Missioon
Kui paar päeva tagasi nägin, et Võrno eksnaine “räägib meedias suu puhtaks”, siis minu esimene reaktsioon oli – milleks on vaja seda p*ska avalikult loopida. Siis aga lugesin selle tasulise artikli väikse tasuta sissejuhatuse ära ja tõmbusin kilomeetri võrra tagasi. Mul polnud küll mingit tahtmist artiklit osta ja edasi lugeda, kuid sain aru, et asi ei ole avalikus p*saloopimises.
Asi on selles, et on üks tuntud arvamusliider, (meedia)staar, prominent, autoriteet, kelle igast säutsust ning postitusest võib saada kas või iga päev Eesti ajakirjanduses enimklikitud artikkel, ning see sama inimene, omades nii palju võimu, kirjutas oma (eks)naisest ja perest üle 400 leheküljelise raamatu! Ette hoiatamata! (Kuigi ma ei tea, kuidas see “Kallis naine, ma avaldan neljapäeval 400 leheküljega raamatu oma siseheitlusest sinu ja meie poegade aadressil, ilgelt negatiivses võtmes” kuidagi aidanud oleks).
Alatu!
Mind Hannes Võrno isik ei paelu (kuigi “Kreisiraadio” klippe vaatan küll nostalgiliselt) ja ma ei olnud kunagi süvenenud, millest tema raamat täpselt on. Eeldasin, et missioonist ja sellega seonduvast. Nüüd tuleb välja, et raamat on tema mõtted, kus igal viiendal leheküljel on juttu eksnaisest ja poegadest.
Mõtisklesin tükk aega, MIDA peaks üks naine kodus 20 aasta jooksul järjepidevalt korda saatma, et üks mees nii alatult käituks. Kui aus olla, ei suutnud ma mitte ühtegi põhjust leida. Iga väärikas mees oleks sel juhul ammu kodust lahkunud, kui naine ja ta pere on nii halvad.
Täna jäi kogu see lugu mind kripeldama ning lugesin selle pagana artikli läbi. Panin end valmis, et kuigi tollel naisel on igasugune õigus olukorras, kus võimsam on ära kasutanud nõrgemat, ennast kaitsta, siis see võib tunduda ikkagi p*saloopimisena.
Ma eksisin!
Lugu oli siiras. Malbe. Ei olnud ründav. Nii ta mõjus. Võimalik, et osadele mitte. Neile võib see tunduda arusaamatu ohvrilugu. Aga ma arvan, et kõik inimesed, kes on natukenegi midagi sarnast läbi elanud (ma ei mõtle seda, et su supertuntud elukaaslane avaldab sinust raamatu, vaid seda, et elad koos sellise inimtüübiga) mõistavad, et see pole väljamõeldud lugu. Mina päris sellist inimtüüpi ei tunne, aga midagi sinnakanti. Piisavalt sinnakanti. Antud loos on nii palju ehedaid tundeid, heitlust ja hirmu, mida sarnases suhtes olevad naised tunnevad… Liiga ehedalt, närivalt ja valusalt, et kahelda.
Ka pojad toetasid ema tolle intervjuu avaldamises. See on omaette märk.
Lool on minu jaoks kaks aspekti. Üks on see, et sarnases olukorras naised ehk saavad Häli lugu lugedes jõudu ja ei oota 20 aastat, et sellisest suhtest välja astuda. Või olgu nad kas või 25 aastas selles suhtes olnud, astuge nüüd välja. Teine aspekt – see juhtum näitab hästi, kuidas me kunagi ei tea, mis kellegi kodus tegelikult toimub. Mind on häirinud eluaeg sellised väljendid nagu “Issand, ma ju tunnen teda, tema ei teeks seda kunagi!” ja “Ta pole üldse selline inimenegi!”. Kui sa pole just selle pere liige või parim sõber, siis ära iialgi pane oma pead sel teemal pakule. Ei töökaaslasena. Ei pühapäevasõbrana. Koduseinte vahel avalduvad inimeste loomused, mida me kuskil mujal ei näe. Ja võivad olla nii hullud, et ei julge teistele rääkidagi…
Kui täitsa aus olla, siis mulle tundub, et antud intervjuus ei pea tegelikult Häli palju midagi tõestama. Välja toodud katkendid raamatust (Võrno mõtted, mida tegelikult igaüks võib ju raamatust niikuinii vabalt lugeda) ei jäta palju fantaseerimisruumi, et tegemist oleks päris normaalse inimesega.
PS: Foto: pixabay.com
Kriik
Ma lugesin ka Häli lugu ja sisemus tõmbus krampi mõne asja peale. Näiteks selle peale, kuidas ta kirjeldas, et juba auto hoovisõitmise viisist saab aru, mis meeleolus on selles autos istuv mees. Või koduukse lahtitõmbamise helist. Need, kes pole ise seda läbi elanud, ei saa üldse aru, et mis seal hirmsat võiks olla. Aga on. See on kehva õhtu algus ja õhtule järgneb sama kehv öö. Seisad valvel, naerad õige koha peal, hingad ettevaatlikult, kontrollid endas kõike, et hoida midagi ära. Suunad lapsed eemale. Sealjuures on armastust ja idülli ja perekesksust ja kõike. Nii vastuoluline. Ja head päevad on tõesti Head Päevad, nii kuldsed ja armsad. Aastatega harjub nii ära, et mõnikord ei panegi tähele, kuidas jälle valvel seisad või öösel proovid magades mitte liigutada. Normaalsus muutub.
Mina suutsin midagi muuta alles siis, kui nägin, et lapsi hakkab puudutama see kummaline kohatine uus normaalsus. Lahkuminekujärgne aeg oli kole. Raamatut küll ei kirjutatud, aga sopaga sain, nii et andis rookida. Kuigi alles peale lahutust tuli välja, et mehel on ka kõrvalsuhe. See oli muidugi puhtalt minu süü, sest “ega normaalse naise kõrvalt ju teisi vaadata”. Minu armastus olevat olnud kahvatu ja luitunud.
Säh sulle! Häli moodi allaheitlik mina lõpus ei olnud. Võitlesin välja, mis oma, mehe oma käsi ei tõusnud krabama. Ta kahjuks samaga ei osanud vastata, aga peale pikka lahingut saime asjad siiski paika.
Lõpptulem sai hea. Aga raiskasin aega, enda ja laste. Varem oleksin pidanud selja sirgu lööma.
ebaparlikarp
Normaalsus muutub – see on väga hästi öeldud.
Aitäh, et oma kogemust jagasid.
Kaire
Kahju, et musta pesu pestakse avalikult – kõik ei saa või ei taha omavahelisi asju sirgeks rääkida.
Tundub, et avalikult asju tehes hakkavad asjad liikuma aga mille või kelle arvelt.
http://Www.littlebutcute.wordpress.com
http://Www.minulelu.eu
Komm
Need mõlemad inimesed on haiged s.t kui poleks nõudlust, poleks ka pakumist. Mitte keegi ei takistanud Hälil sellest suhtest välja astumast, aga ta oli psühholoogiliselt liiga nõrk, tema enda tahe oli alluda sellele mehele ja täita tema veidraid soove. Miks me tunneme kaasa naisele tema psüühilise haiguse pärast ja mehele ei tunne?
ebaparlikarp
Sa vist pole varem puutunud kokku osavate manipulaatoritega. 20a on pikkade muidugi.
Kristi
Kas keegi Inno blogipostitust selle Ingridi kohta ka luges? See on omaette ooper juba, mis siin toimub.. pole enam kindel, kes hull on.
F
Ma lugesin huvist “Missiooni”läbi. Sain laenata, ostma ei hakanud.
Võrno oli katki juba Afganistani minnes, ei saanud ta sealt mingit sõjatraumat. Istus ja igavles laagris ja reaalset sõda ei näinudki.
Raamatus halas, kuidas teda ei armastata nii nagu tema tahaks ja ootaks. Naisele heitis ette, et see ei kirjuta talle nipernadilikke armastuskirju, aga samas polnud ühtegi viidet, et ta ise oleks neid kirjutanud. Minu arust on päris karm jääda kahe lapsega pooleks aastaks üksi kõige eest vastutama, aga enesehaletsuses Võrno seda üldse ei mõista.
Ise tunnistas, et on olnud poegadega liiga karm ja tihti karjunud nende peale. Ja ikka on teised süüdi, kui tunneb rahulolematust. Mitte keegi ei saa eeldada, et tema isikliku õnne eest on vastutavad lähedased inimesed. Kui ise seda õnne enda seest üles ei leia, siis tuleb endal tegutseda, mitte oodata ja haliseda.
Hämmastama panevad nii palju teda toetavad kommentaarid, eriti meeste poolt. Eriti debiilsed olid osad naised, kes arvasid, et Häli lahkus supikontide tõttu… Et oleks Võrno tol päeval kalamarja koju toonud, oleks edasi elatud. See supikontide päev oli lihtsalt eredalt meeles naisel just lahkumise tõttu ja sellest loetakse välja sellist totrust. Ja no vb ka Veidenbergi liialdused asja kajastamisel.
Ja õiglane oleks ju, et Häli saaks pool maja väärtusest, sest koos soetati ja sisustati jne. Mitte ainult enda sissemaksu jagu.
Ja miks peab naine minema meediasse, et enda raha kätte saada? Järelikult oli õige samm, kui Võrno nüüd tõesti tegutsema hakkab. Kuigi väga ei usu, sest tundub, et tal pole seda raha võtta kuskilt.
Igatahes tundub vastik kompleksides eneseimetleja, kes jääbki elu lõpuni nõudma teistelt enda ideaalmaailma loomist.
Raamatust jäi veel häirima Võrno lause, et kas elu ongi nüüd lõpuni selline, et sõidab Kaitseväe Peugeotiga tööle ja tagasi. Kas sind pandi sinna tööle väevõimuga? Jeerum küll, vaba maailm ju!
myyiu
“Võrno lause, et kas elu ongi nüüd lõpuni selline, et sõidab Kaitseväe Peugeotiga tööle ja tagasi.” – tere tulemast tavaliste inimeste maailma põhimõtteliselt:D
ebaparlikarp
Ma arvan, et kui ta oleks algusest peale aru saanud, et ta ongi tavaline inimene, poleks ta pere ka lagunenud!
kristallkuul
Mind siiski ärritab see “miks nad oma musta pesu peavad avalikult pesema”. Kas me ikka veel ei ole aru saanud, et igasuguste maru lugupeetud inimeste hoolikalt teeseldud fassaadi paljastamine ei ole avalik musta pesu pesemine, see on avalikustamine. Inimestel on tegelikult õigus teada, kes nende armastatud, nunnu ja sümpaatne naljamees tegelikult on. Või kuidas käituvad koduseinte vahel armastatud haritlased ja kultuuritegelased. Nad on avaliku elu tegelased ja kui nad tükivad juhtivatele kohtadele, kus tekib ligipääs mõjutada paljude inimeste elu, on inimestel täielik õigus teada, mis mehega on tegu.
Raamat on looming. Ja minu teada ei ole meil seadust, mis keelaks raamatut kirjutada ja avaldada. Samuti on blogimisega. Näiteks ma ka kirjutan enda elust ja sellega seotud inimestest. Ma pole käinud inimestelt, kellest mu blogis juttu tuleb, küsimas, et kuule, kas ma võin sinust kirjutada. Kui selline seadus tuleb, eks ma siis pean kas ära lõpetama või luba küsima. Samuti on Võrnol õigus kirjutada raamat ja see ka avaldada. Kui ta avaldab raamatu, kus paljastab oma üdini negatiivse olemuse ja mõtted oma elukaaslasest, lastest, näitab see asju ainult tema kui inimese kohta, mitte ei musta lapsi ja endist elukaaslast. Pole raamatut küll lugenud, aga tõenäoliselt ei mindud tupeseene tasandile, ega ju? Kui 400-500 lk piirdus lihtsalt isikliku halaga, et keegi mind ei armasta, keegi mind kodus ei oota, siis mu jaoks ei ole see nii hull. Leian, et tal oli õigus see raamat avaldada täpselt sama palju nagu mul on õigus oma blogi kirjutada. Ja seda enam on õigus tema eksnaisel oma vaatenurka avaldada. Vabalt valitud meediumis.
Veidenbergi stiili suur austaja ma pole, aga see on minu probleem. Kindlasti ei oskaks ma välja lugeda mingit isiklikku agendat kõiki mehi mustata ja halvustada. Kuna ta on ise koledas suhtes olnud, on see teema talle ilmselt südamelähedane. Tema on ka üks neist naistest, kes sellise teema puhul oskab kaasa noogutada ja empaatiat tunda. Miks ta siis ei tohiks kasutada oma annet ja võimalusi seda teemat laiemalt käsitleda? Paljud ajakirjanikud spetsialiseeruvad mingitele konkreetsetele teemadele, millest neile kirjutada meeldib. Mõni kirjutab autodest, mõni teatrist, mõni poliitikast. Kui keegi on valinud kriminaalsed teemad või peretülid, kas see ajakirjanik siis peab automaatselt kandma kõigi maailma kurjategijate vastu isiklikku vimma? Mina küll ei usu seda. Veidenberg kirjutagu terviseks, keegi peab seda ju tegema.
Virsik
Seadused seadustes, aga inimlikul tasandil peaks ju suutma mõista, et selliste väljaütlemistega teed sa enda lähedastele haiget? Ja viisakas oleks jah küsida, kas teised inimeses tahavad blogis kajastatud saada. Ei saa ainult mõelda “mina mina mina, minu blogi, minu looming” jne
G.
On ikka seadused ka, mis võivad keelata mõne raamatu ilmumise – nii EV põhiseaduses kui inimõiguste ülddeklaratsioonis on sätestatud õigus perekonna ja eraelu puutumatusele.
Ning Kõusaare Magnuse keissis tegigi ju kohus otsuse, et prototüübi (!) põhiseaduslik õigus eraelu puutumatusele kaalub üles kunstniku põhiseadusliku õiguse loomevabadusele.
K.
No täna oli juba uudis kuidas herr Võrno lubas pühalikult võla ära maksta.
Ja tema raamatut lugesin ka. Pmst iga viies lehekülg oli sellest kuidas ta naine ei kirjuta talle armastuskirju aga ema kirjutab kolm korda päevas.
K.
Herr Võrno kirjutab Facebookis: “Olen tahtnud olla oma väga armastatud poegadele hea isa. Kasvatanud ja suunanud neid kristlike ja inimlike tõekspidamiste järgi ja püüdnud olla isamaaliseks ning patriootlikuks eeskujuks. Poisid on saanud väga hea üld-, kunsti- ja muusikahariduse. Huvi teha sporti ja väärtustada tervist. Olen tasunud kõik kulud poja õpingutega Hiinas IB koolis ja toetanud selle läbi Eesti tööjõuturgu kvalifitseeritud tulevase maksumaksja ja tubli tööinimesega.
Millised inimlikud tunded, kurbuse ja lahkuminekuvalu suudad sina, Ingrid veel peenrahaks vahetada, lastes seltskonas peeru ja küsides siis – kes lasi…
On kirjeldamatult kurb, et Häli olukorrast rääkiv lugu ilmus moonutatult ja riivates kõigi asjassepuutuvate tundeid. Olen väga õnnetu, et olen viivitanud oma kokkuleppe mittetäieliku täitmisega. Sestap siin see teema ka lõppeb ja Häli saab kogu talle kuuluva osa. Nii nagu olen toetanud tänaseni, toetan oma poegi ka edaspidi. Loodan, et emadepäevast laadapäeva teinud LP annetab looga teenitud rahast pisutki tegelikult puudust kannatavate inimeste heaks.”
Üks tore kommenteerija kirjutab sellele vastuseks: “Kurb muidugi kui sellisest tõeliselt sooja südamega pereinimesest selline lausvaledest kubisev lugu tehtud.”
Uskumatu, et inimesed veel õigustavad taolise mölaka käitumist. Jah, täit tõde teavad vaid asjaosalised ise ja võib-olla on Häli artiklis midagi juurde pandud-maha võetud – ajakirjanduse võlud, eksole. Aga point being – mitte ükski naine (ega ka mees!) ei pea sellise hirmuvalitsuse all elama. Kurb, et Häli pidi sellist elu kannatama, aga mul on hea meel, et ta sellest rääkis – võib-olla annab kellelegi teisele julgust sarnasest suhtest sirge seljaga välja astuda.
ebaparlikarp
Suht tüüpiline manipulaatori vastus. See, et JÄLLE lubab võla ära maksta, et tähenda muidugi midagi. Maksku, mitte ärgu lubagu. Sellistel tüüpidel tekib mingi paralleelmaailm ja nad ise ka usuvad, et teevad mingeid asju, kuigi tegelikult ei tee. Raiuvad nii palju mingeid valesid, et jäävad ise ka uskuma.
Kerli
Täpselt. Olukorra teeb raskemaks tavaliselt see, et tegemist on üldjuhul suurepärase suhtlejaga ja väga hea manipulaator on suutnud enda ümber koondada inimesed, kes ei suuda seda paralleelmaailma lihtsalt uskuda ning mõtlevad, et ei saa ju olla … Põhiline ongi see, et inimene ise väga kindlalt usub, et ta ei tee mitte midagi valesti. Mulle isiklikult jääb arusaamatuks , et mis momendil täpselt tekib samal inimesel arusaam, et see on nüüd miski, mida tuleb varjata või ümber rääkida sest ise on ta alati väga meele- ja põhimõttekindel kõiges, mida ta teistelt ootab. Ja see, et JÄLLE lubab võla ära maksta, on samuti täiesti tüüpiline. Teinekord nad kusjuures ähvardavad, et nad ei maksagi võlga ära, sest sa oled ise nendega nii halvasti käitunud jnejenjenej…
Kati
Mina pole lugenud ei Võrno raamatut ega eksnaise artiklit, ent kuna mõlemad on saanud üsna palju meediakajastust ning minu sõbrad-tuttavad on neid asju lugenud, siis…
Üldiselt ma avalikku musta pesu pesemist ei poolda. See ei jäta kellestki väga head muljet ja tihti jääb “võitjaks” see, kelle poolele asub PR ja kes suudab esimesena meedias oma seisukoha välja hõisata.
Aga… ta kirjutas ise esimesena raamatu, tema avas selle Pandora laeka. Naine esitas ju vaid vastulause. Ei tohiks kisada “tuli!” kui sa ise tikkudega mängisid.
Teine asi on muidugi just nimelt seesama, et äkki mõni naine (või mees) loeb ja lahkub ise sellisest suhtest, mis kuhugi ei vii ja ainult laastab. Ja see näitab ka seda, et inimest vaid avalikult tundes ei pruugi sa tema pärisolemust tundagi. Mina muidugi mõtlesin, et äkki Võrnol on mingi post-iganes-depressioon vms, mis ta kreisiks ajas, aga nii palju sain ma siiski aru, et ta on juba pikka aega selline olnud.
Asi, mida ma ei hakkagi mõistma, on see, et heakene küll – sa lähed oma naisest lahku ja teie vahel valitseb ülim ebameeldivus. Sa ei pea enam oma naise eest maksma ja tema kulusid kandma (seesama nuttes helistamine) – seda kõike saab kuidagi, ääri-veeri mõista. Aga sa ei maksa oma laste eest? Laste eest, kes pole milleski süüdi ja kes ei valinud sind ega su naist oma vanemateks, vaid sina tahtsid neid lapsi (või isegi kui ei tahtnud, siis said nad ikkagi)?
ebaparlikarp
Olen kõigega nõus. Tahaks veel lisada omalt poolt ühe mõtte. Tavaliselt on suhe ja probleemid ikka kahepoolsed eks. Aga kui elad koos psüühiliselt haige inimesega (ma ei mõtle selle juures täpset diagnoosi, aga umbes selliseid nö haigusi ja nö haigeid, nagu haiglaslik armukadedus, manipulaar, psühhopaat, võimuhull, vägivaldne mees või tihti nende kombo…), siis tihti see teema ei ole siiski kahepoolne, vaid on konkeetselt ühes inimeses kinni. Ja manipuaaltor suudab terve maailma panna uskuma, et tema elukaaslases on viga. Sel juhul peab teine pool saama sõna, seda ei saa talle halvaks panna 🙂 Õnneks see artikkel jäi rahulikuks ja viisakaks, hoolimata Ingrid Veidenbergi imalast stiilist.
epp
Sinuga vägagi nõus. Need kaks aspekti, mis välja tõid, on kümnesse: et loodetavasti on artikkel emotsionaalse vägivalla all kannatajaile julgustuseks kooselu lõpetama, ja et kunagi ei tea, mis (abielu)paari koduseinte vahel toimub, olgu fassaad kui kena iganes.
Just nagu ütled – artiklis on tuntavat ehedust. Kasvõi see näide, kuidas naine “luges” mehe tuju viisist, kuidas too koju saabudes autoga maja ette sõitis. Kes iganes Võrno sarnase inimtüübiga koos elanud, teab, kui osavaks võib sääraste väikeste vihjete lugemisel muutuda, kodurahu huvides. Mulle jäi Häli jutu põhjal mulje, et Võrno puhul on tegemist bipolaariga.
Samas, Veidenbergi artikkel rõhub mu meelest üleliia nö. klassikalistele soorollidele (tubli naine, ootas meest söögiga koju, õmbles ja koristas). Ja seda va rahajuttu on kah justkui üleliia, ja pisarat kiskuv puupliidi-teema jne jne. Lisaks, Veidenbergil on artikleid õnnetuist lahutet naistest ilmunud enam kui paar – kohati jääb mulje, et ta maksab kogu meessoole kätte omaenda lahutuse-saaga eest.
p.s. Artiklist selgub, Hälil vedeleb Võrno “Missioon” voodi all. Tule Feng Shui appi, see on küll kõige ebatervislikum koht! Voodialune peaks ideaalis tühi olema, või vähemasti vaba negatiivse energiaga kraamist.
ebaparlikarp
Nõus. Kui mind miski häiris, siis ka see liigne vaesusele rõhumine. Aga samas oli aru saada, et see on ajakirjaniku käekiri ja ma selles loo tegelast ei süüdistagi, see on juba teine teema jah, mis Ingridi enda missioon on.
Pille
Lugesin ka seda artiklit ja tõesti p***loopimise muljet Võrno suunas absoluutselt ei jäänud. Võib-olla koguni täiesti esimest korda kõigi taoliste omavaheliste asjade klaarimist käsitlevate artiklite peale kokku, et teine pool ei äsa vastu. Kui mitte vastu salvamist, siis mingit ebamugavat kibedust on sedasorti artiklites alati mõlemalt poolt tunda. Et üks on Türann, kes on halb ja teine on Ohver, kes õigustab ja osa p***a tagasi loobib, nii et kokkuvõttes kemplevad mõlemad sama madalate võtetega. Aga selles artiklis oli kõik rahulik ja seda jubedam tegelikult.
Kadi
See postitus, mille Võrno pärast Häli artikli ilmumist FBsse kirjutas, oli ka puhas “kuld”. Hetkel ma seda säravat sõnavõttu FBst üles ei leia, ent õnneks tuleb appi Rentsi blogi: https://rameshwar.wordpress.com/2017/05/13/ei-saa-me-hannes-vornota/
Igatahes kinnitas kogu lugu minu juba mõni aeg tagasi väljakujunenud arvamust, et ega sel mehel peas kõik päris korras pole.
ebaparlikarp
Jah, seda oli vastik lugeda. Nägin ka ise.