Kui paar päeva tagasi nägin, et Võrno eksnaine “räägib meedias suu puhtaks”, siis minu esimene reaktsioon oli – milleks on vaja seda p*ska avalikult loopida. Siis aga lugesin selle tasulise artikli väikse tasuta sissejuhatuse ära ja tõmbusin kilomeetri võrra tagasi. Mul polnud küll mingit tahtmist artiklit osta ja edasi lugeda, kuid sain aru, et asi ei ole avalikus p*saloopimises.

Asi on selles, et on üks tuntud arvamusliider, (meedia)staar, prominent, autoriteet, kelle igast säutsust ning postitusest võib saada kas või iga päev Eesti ajakirjanduses enimklikitud artikkel, ning see sama inimene, omades nii palju võimu, kirjutas oma  (eks)naisest ja perest üle 400 leheküljelise raamatu! Ette hoiatamata! (Kuigi ma ei tea, kuidas see “Kallis naine, ma avaldan  neljapäeval 400 leheküljega raamatu oma siseheitlusest sinu ja meie poegade aadressil, ilgelt negatiivses võtmes” kuidagi aidanud oleks).

Alatu!

Mind Hannes Võrno isik ei paelu (kuigi “Kreisiraadio” klippe vaatan küll nostalgiliselt) ja ma ei olnud kunagi süvenenud, millest tema raamat täpselt on. Eeldasin, et missioonist ja sellega seonduvast. Nüüd tuleb välja, et raamat on tema mõtted, kus igal viiendal leheküljel on juttu eksnaisest ja poegadest.

Mõtisklesin tükk aega, MIDA peaks üks naine kodus 20 aasta jooksul järjepidevalt korda saatma, et üks mees nii alatult käituks. Kui aus olla, ei suutnud ma mitte ühtegi põhjust leida. Iga väärikas mees oleks sel juhul ammu kodust lahkunud, kui naine ja ta pere on nii halvad.

Täna jäi kogu see lugu mind kripeldama ning lugesin selle pagana artikli läbi. Panin end valmis, et kuigi tollel naisel on igasugune õigus olukorras, kus võimsam on ära kasutanud nõrgemat, ennast kaitsta, siis see võib tunduda ikkagi p*saloopimisena.

Ma eksisin!

Lugu oli siiras. Malbe. Ei olnud ründav. Nii ta mõjus. Võimalik, et osadele mitte. Neile võib see tunduda arusaamatu ohvrilugu. Aga ma arvan, et kõik inimesed, kes on natukenegi midagi sarnast läbi elanud (ma ei mõtle seda, et su supertuntud elukaaslane avaldab sinust raamatu, vaid seda, et elad koos sellise inimtüübiga) mõistavad, et see pole väljamõeldud lugu. Mina päris sellist inimtüüpi ei tunne, aga midagi sinnakanti. Piisavalt sinnakanti. Antud loos on nii palju ehedaid tundeid, heitlust ja hirmu, mida sarnases suhtes olevad naised tunnevad… Liiga ehedalt, närivalt ja valusalt, et kahelda.

Ka pojad toetasid ema tolle intervjuu avaldamises. See on omaette märk.

Lool on minu jaoks kaks aspekti. Üks on see, et sarnases olukorras naised ehk saavad Häli lugu lugedes jõudu ja ei oota 20 aastat, et sellisest suhtest välja astuda. Või olgu nad kas või 25 aastas selles suhtes olnud, astuge nüüd välja. Teine aspekt – see juhtum näitab hästi, kuidas me kunagi ei tea, mis kellegi kodus tegelikult toimub. Mind on häirinud eluaeg sellised väljendid nagu “Issand, ma ju tunnen teda, tema ei teeks seda kunagi!” ja “Ta pole üldse selline inimenegi!”. Kui sa pole just selle pere liige või parim sõber, siis ära iialgi pane oma pead sel teemal pakule. Ei töökaaslasena. Ei pühapäevasõbrana. Koduseinte vahel avalduvad inimeste loomused, mida me kuskil mujal ei näe. Ja võivad olla nii hullud, et ei julge teistele rääkidagi…

Kui täitsa aus olla, siis mulle tundub, et antud intervjuus ei pea tegelikult Häli palju midagi tõestama. Välja toodud katkendid raamatust (Võrno mõtted, mida tegelikult igaüks võib ju raamatust niikuinii vabalt lugeda) ei jäta palju fantaseerimisruumi, et tegemist oleks päris normaalse inimesega.

PS: Foto: pixabay.com