Kui intiimne tegevus on söömine?

Kui intiimne tegevus on söömine?

Kuulen tihti kedagi ütlemas või näen kirjutamas “Ma jooksen nüüd ärilõunale” või “Arutasime koostöövõimalusi lõunal”… Isegi töövestluseid peetakse lõunakohtumisel. Süües. See kõik on nii tavaline.

Ma olen ka oma elus klientidega lõunatanud. Isegi õhtustanud. Pidulauas koos istunud. Täiesti normaalne. Aga ometi ma ei planeeri iialgi ärikohtumist, kus ma reaalselt kohtungi potentsiaalse partneriga esimest (teist) korda, et tööasju arutada, selliselt, et KOOS pastat, tomatipüreesüppi või käsitööpelmeene näost sisse ajada.

Ma mõistan, et mina olen friik selle koha pealt. Mitte ülejäänud maailm. Ja võibolla on mu töö spetsiifika selline, mis soosib pigem niisama lobalõunaid, aga mitte esmast kohtumist või mingi konkreetse projekti arutamist lõunalauas, sest ma pean kasutama oma töös tihti hulgaliselt erinevaid katalooge, kaustu, näidiseid ja teinekord ka tehast ennast.

Aga kui ma töötaks hoopis kuskil mujal, siis ikkagi ei tahaks ma võõra inimesega esmakordselt tähtsaid asju arutada lõunalauas. Ilmselt on see mingi minu psühholoogiline hälve, aga mul läheks pool auru selle mõtte peale, et ega mul basiilik või šokolaadibrownie esihammaste vahel pole.

21

Kindlasti valiks ma sel juhul toitu selle järgi, mida oleks lihtsam süüa (ja mis hammaste vahele kinni ei jää).

Pitsa – ei. Kahvli ja noaga on seda ebamugav süüa (kunagi ei tea, kui kõva põhi on), rasvanäppudega ei taha aga keegi kätelda.

Supp – pole ka kõige parem valik. Kuidagi eriti mage on lusikaga mingit vedeliku jutu vahele sisse luristada. Kusjuures sellistel olulistel hetkedel on esimene luristus alati liiga kuum ja suulagi või keel põlevad ära. Hilisemad 20 minutit mõtled lihtsalt sellele, et fakk, kas ma ei võinud supilusikale rohkem peale puhuda. Ahjaa, ma olen kliendiga. Mida ma seal puhun nagu lollakas iga ampsu vahele.

Spagetid/pasta – mitte eriti. Kaste pritsib. Toit ripub kahvli küljest ja mahu tervenisti suhu. Rõve on hammustada osad makaronid suust kaussi tagasi.

gif

Sushi – kindlasti mitte, kui sa pulkadega pro ei ole. Mul vahel tuleb jumala lebolt välja, aga teiste ees möllaks ma nende pulkadega nagu viiulimängija, kes on siiski otsustanud väga järksu kannapööret tehes trummide kasuks.

Ma võiks jätkata, aga point on selles, et ma olen ilmselt haige inimene ja noh, selle pärast ma olukorda sedasi analüüsiks. See kõik käiks sekundite jooksul. Mida võtta. Mida jätta. Ja võtaks ilmselt üldse mingi kohvi ja koogi, sest seda on lihtne süüa. Kuigi isutaks hoopis millegi muu järele.

Teiseks tundub mulle, et söömise juures tõsiseid asju arutada on ajaraisk. Kuigi võibolla mõeldakse, et see on hoopis aja kokkuhoid? Minu jaoks on ajaraisk, sest ilma oma spagetitaldrikuta saaksin ma kliendile kõik asjad sada korda kiiremini ja mugavamalt ära seletada. Ja süüa jõuaksin ma mõnuga ja palju paremini, ilma et ma peaks selle juures kedagi hoopis muudel teemadel konsulteerima.

Kolmandaks – oma aeg. Lõuna on minu jaoks selline mõnus oma aeg. Loomulikult erand siin-seal ja vahel ei jõuagi õigel ajal lõunat süüa, aga minu jaoks lihtsalt nii on.

Kuidas teiega?

PS: Pilt on tehtud minu sõbranna juures tema nõudepildistamise projekti käigus.

 

 

 

 

 

 

 

17 thoughts on “Kui intiimne tegevus on söömine?

  1. Ei sobiks mulle. Minu valdkonnas muutuvad ka üha popimaks, aga mulle ei meeldi. Mul on üldse väga suur kiiks võõra inimese nähes söömisega. Aastatega on natuke paranenud, aga kui abikaasaga esimest korda ristiinimeste kombel päevasel ajal väljaspool pidu kokku saime ja sööma läksime, siis mul oli tunne, et ma hakkan nutma, sest me läksime sööma HIINAKAT! Nuudleid! Ma oleks nii väga tahtnud öelda, et ma ei söö, sest ma kartsin kohutavalt, et lödistan need nuudlid endale sülle vms, aga kangelaslikult ikka sõin. Läks hästi ja ei teinud ennast lolliks, aga hull paanika oli peal kogu aeg.

  2. Kui saaks, siis ma sööks ainult üksi. Milline rahu… Ei pea muretsema, mis hammaste vahel, kus näpp rasvane jne. Õnneks ma pole ärimutt, seega ärivestlusi ma taldriku ääres ei ajagi 😀

  3. ma küll ärilõunatel ei käi, aga ma ei käi isegi niisama lõunal koos kolleegidega. ma eelistan süüa kas üksinda või siis nö oma inimestega.
    kontoris on köök, kus saab oma ostetud või kaasatöödud sööki süüa ja ka seal söömiseks valin ma aja kui seal teisi pole.

  4. Minu jaoks on ärilõuna tähendus niisama moe pärasy taldriku taga kügelemine. Umbes, et ärilõunaks võtad kohvi ja võibolla äärmisel juhul viisakusest midagi kergesti söödavat ja ilusat. Aga pärast kohtumist lähed kontorisse ja uhad oma pärislõuna sisse, et energiat ka ikka saada. 😀 Ärilõuna sobib rohkem kohtumiseks mõne lõpubossiga, kes tahabki süüa ja kellel pole enam komplekse oma mulje jätmise osas. Või kui kohtutakse rohkem mõne omasugusega, siis sellel eesmärgil, et vaba pinda leida, et pikemalt omavahel sellest projektist jahvatada saaks. 😀 Päris lõuna ja ärilõuna on minu jaoks erinevad kategooriad ja samal ajal mõlemat ma ei peaks. 😀

  5. Tahtsin veel lisada, et eks see on umbes samamoodi, kui äripartneritega õhtul drinkidele minek versus sõbrannadega veinide lahtikorkimine. Vahel juua on ju mõnus, aga äripartneritega dringil ikka kulistama ei kuku, sest nii hea vein on vms. Ikka hoiad end tagasi ja jääd viisakalt kügelema ühe lahja klaasi taha. 😀 Kuigi moepärast kõik muidugi seda nägu teevad, et jee, piduu. 😀 Minu jaoks sama efekt söögiga ärilõunal.

  6. Olen ainult teed või kohvi võtnud, kui keegi on midagi lõunalauas arutada tahtnud. Ma ei saa teise inimese jutule keskenduda samal ajal kõhtu täites. Samas võõra inimesega niisama esimest korda kohtudes pole koos söömine probleemiks. Vbla just abiks- kui jutt saab otsa, saab piinliku pausi salati kallal nokkimisega täita.

  7. Mulle ka ärilõunad ei istu. Süüa ja rääkida samal ajal on kuidagi ebamugav ja ennast ei tunneks ka mõnusalt, kui ma ise räägin millestki olulisest ja vastasistuja samal ajal vaatab oma taldrikut ning rullib sealt spagette ümber kahvli. Töökohtumistel mul tavaliselt ka läpakas ja paberid käepärast ja siis näeb kogu see situatsioon laua peal veel kuidagi eriti kentsakas välja kui kogu killavoor laiali laotada. Kui ma tõesti mõne kohtumise kuskil kohvikus-restoranis olen teinud, siis ainult kohv või muu jooks ja püüan ka ülejäänud atribuutikat võimalikult minimaalsena hoida.

    Samas ärilõuna kui võimalus lihtsalt networkimiseks ja huvitava inimesega vestlemiseks on minu silmis mõnus võimalus. Aga siis ka jääb praad-supp pigem tellimata ja piirduks millegi väiksemaga, et kogu aur mälumisele ei kuluks.

  8. Ma ei pea söömist NIIvõrd intiimseks tegevuseks, et ma seda teiste ees teha ei suuda, aga ebameeldivaks pean ma teiste ees söömist küll. Ma ei tea, võib-olla minul on kiiks, aga mulle ei meeldi teiste ees süüa… mul on tunne, et teised mõistavad mu söömist, maneere või toitu hukka.

    Mul poleks vast midagi ärilõuna vastu, kui tegu oleks tõesti ÄRILÕUNAGA ehk äri saaks aetud ja lõuna söödud. Aga mulle tundub, et ärilõuna on pigem ilusam sõna, mis tähendab sisuliselt, et äri tehtud ei saanud ja lõunat nagu ka väga söödud mitte. Sest kui sa teed äri, siis sa küllap ei söö ja kui sa sööd, siis sa äri ei aja. Aga kindlasti on inimesi, kes on sellised multitaskerid, et neile ärilõuna sobibki paremini kui lihtsalt koosolek kontoris.

  9. Mu kontor on Telliskivi Loomelinnakus ja kasutan sealsete kohvikute võimalusi töövestlusteks tihti. Kiire on ju ja väga hea on 2 asja ühendada. Samas ma mingei määrivaid asju ei söö ka. Salat ongi tavaline llõuna.

  10. kui palju seal selle “ärilõuna” poosi ja kui palju tegelikku äri ja/või lõunat on, sõltub kindlasti nii inimestest kui tegevusalast. aga lõunalkäimiste dünaamika kui selline on parajas suuruses kontori puhul omaette antropoloogilis-psühholoogilise uurimuse materjal:D

  11. Mulle tundub, et see oleneb eelkõige kohtumise iseloomust. Niisama koostööpartnerite, tööalaste tuttavatega käin küll aeg-ajalt söömas – maitsva lõunasöögi taga on ikka mõnusam lobiseda ja n-ö suhteid hoida/soojendada. Aga töisemaid läbirääkimisi kuskile söögilaua taha küll ei veaks.
    Töötan ise meedias ja siin on viimastel aastatel hakanud levima selline geniaalne leiutis nagu pressilõunate korraldamine. Ise eelistan märkmeid teha alati arvutisse ja nii ma siis tihtipeale seal oma suure kobaka läpakaga põlvedel istun, üritades samal ajal süüa, märkmeid teha ja seltskondlikus vestluses osaleda ning see on tohutult tüütu. Eriti arvestades, et tavaliselt ei ole tegu väikese seltskonnaga, vaid suurega ja laual on niigi isegi nõudele vähe ruumi. Alati võib muidugi söömata jätta ja piirduda kohviga, aga kui kõik teised samal ajal kõrval pugivad, pole see just ka kõige meeldivam alternatiiv ja süljenäärmed hakkavad iseenesest tööle. 😛

  12. Oii ma just ükskord kirjutasin sellest teemast, kuid kustutasin enne avaldamist ära, kuna tundsin ennast liiga friigina ja ausalt kartsingi seda, et mis pärast arvata võidakse.

    Ma saan ideaalselt aru, mida Sa tunned, kuna mul on täielik mingi söömisfoobia taoline asi vist. Vahepeal oli asi eriti hull, lihtsalt öökima ajas kui kedagi söömas nägin ja ise ka teistega koos olles ei söönud, ainult oma perekonnaga. Tegelikult ei olegi ses söömises midagi imelikku vist, kuid õõh ma ei tea, usun samuti, et ju see mingi psühholoogiline hälve on mul 😀

    Kellegiga koos ka süüa ei taha, kui on võõras suhteliselt. Sõprade ja perekonnaga on okei, sellest on suva, kuid võõraga oleks mul jube ebamugav. Kardaks ka seda, et toit näos laiali või mälun imelikult või noh, veel hirmsam on minu jaoks see, kui peaksin sattuma kummaliselt mäluva inimesega kokku.

    Ja ma saan ideaalselt aru, et viga on minus mitte teises inimeses! Seega loodan, et keegi end puudutatuna ei tunne.

  13. Minu jaoks on ka lõuna pigem mõnus aeg nautimiseks. Oluliste lausete vahel mälumispauside tegemine ei arenda suhtlust just ülearu. Täis suuga rääkimine ei ole niikuinii ilus. Ärijuttude kõrvale võiks võtta mõne kerge snäki või kohvi. Ja kui kliendiga sööma minna siis vabas vormis, mitte tööjuttude arutamiseks.

  14. taevane arm, LÖPUKS ma näen, et keegi veel sel teemal pead vaevab! mul on väga selge värk: söömine käib üksi, bisnessi arutamine on sellest kaugel eenal. izegi kui toitumine EI oleks intiimne tegevus, sius nö ärilöunal keskendun ma KAS ärile VÖI löunale, seega embkumb jääb puutumata. möttetu ajaraisk järelikult. ja iialgi ei möju toitumine kuidagi löögastavalt. vastupudu, hajutab oluliselt tähelepanu.

  15. See söömise kui tegevuse intiimsuse teema on antropoloogiliselt hästi põnev – ma mõtlen läbi aegade, ja erinevates kultuurides. Nii huvitav on siit lugeda, kui suur osa inimesi meelsamini pigem EI suhtleks söömise ajal, rääkimata tööalasest suhtlusest. Sellele vaatamata, et tänapäeva Lääne kultuuriruumis on söömise ja suhtlemise ühildamine normaalne. Isegi pere ringis ei peeta vaikides omaette mugimist viisakaks, kõnelemata siis ärilõunast või pidulikust õhtusöögist. Samas aga on täis suuga rääkimine, salatileht hammaste vahel jne. jne taunitav. Hmmm!
    Ärilõunatest veel niipalju, et mõnelgi puhul on panused ju üsna suured – kas saab see või teine diil tehtud vms. Stress on aga teadupärast seedimisprotsessi pärssiv. Nii et salatileht hammaste vahel on veel väike mure – kui liig tihti äri ja lõuna ühendada, on maohaavad garanteeritud, ma arvan =)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *