Ma olen lapsele väiksest peale sada korda rääkinud, et kui keegi täiesti võõras sulle kommi pakub, siis ära võta. Kui keegi tuleb ligi ja sind enda autosse kutsub, siis ei tohi minna. Kui keegi tuleb räägib sulle, et emmega juhtus õnnetus ja peame kindlasti kohe koos haiglasse minema, siis jooksed ära ja helistad mulle või vanaisale või Karlile, mis iganes…

Laps vaatab mind alati sellise jutu peale altkulmu ja käed risti rinnal…

“Kelleks sa mind pead???”

“Selge, sa arvad, et ma olen RUMAL jah?!”

“Kuule, ma ei olegi kuhugi läinud ju!”

Need on tüüpilised tema vastused, aga selliseid asju tuleb aegajalt üle korrata. Muidugi ei kujuta ma ette ka, kuidas laps päriselt ka reageerib, kui keegi lendab talle mingi sellise su-ema-on-haiglas jutuga peale! Loodan, et tal tuleb kohe meelde, mis ma olen rääkinud.

Tuttav näitas täna pilti pihutäiest roosadest karu kujuga kommidest, mida käivad mingid tüübid lastele pakkumas. Ecstasy!!! Haige! Ma ei jõudnud süveneda, oli see mingi naljapilt või päris uudis, aga lihtsalt nii vastik on mõelda, kuidas väiksed lapsed on nii mõjutatavad ja veel naiivsekesed, rikkumata ning neid on nii lihtne ära kasutada.

Sellistel hetkedel on mul isegi hea meel, et mul laps igasugusesse toitu skeptiliselt suhtub.

PS: Foto pixabay.com