Kuulen tihti kedagi ütlemas või näen kirjutamas “Ma jooksen nüüd ärilõunale” või “Arutasime koostöövõimalusi lõunal”… Isegi töövestluseid peetakse lõunakohtumisel. Süües. See kõik on nii tavaline.

Ma olen ka oma elus klientidega lõunatanud. Isegi õhtustanud. Pidulauas koos istunud. Täiesti normaalne. Aga ometi ma ei planeeri iialgi ärikohtumist, kus ma reaalselt kohtungi potentsiaalse partneriga esimest (teist) korda, et tööasju arutada, selliselt, et KOOS pastat, tomatipüreesüppi või käsitööpelmeene näost sisse ajada.

Ma mõistan, et mina olen friik selle koha pealt. Mitte ülejäänud maailm. Ja võibolla on mu töö spetsiifika selline, mis soosib pigem niisama lobalõunaid, aga mitte esmast kohtumist või mingi konkreetse projekti arutamist lõunalauas, sest ma pean kasutama oma töös tihti hulgaliselt erinevaid katalooge, kaustu, näidiseid ja teinekord ka tehast ennast.

Aga kui ma töötaks hoopis kuskil mujal, siis ikkagi ei tahaks ma võõra inimesega esmakordselt tähtsaid asju arutada lõunalauas. Ilmselt on see mingi minu psühholoogiline hälve, aga mul läheks pool auru selle mõtte peale, et ega mul basiilik või šokolaadibrownie esihammaste vahel pole.

21

Kindlasti valiks ma sel juhul toitu selle järgi, mida oleks lihtsam süüa (ja mis hammaste vahele kinni ei jää).

Pitsa – ei. Kahvli ja noaga on seda ebamugav süüa (kunagi ei tea, kui kõva põhi on), rasvanäppudega ei taha aga keegi kätelda.

Supp – pole ka kõige parem valik. Kuidagi eriti mage on lusikaga mingit vedeliku jutu vahele sisse luristada. Kusjuures sellistel olulistel hetkedel on esimene luristus alati liiga kuum ja suulagi või keel põlevad ära. Hilisemad 20 minutit mõtled lihtsalt sellele, et fakk, kas ma ei võinud supilusikale rohkem peale puhuda. Ahjaa, ma olen kliendiga. Mida ma seal puhun nagu lollakas iga ampsu vahele.

Spagetid/pasta – mitte eriti. Kaste pritsib. Toit ripub kahvli küljest ja mahu tervenisti suhu. Rõve on hammustada osad makaronid suust kaussi tagasi.

gif

Sushi – kindlasti mitte, kui sa pulkadega pro ei ole. Mul vahel tuleb jumala lebolt välja, aga teiste ees möllaks ma nende pulkadega nagu viiulimängija, kes on siiski otsustanud väga järksu kannapööret tehes trummide kasuks.

Ma võiks jätkata, aga point on selles, et ma olen ilmselt haige inimene ja noh, selle pärast ma olukorda sedasi analüüsiks. See kõik käiks sekundite jooksul. Mida võtta. Mida jätta. Ja võtaks ilmselt üldse mingi kohvi ja koogi, sest seda on lihtne süüa. Kuigi isutaks hoopis millegi muu järele.

Teiseks tundub mulle, et söömise juures tõsiseid asju arutada on ajaraisk. Kuigi võibolla mõeldakse, et see on hoopis aja kokkuhoid? Minu jaoks on ajaraisk, sest ilma oma spagetitaldrikuta saaksin ma kliendile kõik asjad sada korda kiiremini ja mugavamalt ära seletada. Ja süüa jõuaksin ma mõnuga ja palju paremini, ilma et ma peaks selle juures kedagi hoopis muudel teemadel konsulteerima.

Kolmandaks – oma aeg. Lõuna on minu jaoks selline mõnus oma aeg. Loomulikult erand siin-seal ja vahel ei jõuagi õigel ajal lõunat süüa, aga minu jaoks lihtsalt nii on.

Kuidas teiega?

PS: Pilt on tehtud minu sõbranna juures tema nõudepildistamise projekti käigus.