, et nende laps saaks tulevikus miljonäriks. Justkui see oleks peamine ja nüüd on nii tulevased põlved hukule määratud kui ka meie – nende vanemad – kes ilmselgelt lootsid oma pensionipõlve miljonärist laste näol kindlustada.
Eriti demagoogiliselt mõjus esmapilgul suht tühine artiklikene ühest Saaremaa laulupoisist (mul ei ole selle poisi kohta ühtegi halba sõna, vaid häirib see, kuidas meedia selle poisiga paanikanuppu muljus), kes rääkis ajaleheveerul, kuidas talle see töö väga meeldis – sai julgust juurde, mida laval vaja, kõik oli väga tore, sai laulda ja uusi sõpru. Noh jälle sellise alatooniga lookene, nagu nüüd ei sirgu meie ühiskonnas enam kunagi ühtegi Elina Borni ega Liis Lemsalu, sest kõik võimalused lavalise julguse praktiseerimiseks nulliti juba lapsepõlves.
Suht sarnase signaali andis läbi meedia ka Paavo Nõgene, tsiteerin Postimehest: “See õpetas mulle töötegemist. Vanemate kirjalikult nõusolekul. Tundub, et nad olid lubades adekvaatsed, sest midagi hullu pole juhtunud, teen kirglikult tööd senini.” Nagu ma algselt ütlesin, ma ei taha hakata analüüsima tööinspektsiooni põhjuseid, aga ma ei saa kuidagi vaiki olla, mis puudutab seda, et kui Paavo Nõgenel olid adekvaatsed vanemad ja tal läks kõik hästi, siis see ei tähenda automaatselt, et kõigil nii on. See selleks.
Mina mõtlen, et kui laps tõesti tahab end proovile panna müügis, suhtluses, julguses, kontakti otsimises jne, küll vanem leiab talle selle võimaluse ilma lehepoisi ametita ka. Lasteaialaadad, koolilaadad, kirbukad, asulate päevad… Mida iganes. Meil oli hiljuti Kalamaja päevadel koolihoovis lastele laadapidamisvõimalus antud (pole ainuke laat aastas!) ja lapsed said müüa kõike – oma vanu mänguasju, küpsetisi, riideid, meisterdatud asju… Väljundeid leiab. See aasta tahtis minu laps ka osaleda ja kaifis seda melu täiega. Mul jäi karp lahti, kuidas väiksed poisid seal mingeid jullasid ja vidinaid müüsid, juttu tuli suust nagu kogenud müügimehel/ laadaärikal. “Tulge vaatama, maailma parimad…” jne. Otsige oma lastele siis muud võimalused.
Siis mingid nördinud lastevamete sõnavõtud meedias, kuidas nende lastel olid kõik lootused ülesse krutitud seoses taskuraha teenimisega ja nüüd tuleb kindlasti nii palju nuttu… Teile, lumehelbekestele, uudis – shit happens. Kõike võib juhtuda. Kui tahate lapsele sellest kõigest midagi õpetlikku külge pookida, siis seletagegi lugu ära – teinekord viskab elu ka p*ska. Okei, seletage viisakamalt.
Taskuraha on tore asi. Ma ei tea, kui palju nende projektis osalejate hulgas oli neid peresid, kellele see teenimisvõimalus oli eluliselt oluline. Kas seal oli vanemaid, kes ajasid oma lapsed lehti müüma, et endale hiljem suitsu osta, või pigem adekvaatsed vanemad, nagu Paavo Nõgenel. Ma ei tea. Tahaks loota, et neid esimesi ei olnud. Tahaks loota, et lapsed saavad midagi muud teha (kas või maal vanaema juures vms aidata peenart rohida või lihtsalt kodutöödes rohkem aidata) ja oma taskuraha vanemate käest ikka välja teenida, kui nendele peredele see raha eest töötamise harjumuse juurutamine tõesti juba 8aastastel vajalik on. Ma ei ütle, et ei ole vajalik. Aga minu meelest ei ole lehepoisi amet ainuke võimalus õpetada oma lastele, et raha ei kasva puu otsas.
Paraku praegu on aga meediast jäänud selline mulje, et muud varianti ei ole.
PS: foto pixabay.com
V.
Oskan ainult enda kogemusest rääkida nagu Nõgene, aga olles oma esimese tööotsa teinud noore lehemüüjana ütleks, et see oli kindlasti kasulik ja arendav. Ei olnud lihtne, aga hale ka polnud. Õpetas varakult tööga kaasnevat vastutust ja andis mulle isiklikult tööpisiku. Päris 8-aastaste palkamist ma ei poolda, aga 12-aastasena hoomasin juba palju rohkem ja isegi nautisin seda, et omal käel suutsin raha huviringi välismaa reisi jaoks kokku ajada. Muidugi oleks mõnusam olnud seda raha koguda maakodu peenral rohides, aga sellist võimalust lihtsalt polnud.
Kindlasti ei ole see ainus viis, kuidas noortele tööst lugu pidamist õpetada, aga linnalapsena mõistan nördimust, sest see oli mugav ja tundus paljudele sobivat.
Teisest küljest, tänapäeval ei kujuta ette, et inimesed samamoodi paberlehte ostaksid nagu aastal 2003 seega vist normaalne, et taskuraha teenimine ka ajaga kaasas käib…
S
Minu arvates oli lehemüümuse töö keelamine õige otsus, kui autot veel polnud, siis nägin neid lapsi pidevalt bussijaamas. Umbes 9 aastased, kott sama suur kui laps, haledad näod peas, inimesed ostsid lehi kaastundest, mitte sellepärast, et lehte oleks soovinud ning sellisele kaastundele rõhumine pole minu arvates tänapäeval enam eetiline müügipoliitika. Ei arva, et laps ei tohiks tööd teha, kuid selline kerjamislaadne amet pole õige väljund.
l:
Absoluutselt nõus. Mäletan ka ca 10 aasta tagusest ajast neid haleda näoga lapsi, kes bussides lehti müümas käisid.
Kuna ammu pole ühistransporti kasutanud siis arvasin naiivselt, et see turg on välja surnud, kuni see “skandaal” päevavalgele kerkis.
Väga nõme on taolise inimeste südametunnistusel mängimisega ebavajalikku kaupa müüa. Mäletan, et isegi ostsin mõnikord lehe, sest laps nägi lihtsalt nii hale välja aga tänapäeval on ju kõigil nutitelefon peos, kellel seda paberlehte enam Tallinn-Tartu otsale ajaviiteks vaja on?
Madli
Ma olen näinud lapsi näiteks müüjatena rannaputkades või vanalinna suveniiriputkades. Mingitel suveüritustel on noorukid jaganud lendlehti või õhupalle … Muuseumites olen samuti lapsi tööl näinud. Ma ise alustasin samuti õpilasmalevas, seejärel läksin lapsehoidjaks ja siis juba poodi tööle.
mrss
malevasse saab alates 13. eluaastast ja sinna pääsemiseks peavad olema nobedad näpud. 10 minutiga on grupid täis. lehelapsed olid vist nooremad ja mul pole aimugi kui suur tung selle ameti peale on/oli.
mina oma lapsi ei ole lehemüüjaks lubanud ja nad ei ole sinna ka kippunud, aga malevasse on mõlemad tahtnud minna. nooremal (13) pidi just olema esimene kauaoodatud malevasuvi. paraku selgus pärast registreerimist, et see aeg talle siiski ei sobi ja ringi mängida enam ei saanud. ja mingit muud alternatiivset töökohta ei oska ise küll 13-aastasele leida. kodutööde tasustamine ei ole päris see lapse ettekujutus tööl käimisest ja oma raha teenimisest.
Madli
On olemas ka õpikasmalevad, kus lapsed saavad teha ühiskonnakasulikku tööd ja lisaks veel lõbutseda. Ma ei tea ega viitsi välja uurida, mis seal vanusepiirang on, aga see on ikkagi töö, mis on mõeldud lastele, nii et ei ole vaja soiguda, kuidas lehelapsetöö keelamisega üleüldse lastel töötamine keelati.
ebaparlikarp
Nõus!
myyiu
ma keeraks selle natuke laiemaks. minu meelest pole küsimus selles, kas just konkreetne lehemüümine ära keelati või kui vanalt ja kui palju peaks raha teenima, vaid selles, et ametid tegelevad mingi absoluutselt ebavajaliku ülereguleerimisega – lehelapsed, köögiviljade kuju, tolmuimejate võimsus… you get my drift.
ebaparlikarp
Tead. Ma olen nagu täiesti nõus sellega. Aga siis vaatan enda ümber ja näen nii imelikke inimesi, et äkki nad vajavadki selliseid seaduseid 😀
kristallkuul
Kõigega tegeletakse järgemööda. Ametnike töö ei tohigi olla päevast päeva ainult tulekahjude kustutamine.
On lausa demagoogiline vaadelda regulatsioone nii ühekülgselt. Tolmuimejate võimsuse reguleerimise kallale ei asutud selleks, et “teeks midagi tolmuimejatega seoses”. Regulatsioon puudutab energiatarbe vähendamist. Kliimasoojenemise kontekstis on iga samm energiatarbe vähendamise suunas ülioluline.
Samuti vajas lehelapsendus kontrolli. Kui seadus ütleb, et 7-aastane tohib päevas töötada kuni 3 tundi, aga lehelaste päevad venisid pikemaks, tuleb sekkuda. Jällegi, on demagoogiline vastu ajada, et laps töötab rohkem kui 3 tundi oma vabal tahtel. Jah, muidugi paljud töötavad, kui 3 tunni jooksul saadud tasu on närune või puudub sootuks.
myyiu
triin, peab nõustuma. üha rohkem on inimesi, kelle mõttekurssi peabki ette aimama, et saaks mikrolaineahjule panna suure sildi “ärge siin kasse kuivatage”.
kristallkuul, ma saan su mõtetest aru, aga… ma olen keskmisest rohkem kokku puutunud väga erinevate ametnikega (ja ise seda pläsa natuke õppinud ka), ja ikka liiga tihti peab saksa täpsusega täitma selliseid regulatsioone, mille andjatel olid peas vist küll parimal juhul aganad. võib-olla mu näidetevalik polnud kõige õnnestunum, aga sellegipoolest.
ja see lehelaste teema iseenesest… ma ei hakka praegu diskuteerima nende tasustamise üle, kuigi ainest selleks kindlasti oleks.
ebaparlikarp
Täitsa hulljulge elu meil olnud jah 🙂
Katre
Ma nägin selleteemalist uudist kõige esmalt vist facebookigrupis, kus samamoodi hakkasid emad rääkima, et nõnda see tulevane ühiskond üks saamatu olema saab. Lapsed, kes ei tea, mida tähendab töötegemine ja kes ei saa aru, kust raha tuleb ja kuidas seda teenida.
Mina väiksena lehelaps ei olnud. Maasikaid üks suvi käisin korjamas.. ÜHE PÄEVA ja siis hakkasin vinguma, et jube palav ja raske töö. Põhimõtteliselt alaealisena ma mingit tööd kuskil tegemas ei käinudki. Ei suunatud, ei kästud, ei tahtnud, ei viitsinud.. aga ma ei ütleks, et ma nüüd mingi jube saamatu vend olen.
See, et ma lapsena midagi tegema ei pidanud, ei tähenda seda, milliseks inimeseks mu vanemad mind kujundasid. Nad rääkisid mulle palju, kui ma midagi hullult tahtsin, et kõike päris ei saa ja suurte asjade eest tuleb teinekord ikka natuke tubli ka olla. Minu vanemate jaoks oli enamasti kool minu töö. Nad ei arvanud, et ma peaks koolikõrvalt veel tööl ka käima. Töölkäimine oli nende töö.
Ja üleüldse, kõigi lohutuseks mainisin ma seal grupis ära, et õnneks on endiselt säilinud ka erinevad töömalevad, kuhu lapsi saata saab. Siinkohal tuli meelde, et ma üks suvi tõesti käisin ka kuskil kooli korraldatud tööasjas, kus natukene taskunutsu ka anti.
Ühesõnaga, nõustun sellega, et kui keegi leiab, et laps peab noorest peast tööd tegema, et normaalseks inimeseks kasvada, siis lehelapse ameti kaotamisega ei jää see asi ju katki. Leidke muud lahendused, võimalusi on veel. Kui needki ära kaotatakse, siis pange laps ise taskuraha teenima just nagu sa ütlesid.. kodutöödega.
Ja üleüldse võiks mõelda, kas oluline on, et laps õpib koolis headele tulemustele (mis on ka minu arust kui töö) või tuleb ta ikka lisaks tööle ka toppida.
ebaparlikarp
Jah, mina võiks siis ka Nõgenele vastukaaluks öelda, et mina tegin oma esimese tööotsa alles 17aastaselt. Pisikesena pole iialgi raha teenimas käinud, ometi teen praegu müügitööd ja julgusega probleemi väga pole ses osas ja kukkusin jumala norm välja.
Allegra
Vabandust, aga kodutööde eest raha teenimine on siiski vaieldava väärtusega. Vanemate abistamine kodutöödes on igati normaalne, peresisene kohustuste jaotus. Lisaks tuleb sel puhul taskuraha vanemate taskust. Ehk soovib laps just ise teenida, et vanemate rahalist koormat kergendada (minu endaga oli nii).
ebaparlikarp
On nii ja on naa. See lihtsalt oli üks variant, kuidas lapse pettumust leevendada ja lapsele ikkagi õpetada, et raha ei kasva puu otsas. Mina ka pole seda rakendanud isiklikult.
Liisa
Need alatoonid mõtled sa küll ikka ise juurde ja kui veel natuke rohkem mõtled, siis saad aru, et suveks organiseeritud igapäevane lehemüügitöö vs mingi koolilaat kord kvartalis on suht hädine võrdlus.
Milline töö veel selline on, kus sellises vanuses lapsed suvel järjepidevalt raha saavad teenida? Ütle üks.
ebaparlikarp
Loe kõigepealt, mitu korda nädalas ja kui palju tunde korraga lehelapsed tööd teha tohtisid ja siis räägime järjepidevast teenimisest. Ja miks peaks 8-12 aastane üldse JÄRJEPIDEVALT teenima? Kas ainult järjepideva teenimisega saab laps uusi sõpru, julgust ja kogemust?
Ilmselt saab igas töömalevas (neid ju pole ära keelatud) ikka jätkuvalt töötegemist proovida.
Karen
Miks peab laps üldse “järjepidevalt” suvel raha teenima? Palju neid lapsepõlvesuvesid elus on ? No viite esimest suve vist ei mäleta ja siis ca 10 veel ja lõpetabki põhikooli. Ma alati mõtlesin neid lehelapsi vaadates, et miks küll vanemad lapsed sellise asjaga tegelema saadavad. Kui minu laps peesitas rannas, siis oli eriti hale neid kuskil linnatänaval vaadata. Pluss siis veel see autode vahel sõelumine.
Minu esimene teenitud raha tuli 16-aastaselt malevast. Õnneks ei pandud mind ka TPL_i kõplama, paar sõbrannat käisid ja kiristasid hambaid.